Eremiit. Thomas Rydahl

Erhard vaatab neid kahte, kes kudrutavad omavahel nagu linnud. Iga kahe kuu tagant, aga mitte täna, häälestab ta klaverit. Täna vaatab ta niisama ringi.

      See kodu ei ole armetu nagu tema oma, kuigi Mónica on temavanune ja üksik nagu temagi. Siin on värsked lilled ja akvaariumikalad ja diivani kõrval naisteajakirjad ja väike kummut madonnadega ja terve seinatäis raamitud pilte: mustvalgelt pildistatud väike balletiseelikuga tüdruk, sõjaväevormis mehed Calderon Hondo juures ja kaks noort naist ühe kontorihoone ees Vespa rolleri seljas. Pilte on oma paarkümmend. Kõik mustvalged, ilusad, nukrad. Möödunud elu. Tema pojast ei ole ainsatki pilti. Erhard vaatab ringi. Ei ole ka televiisori kohal riiulil ega madonnade kõrval kummutil. Nagu Erhardki, peidab Mónica oma elu kõige tähtsamat osa, et ei peaks edasi minema. Mónica on jahe ja peen, mitte peenutsev, aga kõik, mis tal on, on täiuslikult väljapeetud. Väike lusikas suhkrutoosis ja kardinatega kokkusobivad lilled.

      20

      „Mis te tahate?” küsib ta, raamatult pilku tõstmata ja tassi alustassile panemata. On reede keskhommik ja kolm särgiväel meest vaatavad Erhardit, kes joob kohvi. Üks neist on asekomissar Bernal.

      Bernal asetab Erhardi raamatule paberilehe. See on ajalehetükk. Võimatu on aru saada, mis leht see on, loetavaid sõnu on vähe, trükivärv on laiali läinud ja paber räbaldunud, aga Erhard näeb siiski sõnu „rahakott” ja „pangapakett”. Kaks veidrat sõna, mis tunduvad Erhardile esimese hooga võõrad.

      „Mis seal kirjas on?” küsib Bernal. „Kas see on taani keel?”

      „Vist küll.” Arusaamiseks peaks ta ülejäänud artiklit nägema, aga see on taani keele moodi. „Kust see pärit on?” küsib ta ja kardab millegipärast, et see on kuidagi seotud Raúliga.

      „See pole sinu asi,” ütleb Bernali kolleeg, väike mees, kellel on lähestikku paiknevad silmad ja pügamata vuntsid. Ta heidab pilgu üle kohviku, kus istub ainult üks inimene, loppis olekuga, öö läbi pidu pannud noormees, kellel on juuksed üle pea kammitud ja silmad kinni.

      „Meil on lihtsalt vaja kedagi, kes oskab taani keelt.”

      „Leidke siis mõni giid, neid on siin terve kari.”

      „Mitte nii palju kui vanasti. Tule nüüd, Jorgenson.”

      „Ütle, milles asi on, siis ma võib-olla tulen.”

      „Sa oled mulle viimase korra eest võlgu. Ma oleks võinud sind jaoskonda viia.”

      „Räägi mulle, milles asi on,” ütleb Erhard ja näeb, et Bernali ilme muutub otsekohe väsinumaks. Võib-olla ei maga ta piisavalt, võibolla joob, võib-olla on ta lapsel ikka veel leetrid.

      „Unusta ära, Bernal, see välismaalane ei saa meid aidata,” ütleb väikest kasvu mees. Kamandav tüüp, kes pigem maadleb kui käe ulatab. „Tal on liiga palju halbu mälestusi,” ütleb ta, joob oma espresso kähku lõpuni ja tahab ära minna.

      Bernal ilmselt rääkis neile Erhardist, enne kui nad kohvikusse sisse astusid. Federico Molino loost, kelle kohver leiti Lajarese lähedalt. Seal olid pass ja sokid ja juuksevaha ja libesti, mille politsei kohtus nii osavalt oma küsimustesse poetas. Neil oleks pidanud Erhardi ütluste üle hea meel olema. Aga neil oli kogu aeg tunne, et ta teab rohkem kui räägib. Paar politseinikku olid pahased. Bernal oli ainus, kes mõistis, et Erhard hoiab teiste saareelanikega häid suhteid. Ta rääkis tõtt, kuid mitte kogu tõde. Ta ei maininud Raúl Palabrast ega piirkonna tollast presidenti Emeraldot ega Suárezt. See oli vähemalt kaheksa aastat tagasi. „Ma lükkan teie kutse tänuga tagasi, kui te just ei taha mind ametlikult kinni pidada,” ütleb Erhard.

      Bernal vaatab teda niimoodi, nagu loodaks, et ta mõtleb ümber. „Tervita noort Palabrast,” ütleb ta. Siis lähevad nad minema.

      Kohviku peremees seisab leti taga nagu soolasammas ja vaatab neile seinapeeglite kaudu järele. Ilmselt puudub tal luba õlut müüa. Nagu suuremal osal linna kohvikutest. Siis tõstab ta pilgu ja hüüab kohviku tagumises sopis tukkuvale noormehele: „Pesce, kurat, ära aele oma rasvaste juustega minu laua peal, mine koju ja keera magama.”

      Kui Erhard läheb oma auto juurde, mis seisab peatänaval saba lõpus, näeb ta politseinikke nurga peal Paseo Atlántico juures seismas. Ta istub autosse ja loeb edasi. Ta loeb Stendhali „Punast ja musta”. See on kuidagi kandiline ja kummaliselt seosetu.

      Ta heidab pilgu peeglitesse. Läheduses ei ole kedagi. Ta tõmbab taskust kilekoti, võtab sõrme välja ning proovib sõrmust ära saada. Aga see ei tule ära. Sõrm on nagu õlis marineeritud puuoks. Ta sätib selle oma neljanda sõrme kõrvale tühjale kohale. See on liiga suur ja teise käe oma, aga sarnaneb väikese sõrmega. Käsi näeb välja selline, nagu see kunagi oli. Nii et seal, kus peab olema sõrm, ongi sõrm. Ta pakib sõrme uuesti sisse. Pistab sügavale taskusse.

      Tänaval keeravad politseinikud ümber nurga ja lähevad lahku. Seejärel tuleb Bernal tema takso juurde. Istub sisse.

      „Puertosse,” ütleb ta.

      Erhard vaatab talle otsa. „Ja kui me niikuinii juba seal oleme, siis sa küsid, kas ma ei tahaks jaoskonnast läbi astuda.”

      „Võib-olla,” ütleb Bernal.

      „Praegu ei ole minu kord, ma olen saba lõpus.”

      „Sõida nüüd,” ütleb Bernal.

      Erhard sõidab sabast välja ning üks Taxinaria sohver karjub talle midagi. Luís. Ta karjubki alatasa. Suur hambutu suu. Nad sõidavad mööda peatänavat edasi ja läbi linna ja keeravad FV-1 peale. Kumbki neist ei ütle midagi.

      „Kas sellel on midagi pistmist Bill Hajiga?” küsib Erhard. „Ma rääkisin teile ju kõik ära.”

      Politseinik naerab. „See asi on lõpetatud. Kaelast ära. Õde ei olnud just rõõmus, pehmelt öeldes.”

      „Ja see ei ole ka kuidagi Palabrastega seotud?” küsib Erhard.

      „Üldsegi mitte,” ütleb Bernal. Tema teise jala põlvele tõstetud saabas õõtsub muusika taktis, mis tuleb vanalt John Coltrane’i kassetilt – Erhardil on see olnud üle kümne aasta ja ta kuulab seda endiselt. „Sa olid ju ise ka tol õhtul Cotillos. Kas sa pole uudiseid näinud?”

      Erhard ei ole mitu päeva ajalehte vaadanud. Ta raputab pead.

      „Kas sa peale lugemise muud ei teegi, kas sa pole raadiot kuulanud?”

      „Mitte eriti.”

      „Lühike versioon – ja tõene versioon – on selline, et see auto jäeti Cotillosse maha. Me ei tea, mis asjaoludel. See oleks pidanud olema Lissabonis, aga nüüd on äkki hoopis siin. Keegi on selle varastanud ja siia toonud. Me ei tea, kes sellega sõitnud on. See on seisnud kapotini vees, nii et mootor on nüüd muidugi omadega õhtul. Ainus huvitav niidiots on tükkideks rebitud ajaleht.”

      „Mis ma nüüd siis tegema pean?”

      „Vaata neid tükke, mis meil on, ja räägi mulle, millest seal juttu on. Arvata võib, et see ei anna midagi. Võib-olla ongi need lihtsalt ajalehetükid, millel pole mingit tähtsust. Praegu püüan ma välja uurida, mis juhtus. Omavahel öeldes ei toeta ülemused mind selle loo juures kuigivõrd. Ja ajalehevärgiga tegelen ma peaaegu et omal käel.”

      Nad jõuavad esimesele linnaäärsele ringristmikule. Päike on litsutud kahe pilve vahele nagu kolki saanud silm.

      „Miks sa õieti tol õhtul seal rannas olid?” küsib Bernal.

      „Mu sõbrad tahtsid minna välke vaatama.”

      „Sinu sõbrad? Raúl Palabras ja tema tüdruk?”

      „Jah.”

      Bernal vaatab Erhardit pika pilguga ja Erhard jälgib liiklust. „Ma ei ole aastaid ühtki Taani ajalehte lugenud,” ütleb Erhard.

      „Vaata neid ajalehetükke ja räägi meile, mis seal kirjas on, that’s it.”

      Nii politseinikud kui ka elanikud nimetavad Puerto politseijaoskonda Lossiks, sest see asub üheksateistkümnenda sajandi alguses Hispaania