Kiil merevaigus Võõramaalase sarja II osa 2. raamat. Diana Gabaldon

ja tema kehasoojus läbi pleedi ning suurräti minuni tungis.

      Öine tuuleiil puhus mu näole juuksesalgu. Pühkisin selle ära ja tundsin, et väikesel Jamiel oli õigus: mu käed lõhnasid porru, või ja kartulite tükeldamisest jäänud tärklise järele. Magades muutus poiss päris raskeks ja ehkki teda oli mõnus süles hoida, surus ta kinni mu vasaku jala veresooned. Keerasin end pisut, et poiss risti sülle võtta.

      „Ära liiguta, inglismannike,” ütles Jamie hääl vaikselt mu kõrva ääres. „Ainult hetkeks, mo duinne – ole paigal.”

      Kivistusin kuulekalt, kuni ta mind õlast puudutas.

      „Aitäh, inglismann,” ütles ta ja tema toonis oli kuulda naeratust. „Sa lihtsalt olid nii ilus, kui tulekuma su näole langes ja juuksed tuules hõljusid. Ma tahtsin selle pildi endale mällu suruda.”

      Vaatasin talle otsa ja naeratasin, magav laps meie vahel. Öö oli külm ja pime, ümberringi toimetasid inimesed, aga meie istusime soojas ja valges – ainult meie kahekesi.

      33

Venna vardja

      Fergus oli alguses piirdunud ettevaatlike pilkudega nurga tagant, kuid nüüdseks oli temast saanud majarahva täieõiguslik liige ja seaduspärane tallipoiss noore Rabbie MacNabi kõrval.

      Ehkki Rabbie oli Fergusest aasta või paar noorem, oli ta sama kasvu kui õbluke prantslane ja varsti olid poisid lahutamatud sõbrad, välja arvatud neil hetkil, kus nad vaidlesid – mida juhtus kaks-kolm korda päevas – ning teineteist ära tappa üritasid. Pärast seda kui tüli ühel hommikul arenes rusika- ja jalahoopide jagamiseks, mis sai teoks laudas ja mille käigus aeti ümber kaks toopi koort, mis olid hapnema pandud, võttis Jamie asja käsile.

      Näol pikalt vindunud süngus, võttis ta mõlemal paharetil kondisest kuklast kinni ja viis nad küünivaikusse, kus ta nähtavasti sai üle oma viimastestki kõhklustest ning süümepiinadest seoses kehalise karistusega. Mõne aja pärast marssis ta pead raputades ja vööd tagasi vööle kinnitades küünist välja ning ratsutas koos Ianiga oru teise otsa Broch Mordhasse. Poisid ilmusid välja viivuke hiljem, olles märgatavalt rahulikumad ja ühise karistuse mõjul taas parimad sõbrad.

      Koguni nii rahulikud, et lubasid oma töid tehes väikesel Jamiel endal sabas vänderdada. Kui natukese aja pärast aknast välja vaatasin, nägin neid eesõuel kaltsupalli mängimas. Ilm oli külm ja udune ning jooksvate ja hõikuvate poiste suust tõusid aurupahvakud.

      „Väike vapper sell,” tähendasin Jennyle, kes sobras nööpi otsides oma käsitöökorvis. Ta tõstis pilgu, sai aru, mida ma silmas pean, ja naeratas.

      „Oojaa, väike Jamie on nii armas.” Ta tuli mu juurde akna alla, et poiste mängu pealt vaadata.

      „Nagu isa suust kukkunud,” sõnas ta kiindunud ilmel, „kuid õlgadest kasvab mu meelest kõvasti laiemaks. Võib-olla kasvab onu pikkuseks – eks sa näe, mis jalad?” Mõtlesin, et Jennyl võib õigus olla. Väike Jamie oli alles neljane ja põnnilikult pontsakas, kuid jalad olid tal juba pikad, õlad laiad ja selg lihaseline. Tal olid onu pikad ja graatsilised luud ning ta jättis samasuguse mulje – nagu oleks ta valmistatud millestki märksa kõvemast ja sitkemast kui tavaline inimihu.

      Jälgisin, kuidas poiss palli juurde kargas, selle vilunult kätte haaras ja nii hoogsalt lendu lasi, et pall Rabbie MacNabi peast mööda vuhises ning viimane sellele karjudes järele sööstis.

      „Veel midagi, mis on onu moodi,” ütlesin ma. „Mulle tundub, et ka tema on vasakukäeline.”

      „Oh issand,” sõnas Jenny ja kortsutas oma järeltulijat silmitsedes kulmu. „Loodan et mitte, aga sul võib õigus olla.” Ta raputas pead ja ohkas.

      „Jumal küll, kui ma mõtlen kogu selle valu ja vaeva peale, mis Jamie oma kurakäega noorena nägema pidi! Kõik püüdsid talt seda välja ravida, alates vanematest ja lõpetades koolmeistriga, aga tema oli kangekaelne nagu sikk ega andnud tolligi järele. Kõik, välja arvatud vahest Iani isa,” lisas ta pärast hetkelist järelemõtlemist.

      „Tema siis ei arvanud, et vasakukäelisus on halb?” küsisin uudishimulikult, olles teadlik, et 18. sajandil peetakse vasakukäelist inimest parimal juhul õnnetuks, halvemal juhul aga usutakse, et temasse on pugenud kurjad vaimud. Jamie kirjutas, küll raskustega, parema käega, sest ta oli pidevalt peksa saanud, kui sule vasakusse kätte võttis.

      Jenny raputas pead, nii et mustad lokid pearäti all rappusid.

      „Tjah, ta oli üks veidrik, see vana John Murray. Ütles, et kui issand on nõuks võtnud Jamie vasakut kätt sel viisil tugevdada, siis oleks patt tema õnnistust ära põlata. Ja kuna ta oli väga kõva mõõgamees, see vana John, siis mu isa kuulas teda ja lasi Jamiel õppida võitlema vasaku käega.”

      „Ja mina arvasin, et see oli Dougal MacKenzie, kes talle vasaku käega vehklemist õpetas,” ütlesin ma. Tegelikult mind päris huvitas, mida Jenny onu Dougalist arvab.

      Jenny noogutas ja tegi lõngaotsa suus märjaks, et see siis kiire liigutusega läbi nõelasilma pista.

      „No neh, aga see oli pärastpoole, kui Jamie oli juba suur ja läks Dougali juurde edasi õppima. Aga Iani isa õpetas talle esimesed löögid.” Ta heitis pilgu oma süles olevale särgile ja naeratas.

      „Ma mäletan, kui nad olid veel noored, siis ütles vana John ükskord Ianile, et kui kakluseks läheb, siis on tema kohus seista Jamie paremal küljel ja kaitsta oma klannivanema kaitsetumat poolt. Ja nii ta tegigi – nad mõlemad võtsid seda väga tõsiselt. Ja ma arvan, et vanal Johnil oli selles asjas täitsa õigus,” lisas ta, napsates ära ühe lõngaotsa. „Mõne aja pärast ei tahtnud enam keegi nendega tüli norida, isegi mitte MacNabi poisid. Jamie ja Ian olid mõlemad pikka kasvu ja head kaklejad, ning kui nad õlg õla kõrval andma hakkasid, ei saanud keegi neid maha, isegi kui nad olid kahekesi paljude vastu.”

      Ta pahvatas äkki naerma ja lükkas vallapääsenud loki tagasi kõrva taha.

      „Jälgi neid mõnikord, kui nad kahekesi üle mõne põllu kõnnivad. Ma ei usu, et nad seda ise märkavadki, aga nad teevad seda veel nüüdki. Jamie tõmbub alati vasakule, et Ian saaks koha sisse võtta tema nõrgemal küljel, paremal.”

      Jenny jäi aknast välja vaatama, särk hetkeks unustatuna süles, ja pani käe oma veidi kühmus kõhule.

      „Ma loodan, et see on poiss,” ütles ta oma tumedapäist poega silmitsedes. „Vasakukäeline või mitte, aga on hea, kui mehel on vend, kes teda aitab.” Nägin, kuidas ta pilk vilksatas seinal rippuvale pildile, mis kujutas õige pisikest Jamiet oma vanema venna Willie põlvede vahel seismas. Poiste nösuninalistel nägudel oli pühalik-tõsine ilme; Willie käsi puhkas kaitsvalt noorema velje õlal.

      „Jamiel on vedanud, et tal on Ian,” ütlesin ma.

      Jenny pööras pilgu pildilt ära ja pilgutas silmi. Ta oli Jamiest kaks aastat vanem; seega kolm aastat noorem kui William.

      „Jaa, seda küll. Ja minul samuti,” ütles ta vaikselt, võttes särgi uuesti kätte.

      Tõstsin käsitöökorvist lapsesärgi ja pöörasin pahupidi, et pääseda ligi rebenenud kohale käeaugu all. Väljas oli nii külm, et seal võisid toimetada vaid mängivad lapsed ja töötavad mehed, kuid siin elutoas oli soe ning hubane; aknaklaasid läksid kiirelt uduseks ja eraldasid meid jäisest välismaailmast.

      „Mis vendadesse puutub,” ütlesin ma üht silma kinni hoides ja niiti nõela taha ajades, „siis kui palju sa nooremast peast Dougalit ja Columit nägid?”

      Jenny raputas pead. „Columit ei näinud ma kordagi. Dougal käis siin paar korda, tõi Jamie aastavahetuseks või miskil muul puhul koju, aga ma ei saa öelda, et ma teda hästi tunneksin.” Ta tõstis pilgu oma näputöölt, kaldus silmad äkki uudishimu täis. „Aga sina ju tunned neid. Räägi mulle, milline Colum MacKenzie õieti on? Olen seda alati teada tahtnud ja külaliste käest ka üht-teist kuulnud, aga vanemad ei rääkinud temast kunagi.” Ta pidas hetke vahet, sügav kurd kulmude vahel.

      „Ei, mitte päris. Ükskord isa ütles