Kiil merevaigus Võõramaalase sarja II osa 2. raamat. Diana Gabaldon

parajasti, et mullegi kuluks ära väike pesemine ja suutäis süüa, kui mu mära, kes teistest veidi ette oli tõmmanud, äkki jalad kangeks ajas ja vongeldes seisma jäi, kabjad sõrgatsini punakas tolmus. Ratsu korskas ja puhises, pekstes peaga jõuliselt küljelt küljele.

      „Noh, plika, mis lahti? Mesilane ronis ninna?” Jamie hüppas sadulast, tõttas ligi ja haaras hallil märal valjastest. Tundes, kuidas hobuse lai selg mu all vabiseb ja tõmbleb, tulin minagi sadulast maha.

      Jamie heitis üle õla kiire pilgu teele.

      „Ta näeb midagi.”

      Fergus ajas end oma lühikeseks tehtud jalustes püsti, pani käe valguse ette ja vaatas üle mära selja. Siis lasi ta käe alla, vaatas mulle otsa ja kehitas õlgu.

      Kehitasin vastu; teel ei paistnud midagi, mis võinuks mära nõnda ärevusse ajada – tee ja seda ümbritsevad põllud olid tühjad, viljapead küpsesid ja tahenesid hilissuvise päikese käes. Lähim puudesalu oli enam kui saja jardi kaugusel, madala kivihunniku taga, mis võis olla mälestus kokkuvarisenud ahjust ja korstnast. Sellistes ülesharitud piirkondades teati hunte rohkem kuulu järgi ja ükski rebane ega mäger poleks nii kauge maa pealt hobust ehmatanud.

      Loobudes katsest meelitada mära edasi minema, juhtis Jamie ta poolringis tagasi; tuldud teed läks loom heameelega.

      Jamie viipas Murtaghile, et see teised hobused kõrvale tõmbaks, hüppas siis ise sadulasse, kummardus ratsu kaelale, võttis ühe käega lakast kinni ja hakkas teda aeglaselt uuesti edasi ajama, sosistades talle samal ajal vaikselt kõrva. Mära tuli kõheldes, kuid tõrkumatult kuni kohani, kus ta enne seisma oli jäänud. Jäi nüüdki pidama ja seisis värisedes paigal ja miski ei suutnud veenda teda sammu kaugemale astuma.

      „No hea küll siis,” lõi Jamie käega. „Saagu sinu tahtmine.” Ta pööras hobuse pea kõrvale ja juhtis ta põllule, kus kollakad viljapead looma tokerjat kõhualust paitasid. Läksime tema järel üle põllu ja hobused napsasid siit-sealt mõne viljapea.

      Möödusime parajasti väikesest graniidipangast otse mäeharja all, kui kuulsin otse eest hoiatavat klähvimist. Jõudsime tagasi teele ja nägime seal üht musta ja üht valget lambakoera vahti pidamas, koonud püsti ja sabad sirged, sellal kui kolmas meid ettevaatlikult silmitses.

      Koer lasi kuuldavale veel ühe haugatuse, must ja valge hüppasid lepavõsast välja, nende järel ilmus lagedale aga pikk sihvakas kuju, pruun jahipleed ümber.

      „Ian!”

      „Jamie!”

      Jamie heitis ratsmed minu kätte ja tõttas oma õemehe juurde, et teda otse keset teed kõvasti kaisutada ja naerdes vastastikku seljale klohmida. Kahtlusest vabanenud koerad hüplesid rõõmsalt saba liputades nende ümber, tehes aeg-ajalt haake hobuste juurde, et nende jalgu nuhutada.

      „Me ei uskund teid enne homset mitte oodatagi,” ütles Ian ja tema pikk, kodune nägu säras rõõmust.

      „Meil oli hea pärituul,” seletas Jamie. „Või vähemalt Claire ütleb nii; ma ise sellest kuigipalju ei tea.” Ta vaatas minu poole, suu kõrvuni, ja Ian tuli minugi kätt suruma.

      „Tere tulemast,” ütles ta ametlikult. Kuid siis naeratas soojalt ja ta silmad lõid särama. „Tere, Claire.” Impulsiivselt suudles ta mu sõrmi ja ma pigistasin ta kätt.

      „Jenny on ennast segaseks kraaminud ja küpsetanud,” ütles Ian ikka naeratades. „Sul veab, kui täna ööseks magamisaseme leiad; ta lasi kõik madratsid välja kloppimisele vedada.”

      „Pärast kolme ööd kanarbikus ei häiriks mind üks öö põrandal põrmugi,” kinnitasin talle. „Kas Jenny ja lastega on kõik korras?”

      „Jajaa. Ta ootab juba uut,” lisas Ian. „Veebruaris saab aeg täis.”

      „Jälle?” küsisime Jamiega kooris ja Iani põskedele ilmus puna.

      „Kuule, mees, Maggie pole veel aastanegi,” tähendas Jamie hukkamõistvalt kulmu kergitades. „Kas sa ennast üldse tagasi hoida ei suuda?”

      „Mina?” küsis Ian nördinult vastu. „Kust sa võtad, et sellel üldse minuga mingit pistmist on?”

      „No ma mõtlen, et kui ei ole, siis sind huvitaks, kellel on,” lausus Jamie ja tema suunurk tuksatas.

      Puna Iani palgeil tihenes tumeroosaks, moodustades kena kontrasti tema helepruunide juustega. „Kurat, sa saad aru küll, mida ma mõtlen,” ütles ta. „Ma magasin kaks kuud väikese Jamie kõrval käruvoodis, aga siis Jenny…”

      „Kas sa tahad öelda, et mu õde on üks kõlvatu olend, mis?”

      „Ma tahan öelda, et kui ta midagi tahab, siis on ta sama jonnakas kui tema vend,” kostis Ian. Ta tegi petteliigutuse küljele, astus seejärel kiirelt tagasi ja virutas Jamiele kõhukoopasse paraja matsu. Jamie tõmbus naerdes kooku.

      „Siis on päris hea, et ma jälle kodus olen,” ütles ta. „Ma aitan sul teda ohjes hoida.”

      „Või nii?” sõnas Ian skeptiliselt. „Ma kutsun rentnikud seda jälgima.”

      „Sul on mõni lammas kaduma läinud või?” vahetas Jamie teemat, osutades käega koertele ja Iani pikale sauale, mis oli teetolmu kukkunud.

      „Viisteist utte ja oinas,” noogutas Ian. „Jenny isiklikust meriinokarjast, mis tal on erilise villa jaoks. Oinas on täielik kaabakas, murdis värava maha. Mõtlesin, et nad on ehk siin üleval vilja sees, aga pole neist kippu ega kõppu.”

      „Ja kõrgemal me neid ka ei näinud,” ütlesin ma.

      „Ei, sinna nad ei lähekski,” viipas Ian tõrjuvalt käega. „Ükski loom ei lähe majast möödagi.”

      „Majast?” Pikast viisakustevahetamisest kärsituks muutunud Fergus oli oma ratsu minu oma kõrvale ajanud. „Ma ei näinud ühtki maja, milord. Ainult üks kivihunnik oli.”

      „See on kõik, mis on alles MacNabi majast, poja,” ütles Ian. Ta heitis kiirpilgu poisile, kelle siluett madalaks vajunud päikese taustal välja joonistus. „Ja ma soovitan sinulgi tungivalt sealt eemale hoida.”

      Mu kuklas surisesid palavast ilmast hoolimata külmavärinad. Ronald MacNab oli seesama rentnik, kes aasta tagasi Jamie Inglise patrullile üles andis ja kes mõni päev pärast reetmise ilmsikstulekut tapeti. Ta suri, nagu ma mäletasin, oma kodu tuha ja tukkide keskel, mille olid süüdanud Lallybrochi mehed. Korstnakivide hunnik, mis natukese aja eest möödudes nii süütuna tundus, omandas äkki sünge värvingu. Neelatasin, püüdes vabaneda kurku tõusnud kibedast maitsest.

      „MacNab?” sõnas Jamie tasa. Ta ilme oli korraga ergas. „Ronnie MacNab?”

      Ma olin rääkinud Jamiele MacNabi reetmisest ja surmast, kuid polnud öelnud, mil viisil see saabus.

      Ian noogutas. „No neh. Ta põles sisse selsamal õhtul, kui inglased su kinni võtsid, Jamie. Katuseõled võtsid ilmselt sädemest tuld ja tema oli liiga purjus, et õigel ajal välja saada.” Ta vaatas Jamiele otse silma ja tema pilgus ei olnud naljaraasugi.

      „Jah? Aga naine ja lapsed?” Jamie pilk oli nagu Ianilgi rahulik ja läbitungimatu.

      „Pääsesid. Mary MacNab on häärberis köögitüdruk ja Rabbie töötab tallis.” Ian heitis tahtmatu pilgu üle õla hävinud maja poole. „Mary ikka käib vahel seal; ta on ainus inimene siinkandis, kes sinna jalga tõstab.”

      „Kas ta siis armastas teda?” Jamie oli näoga ahervareme poole pööranud, nii et ma ta ilmet ei näinud, kuid tema selg oli pinges.

      Ian kehitas õlgu. „Ma ei usu. Ronnie oli joodik, joomisest õelaks läinud; isegi tema vanal emal polnud ta kohta hääd sõna öelda. Ei, ma arvan, et Mary meelest on tema kohus Ronnie hingeõnnistuse eest paluda – millest tollel küll palju tolku on,” lisas ta.

      „Mm-hmh.” Jamie vaikis hetkeks nagu mõttesse vajudes, viskas siis valjad üle hobuse kaela ja hakkas tagasi ülesmäge sammuma.

      „Jamie,”