1946: tänapäeva maailma vormimine. Victor Sebestyen

varem sel aastal oli Briti okupatsioonivõim tagandanud vabastamise järgselt Kölni linnapeaks määratud Adenaueri – temast sai hiljem Lääne-Saksamaa kuulsaim kantsler – oma kohalt, sest ta kaebas muude asjade hulgas ka toidunappuse üle. Adenauer oli kirjutanud oma sõpradele ja imetlejatele Šveitsis, anudes lisatoitu ja vitamiine oma pojale, penitsilliini oma naisele ja juustu ning lahustuvat kohvi iseendale. Ta ütles, et ilma välisabita ei oleks tema perekond kaheksatteist sõjajärgset kuud üle elanud. Sellegipoolest ütles range distsipliininõudja brigaadikindral John Barraclough Adenauerit vallandades talle, et too on poliitiliselt ebausaldusväärne ja tülitekitaja.8 Ajaloolane Ernst Jünger, kes natsi-reisimehena ja Hitleri tulise kaitsjana oli poliitiliselt mitteusaldusväärne, sai samuti toiduabi oma sõpradelt ja lugejatelt, kes näpistasid oma jaost, et toita teda. Kuid kui ta ütles Briti okupatsioonivõimudele, et enamiku inimeste toidunorm on vaid pool sellest, mis see oli eelmisel sügisel, rääkis ta paljude nimel: „See on surmaotsus paljudele, kes suutsid endal suurte pingutustega vaevu pea vee peal hoida, eelkõige lastele, vanuritele ja pagulastele.” (9) Lisaks asja humanitaarküljele muretsesid mõned Briti okupatsiooniametnikud ja planeerijad Britannias, et näljahäda võib takistada Saksamaa taassündi ja pikendada okupatsiooni, mis läks riigikassale niigi kalliks. Nende näljanormidega polnud sakslased piisavalt tugevad, et kaevandada enda tarbeks piisavalt sütt ja valtsida terast, et tagada riigi taastamine. Londoni The Times võttis asja oma juhtkirjas kokku lihtsalt: „Viimased paar kuud kestnud alatoitumise tõttu käib sakslaste tervis vääramatult alla ja selle tagajärjed on kõikidest Saksa majanduse taastamist takistavatest asjaoludest kõige kaugeleulatuvamad. See vähendab tööstustööliste produktiivsust nii otseselt, avaldades mõju nende tervisele, kui ka kaudselt, tõmmates neid tööst eemale otsima toitu. Tavapärane tööluuside määr ületab 20 %. Britannia suurendas toidutarneid oma okupatsioonitsooni ja toidunormid hakkasid suve lõpust alates märgatavalt paranema – kuid märkimisväärse hinnaga Britannia enda jaoks. Kodumaal vähendati toidunorme, et suurendada tarneid Saksamaale.

      Koos näljaga tulid haigused. Sellist gripipuhangut nagu 1919. aastal, mis pühkis minema miljoneid inimesi kogu Euroopas, ei tulnud, kuid teised haigused vohasid. Berliinis, kus kanalisatsioonisüsteem oli hävitatud, mürgitasid roiskuvad kehad 1946. aasta kevadel ikka veel veevarustust. Linnas suri igast 1000 vastsündinust 66, ligi kaheksa korda rohkem, kui enne sõda. Kindral Clay poliitikanõunik Robert Murphy raporteeris 1946. aasta alguses Washingtoni, et Lehrteri vaksalis redutavate kodutute hulgas sureb alatoitumise, kurnatuse ja mitmesuguste haiguste kätte keskmiselt kümme inimest päevas. Pooled Berliini lapsed põdesid rahhiiti ja tuberkuloosi levik ületas sõjaeelse taseme viis korda. Briti okupatsioonitsoonis oli tuhat tüüfusejuhtumit kuus ja kaks tuhat difteeriajuhtu, kuna üldlevinud olid pellagra, düsenteeria ja streptodermia – kõik alatoitumisega seotud haigused.

••

      1946. aasta juulis Erlangenis ütles mainekas ajaloolane ja kõnemees Johannes Semler kõnet pidades: „Nad saatsid meile linnutoitu ja eeldasid, et me täname neid.” Sakslased ei olnud tänulikud, eriti kui nad nägid, et „abi”, mida nad said, tuli nii paljude lisanditega. Lääneliitlased võisid olla loobunud saksa rahva karistamisest, kuid mitte nende süüdistamisest. Sakslased panid okupatsioonivägesid väga pahaks, samuti seda, et välismaised ametnikud ütlesid, mida nad tegema peavad. Kuid eelkõige vihkasid nad oma uute isandate moraalse üleoleku tunnet.

      Liitlased uskusid kindlalt sakslaste kollektiivsesse süüsse, et kõik sakslased vastutavad Hitleri võimuletõusu, sõja alustamise ja selle jooksul korda saadetud jõleduste eest. Suurem jagu sakslasi ei saanud esialgu nendest süüdistustest aru või oli liiga mures omale katuse ja kõhtutäite leidmisega, et tegeleda süü filosoofilise küsimusega. Sisevaatlusliku järelemõtlemise ajajärk algas alles 1950. aastate lõpus ja 1960. aastatel. Kohe sõja järel suutis vaid vähemus näha end selliselt, nagu teised neid nägid. Enamik sakslasi uskus, et kuna nad on üle elanud natsismi ja kaotanud sõja alandava lüüasaamisega, on nad valesti mõistetud ohvrid.

      Võimas versioon sellest „enesehaletsuse narratiivist”, nagu üks tulevane Saksa poliitik seda hiljem kirjeldas, on ära jutustatud Nobeli auhinna laureaadi Heinrich Bölli esimeses, poolautobiograafilises romaanis „Kreutz ohne Liebe”.9 Selle kangelast Christophi, kes on Wehrmacht’i ridades võidelnud alates 1939. aastast, täidab meeleheide ja maailmaväsimus:

      Ma ei tahtnud enam midagi. On kohutav olla sõdurina kuus aastat sõjas ja soovida pidevalt, et see kaotataks; näha kokkuvarisemist ja samal ajal teada, et mis iganes võim selle järel tuleb ja selle riigi laibast päevavalguse välja lööb, on see üsna tõenäoliselt sama saatanlik. Kogu võim selles maailmas on Saatana käes ja võimuvahetus on ainult auastmete muutus kuradite seas.

      Tal oli vallutajate vastu vähe imetlust või armastust:

      Kas te usute, et need inimesed, kes meid vallutasid, kõigi nende kummitaldadega ja lihakonservidega, eales mõistavad, mida me kannatanud oleme? Kas te arvate, et nad mõistavad, mis tunne on saada enda pihta nende pomme ja mürske, samal ajal kui see saatanlik riik petab sind, mida tähendab sattuda nende kahe veskikivi vahele? Neil ei ole lihtsalt olnud võimalik kannatada niipalju kui meil … on olemas kannatuste hierarhia, milles meie jääme võitjateks, sest maailm ei õpi iial tundma ega mõistma seda, mis tunne see on. (11)

      Pahameeletunde sõnastab palju otsesemalt natsivastane Tilli Wolff-Mönckeberg oma täiskasvanud lastele saatmata jäänud kirjade sarjas. See naine oli sündinud privileegide ja rikkuse sekka, kirjade kirjutamise ajaks oli ta jõudnud kuuekümnendate eluaastate keskele. Päevikusissekanne 1890. aastast mainib „vürst Bismarcki lõunal … härra Johannes Brahmsi õhtueinel”. Sõja lõppedes kirjutab ta tütrele:

      Inimesed kummardavad ja teevad kraapsu inglaste ees, püüeldes nende soosingut. Ma saan aru, et W (tema abikaasa) on sügavalt muserdatud ja tal pole lootustki oma harjunud maailma naasta. Nüüd on piiritu ülbus ja autus, millega meid koheldakse, kuulutades kogu maailmale, et ainult sakslased saavad langeda nii madalale põhjatusse julmusesse ja elajalikkusesse, ta illusioonidest lõplikult ilma jätnud … Et nad ise on neist etteheidetest kõrgemal … Ja KES hävitas meie kaunid linnad, hoolimata inimeludest, naistest, lastest ja raukadest? KES valas alla mürgist fosforit heidutusrünnakutel õnnetutele põgenikele, kihutades neid elavate tõrvikutena varemete vahele? Kes pommitas pikeerides kodutuid talunikke?.. Kes oli see … küsin ma sinult? (12)

      Ameeriklased arvasid, et nad saavad „reformida” inimesi, sundides neid vaatama filme koonduslaagriõudustest, täiskasvanutele anti toidukaardid kätte ainult siis, kui nad sisenesid kinno. Frankfurdis käis kirjanik Stephan Hermlin vaatamas filmi Buchenwaldi ja Dachau koonduslaagrist. „Projektori poolvalguses nägin, et enamik inimesi pööras oma näo filmi alates ära ja jäi nii, kuni see läbi oli … See kõrvalepööratud nägu oli paljude miljonite hoiak.” (13)

      Kirikujuhid ja poliitikud rääkisid suure enamuse nimel. Kölni katoliku peapiiskop Joseph Frings ei olnud nats ja oli tõepoolest natsirežiimile vapralt vastu seisnud. Nüüd astus ta üles liitlaste vastu. „Führer tegi otsuseid ise või pidas nõu oma lähikondlastega,” kuulutas ta Kölnis jutlusel, mis muutus paarikümneks järgnevaks aastaks enamiku sakslaste üldlevinud vaateks Kolmanda Riigi kuritegudele. Mis puutub neisse jõledustesse, siis enamik sakslasi kuulis neist esimest korda BBC-st palju hiljem … Sakslased on pigem ohvrid kui nende jõleduste ettevalmistajad … Ei saa pidada süüdlaseks tervet rahvast … paljusid tuhandeid vanureid, lapsi ja emasid, kes on täiesti süütud ning peavad nüüd selles üldises hädas kandma kannatusekoormat.”10

      Sotsiaaldemokraatliku erakonna juht Kurt Schumacher, vapper natsivastane, kes veetis enne sõda ja sõja ajal kaheksa aastat Dachaus, oli liitlaste moraalse meelepaha peale isiklikult solvunud. Eriti sarjas ta Briti ametnikke, kes kohtlesid sakslasi üleolevalt nagu Pukkah-sahib pärismaalasi.

      Schumacher kirjutas 1946. aasta alguses:

      Te ei kujuta ette, millist kohutavat mõju avaldab saksa fašismivastastele propaganda püüe asetada kogu saksa rahvale kollektiivne süü. Meestele ja naistele, kes juba enne 1933. aastat

8

Adenauer ei unustanud kunagi talle kohe pärast sõda osaks saanud kohtlemist ja oli selle peale solvunud veel palju aastaid hiljemgi. Ta kutsuti välja Barraclough ja veel kahe Briti ametniku ette ning talle öeldi jämedalt, et nende juuresolekul ta ei istu. Brigaadikindral luges ette tema vallandamise otsuse ja keelas tal igasuguse poliitilise tegevuse. Tal kästi lahkuda Kölnist ja naasta oma kodukülla Rhöndorfi. Veidi hiljem mõistsid britid ameeriklaste soovitusel, kui väga nad vajavad seda usaldusväärset kommunismivastast häält ja innustasid teda asutama Kristlik-Demokraatlikku Liitu, mis juhtis Saksamaa „majandusimet” 1950. aastatel ja on olnud võimul enamiku sõjajärgseid aastaid. Vaatamata kohtlemisele eelistas Adenauer sellegipoolest britte ameeriklastele, kes olid ta algselt määranud linnapeaks, enne kui vastutuse Ühendkuningriigile üle andsid. Algul oli ta muidugi meelitatud ja nõustus rõõmuga, kuni üks USA ohvitser talle ilma naljata teatas, et see võib olla kuidagi seotud tema nimega, mis algab A-ga.

9

Üks vähesed Bölli (seni) inglise keelde tõlgitud raamatuid. Ta kirjutas selle aastatel 1946–47, kuid avaldati alles 2002, seitseteist aastat pärast tema surma. Pealkirja sõnasõnaline tulge võiks olla „Armastuseta rist”, kuid see pole nii poeetiline, kui autor tõenäoliselt oleks soovinud. Olen väga tänulik Giles McDonoghi suurepärasele raamatule „After the Reich”, mis juhtis mu tähelepanu sellele romaanile.

10

Frings oli üks õnnelikest, kes 1946. aastal veel elas, aga teda oli tabanud palju isiklikke kaotusi. 1942. aastal jäi ta ellu oma kodu tabanud pommiplahvatuses, kuid ta õde hukkus. Mõni kuu hiljem pääses ta vigastamatult pommivarjendist, kus sai surma kaks nunna ja rängasti viga veel viis inimest. Üks tema vendadest hukkus õhurünnakus Magdeburgile, teine Vene vangilaagris. Peapiiskop andis oma nime saksa sõnale, mis on tänini käibel – fringsen. See tähendab „aita ennast ise” väga erilistes oludes, teisisõnu, äärmiselt raskes olukorras on varastamine õigustatud, näiteks kui nälgivad inimesed alanduvad varguseni, et oma perekonda toita. Selle mõte pärineb Fringsi 1946. aasta jääkülmal talvel peetud jutlusest, milles ta andestas söe varastamise liitlaste varudest, kui kütuse hankimiseks polnud muud võimalust. „Me elame ajal, mil peame avitama end väikeste asjadega, mis on eluspüsimiseks ja tervise säilitamiseks hädavajalikud, kui me ei saa neid teenida tööga või paludes.” Tegelikult järgmises lauses jätkas ta, et selline käitumine „on läinud liiga kaugele … ja Jumal ei pruugi teile andestada”, kuid näib, et inimesed püüdsid kinni ainult algusmõtte.