Lapsepõlvelõhn. Peeter Sauter

ketiga kaelas ja laskevalmis püssid pihus. Eks isa nägi neid juba eemalt-kaugelt. Aga teha polnud midagi. Ei saa vankrit tee peal ringi pöörama hakata ja hobust traaviga kodu poole ajada. Siis on sakslased sul oma musta külgkorviga mootorrattaga kohe järel, ja vaata, et teevad püssistki pauku. Luba ja võimu oli neil selleks piisavalt. Niisiis logistas isa vaikselt edasi, kuigi aimas juba, mis tulla võib. Peaasi et seda, mis tuleb, liiga jõhkralt ei toimetata.

      Ja eks varsti kõlaski käre „Halt!“. Nii, mees, kust tuled, kuhu lähed, mis asja ajad, pärisid sõdurid, üks silm piimanõudel vankris. Sealt tulen, sinna lähen, olen vaene külamees. Mida vead? Mida ikka, eks piima Tartu turule. Mnjah, kes ikka nii kaugele turule piima veab. Turg on selleks ajaks juba läbi, kui hobusega Kambjast kohale jõuad, siis oleks pidanud juba öösel minema hakkama – ja ehk olekski olnud õigem.

      Tee oma piimanõud lahti!

      Isa ohkas ja tegi. Ja ennäe, kuskilt oli sõduritel kohe võtta plekk-kruus! Nad olid vist selliseks olukorraks valmistunud. Ketikoerad maitsesid saksa korralikkusega kõigist piimaplekkidest – et kas on ikka korralik kraam, kas tasub üldse rekvireerida? Ja leidsid, et tasub, talumees on head tööd teinud. „See on hea piim,“ ütlesid sakslased. „Me ostame ära.“

      Vaielda ei olnud mõtet. Sõdurid arvutasid välja, mitu liitrit plekkides kokku on, ja ladusid aumeestena vankripärasse hunniku Saksa markasid (millega, nagu räägitud, polnud suurt midagi peale hakata, no seinu oleks võinud tapetseerida, oleks päris uhke olnud, aga selle eest võinuks ka kuklasse põmmu saada). Aga muidugi maksid nad piima eest piima hinnas, piiritus oleks maksnud mustal turul kordi rohkem. No vähemalt läks piiritus nüüd kellelegi asjaks. Halb kraam oleks ehk lihtsalt maha valatud ja siis olnuks kurbus veel suurem.

      Nii sõitis isa jälle kord raha täis vankriga tagasi kodutalu poole, kus ootasid ees näljased õed, ja neile ei olnud tal seekord viia ei pekki, leiba ega võid. Vikile võis nutt peale tulla. Ta teadis, kuidas õed teda hoidsid, ja tema tahtis neid ka hoida. Sellest Saksa rahast suppi ei keeda. Ja küla peal ei müü keegi kasvõi vankritäie markade eest poolt pätsi aganaleibagi. Kui annab, siis annab niisama, omainimese poolest.

      KUI OLID ärevamad ajad, lahingud, Vene ja Saksa vägede üleliikumised, ja seda juhtus seal kandis õige mitu korda, püüdis isa metsas või talle teada peiduurgastes konutada. Aga ega kogu aeg taha metsas elada. Voitka vendadest arvati ka, et elavad metsas, aga hiljem selgus, et olid metsas elanud küll, aga lõpuks tegid ikkagi kodumajja peidiku. Nii hiilis isa, kui vähegi rahulikumaks keeras ja suuremad paugud kaugenesid, ikka kodutallu, kust lähima metsani oli ehk paar kilti, ümberringi puha põllud. Kui lahing öösel peale tuli, siis metsa ikka ei leekinud. Ainult Kivijumala iidne hiis oli talust sadakonna meetri kaugusel. Seal kasvasid tammed ja saared ja igasugu lehtpuud kohati viiekümne-, kohati sajameetrisel ovaalil. Lähimad metsad olid aga hoopis okasmetsad.

      ISA ÕDEDEST olen ma näinud nelja: Lindat, kes elas surmani Kursissaare kodutalus, kuigi töötas vahepeal Tartu ülikooli käskjalana – jah, selline veider amet oli täiesti olemas ka nõukaajal, ilmselt oli vaja viia pabereid või muud kraami ülikooli ühest hoonest teise, ja siis oli hea, kui keegi viis, mitte ei pidanud posti panema. Mobiiltelefone tollal polnud, ja kuidas sa kutsud välja käskjala, kel pole isegi kodus telefoni? Parem las istub see käskjalg koridoris ja ootab. Kui on vaja viia, siis viib. No ja ülikooli hoonetes on küll telefonid. Teinekord tuleb kõnesid kohe mitmest kohast järjest – saatke käskjalg Pirogovi või saatke käskjalg raamatukokku. Siis peab käskjalg jälle jalad selga võtma ja nobe olema. Päris hea amet, ma peaks praegugi sellist. Vaatad elu ja jalutad ringi. Tundub, et kõik Sauterid on osanud ennast kena koha peale sättida, ise selleks küll eriti pingutamata. Mis kellelegi muidugi kena koht on.

      Tädi Manda (Amanda) elas Tartus Lootuse tänaval koos Pihoga. Manda oli vaikne ja mõjus aristokraatlikult. Rääkis alati väljapeetult, kiirustamata. Lapsi tal polnud ja ühegi lapse pead silitama ta ei kippunud, aga kohtles lahkelt, tegemata vahet lastel ja täiskasvanutel. Kodus oli tal nipsasju ja linikuid, kuid minu meelest ei klammerdunud ta neisse, see oli vaid meeldiv foon. Käisime sealt tihtipeale läbi, kui Tallinnast Kambjasse või tagasi koju sõitsime – isal oli vaja õde üle vaadata. Aga nüüd hiljuti, kui otsisin Lootuse tänavalt luuletaja Lembit Kurvitsat ja püüdsin üles leida ka Manda maja, ei suutnud enam peas paika panna, ehkki ta peab seal olemas olema, lammutatud või uusi maju seal pole.

      Kambjas elas veel Helmi, üks isa vanematest õdedest. Ta istus tavaliselt ukse juures potitoolil, pea tudisemas, sest tal oli olnud ajukelmepõletik, oli juba noore neiuna Kambja küngastel ja orgudel hulkudes end külmetanud. Ta veetis suurema osa oma pikast elust nii toolil istudes ja tudisedes, kookus ja kühmus, rätik peas, kepp käeulatuses. Arvatavasti oli ta inimlikult soe ja leebe. Oleks ometi keegi mind kättpidi Helmi juurde viinud ja öelnud, et ära karda teda, ta näeb välja nagu muinasjutunõid, aga ta on lihtsalt haige; tegelikult on ta üksildane ja tahaks sinuga suhelda –, siis ma ehk oleksin rohkem suhelnud. Aga keegi ei seletanud, ja viie-kuueaastase poisikesena ma pelgasin Helmit. Ometi sain vahel ta viipest aru, jäin Helmi juurde seisma ja siis Helmi väriseval ja ülivaiksel katkendlikul häälel midagi rääkis. Ma seisin, pisut krampis, ja kuulasin ära, ise oodates, et saaks juba kuhugi edasi joosta. Eks Helmi sai sest aru ega pidanud mind palju kinni. Mida ta rääkis? Ei midagi erilist. Ütles näiteks mu nime. Andis mõista, et ta teab, kes ma olen, et olen ta venna Viktori poeg. Et ma ei arvaks, et ta on hull. Kord küsis, kus mu vend on, et see Kambjasse pole tulnud. Helmi sõi sealsamas välisukse kõrval potitoolil istudes. Vahel pandi talle teine tool nina ette ja kauss toiduga sinna peale. Just kauss, nagu viidi kausis toitu ka koerale. Aga see pole mingi hinnangulisus, taldrikult ei oleks Helmi saanud söödud, toit oleks üle serva maha läinud. Kui oli väiksem toidukogus, hoidis ta kaussi oma värisevas käes. Kuid katsu sa süüa, kui sul on ühes käes kauss, mis väriseb, ja teises lusikas, mis ka väriseb, aga ega need värinad ole siis korrelatsioonis.

      Helmi ja Manda matused jäid aega, kui olin tublisti alla kümne, ja mäletan neist vähe.

      Aga Raali (Miralda) elas Torontos ja söandas millalgi veel Vene ajal siia käima tulla. Ta oli siis juba üsna vana pisike mutt. Ülimalt klaar ja taktitundeline. Linda ütles ta kohta veel lühemalt: Raal. Raal käis minu juures Kloogarannas külas, ja kui tal vetsu oli vaja, siis ma kogelesin vabanduseks, et meil on haisev kuivkemps. Raali pidurdas oma kempsuminekut ja vaatas mulle otsa: „Peeter, ma olin just tükk aega Linda juures Kambjas, sa ju tead, et seal on kemps õues ja istuda tuleb värvimata laudade peal suure augu kohal, aga see oli mulle okei. Ma olen nii ju seal lapsena alati istunud.“ Hiljem küsis Raali, kas ma soovin temalt midagi. Ilmselt oleks ta valmis olnud mulle raha andma. Ta nägi, kui vaeselt ma siis oma naise ja väikeste lastega elasin. Aga ma ei osanud või ei tahtnud midagi soovida.

      „Raali, kui sa just tahad anda, siis mulle meeldib see pisike seljakott, millega sa ringi liigud. Ma käin siit mootorrattaga linnas tööl, ma kasutaksin sellist hea meelega.“

      Raali võttis sõna lausumata oma pisikese seljakoti (kuhu hiljem mahtusid mul täpselt sisse A4 suuruses paberite kaustad), kallas oma asjad sealt välja ja ulatas koti mulle. Kui ta nii oli juba teinud, jäi mul üle ainult see kott vastu võtta. Vist andsin ma talle asjade jaoks ajutiseks kasutamiseks kilekoti või palus ta need panna tütar Karenil oma kotti. Ma kasutasin seda Raali kotti palju aastaid, kuni lukk lõpuks katki läks. Ja kott tuletas mulle aeg-ajalt Raalit meelde. Ehk teadis ka Raali, et kui ta annab mulle midagi, mida ma iga päev kasutan, siis on ta minuga kaasas, ja tahtiski kaasas olla. Sest raha olnuks mul paari päevaga kulutatud.

      Karen aitas mind teisel moel. Karen oli vaikne ja selgepilguline, aastaid töötanud Toronto linnaraamatukogus. Temaga oli lihtne rääkida. Me nägime esimest korda, aga tunne oli, nagu räägiks vana hea sõbraga, kes lennult sind mõistab. Kuidagi oskas ta luua sellise atmosfääri. Kuigi eesti keel, mida ta rääkis, oli kõva kanada aktsendiga (aga oli olemas). Lobisemisi, jutu käigus rääkisin talle naljaviluks ära oma häda, mis kummitas mind siis tõsiselt. Millegipärast (osalt joomise tõttu) olin tookord jõudnud seisu, kus ma ootasin Draculat. See Dracula pärines ameeriklaste uhkest filmist, mida ma vaatasin koos Tiinaga Liverpoolis, ja kust ma pidin poole pealt ära tulema, sest mul hakkas halb. Nagu ka Rakvere teatri etenduselt lossimägedes. See oli mürtsu ja pauguga ja mitte teab kui peen, sest