Minu Amazonas. Jõkke pissimine keelatud!. Ivo Tšetõrkin

miks inimesed tulevad siia, kui nad ei ole valmis mitte mingisugusteks kompromissideks ei toidu, keele ega inimestega suhtlemise küsimustes? Ma saan suurepäraselt läbi kõikide Gringo Baari ettekandjatega, kuid senjoor Geraldit, kes otsib isegi oma töötajate käekotid alati enne viimaste kojuminekut läbi, et kindlaks teha, ega nood ühtegi kahvlit köögist pihta ei ole pannud, proovin ma vältida. Tema kuri pilk teeb mu tuju halvaks. Samas aga olen harjunud selles baaris mõnikord hommikust sööma. Kusagil mujal linnas ei saa nii head klassikalist munade ja peekoniga hommikusööki kui Texases ning mis seal salata – kui on kiire ja ees näiteks kella peale metsaminek, siis on see ainuke koht peale turu, kus toidu enam-vähem kiiresti kätte saab. Lisaks tuleb ju tihti ka tahtmine millegi koduse järele – ei jaksa iga päev ainult kala või kilpkonnamaksa vitsutada.

      Iquitose restoranides juhtub tavaliselt nii, et küsin ettekandja käest:

      „Kas teil on kõike, mis menüüs kirjas on?”

      „Jaa, kõike on.”

      „Ma sellepärast lihtsalt küsin, et mul on veidi kiire, et kui midagi ei ole, siis palun öelge ja ma seda ei telli.”

      „Ei-ei, kõike on, ei ole probleemi,” kinnitab ettekandja. Siis tellin ma kõige lihtsama ja lollikindlama söögi, millega ei lähe ettekandja sõnade kohaselt rohkem kui kümme minutit. Seejärel aga näen, kuidas köögipoiss mööda lippab ning paarikümne minuti pärast toidu valmistamiseks vajalike produktidega turult naaseb. Sellega tuleb lihtsalt arvestada ja veidi aja möödudes leiad, et oled ise imelik, kui sellist asja pahaks paned. Ajaga on muidugi seal sama lugu nagu muudegi numbritega – mitte et inimesed Iquitoses just päikese järgi elaks, aga kella tunneb seal linnas ainult see lehemüüja, härra Periooodicooos, kes igal hommikul punktipealt platsis on.

      Texase baarist üle tee aga asub veel ühe valge mehe ettevõtmine. See on „Hullu Micki koikukamber ja kauplemispost”. Ehk siis kahe suure toa ja naridega hostel ning kauplus, kus müüakse nurga taga asuvast suurest rauapoest umbes neli korda kallima hinnaga kummikuid, moskiitovõrke, taskulampe ja muud kraami, mida turistil metsas vaja võib minna. Lisaks sellele annab Hull Mick välja ka Iquitose ainukest ingliskeelset ajalehte – fantaasiarikka pealkirjaga Iquitos Times.

      Hull Mick Gringo Baaris ei käi – tema on rohkem senjoor Billi pundis ning seetõttu istuvad nad teise baari, La Noche ees, mis asub pisut eemal. Iquitos Times ilmub kord kuus ja siis käib Hull Mick õhtul lehepakiga baarist baari ning jagab seda tasuta kõikidele soovijatele. Kuigi leht ilmub harva, tundub, et Mickil on täitega raskusi: kuust kuusse ilmuvad täpselt samad pildid ja lood Pilpintuwasi liblikafarmist ja Quistococha loomaaiast. Igasse numbrisse kirjutab senjoor Bill ka pika loo mõnest oma seiklusest Iquitose lähedal metsas. Selle iga teine lause reklaamib tema paadifirma ettevõtmisi ning ekskursioone. Kõige naljakam ekskursioon on Quistococha loomaaeda, mis asub Iquitosest umbes 10 kilomeetrit väljas ja kuhu sõitmine maksab mototaksoga 10 soli ning puust colectivo’ga alla kahe soli. Senjoor Billi ekskursioon maksab 200 soli, aga sisaldab vaid edasi-tagasi motorikšatransporti ning sissepääsu. Giidi nii vähese raha eest kaasa ei saa.

      Lisaks sellele reklaamitakse lehes järjekindlalt Amazonase kruntidesse investeerimisvõimalusi. „Meil on andmeid, et just nüüd on õige aeg investeerida kinnisvarasse Iquitose lähedal, kuna varsti hakkavad maa hinnad tõusma,” kõlab aastast aastasse. Selle kinnituseks pakutakse mitmekümne tuhande dollari eest krunte Iquitose–Nauta tee ääres, kus talumehed elavad vaiade otsa ehitatud pilbasonnides ja kasvatavad maja taga väikestel põllulappidel plátano’t ehk jahubanaani ning yuca’t ehk maniokki. Investeering missugune – osta imepisike tükk kõrkjapuhmast, millelt on mets maha raiutud, kusagil tee ääres. Kui keegi soovib seal minna maale või metsa elama, siis on selleks musttuhat muud, odavat ja ilusamat võimalust. Miski ütleb mulle, et senjoor Micki kinnisvaraäri ei lähe just kõige paremini.

      Eks kõigi kolme gringo äri seal linnas peegeldab pisut üleüldist pilti – 19. sajandi lõpul alanud kautšukibuumi-aegne hiilgus ja aristokraatia on taandunud, degenereerunud ning asendunud paljude puhul dekadentliku jõudeeluga. Aga sadakond aastat tagasi oli Iquitos koht, kust isegi must pesu saadeti Pariisi ning majad kaeti kaunite keraamiliste plaatidega, mis toodi üle ookeani Portugalist ja Hispaaniast ning seejärel veeti veel mitu tuhat kilomeetrit ülesjõge. Mööda linna sõitis tramm ning vanadelt fotodelt vaatavad vastu elegantsed daamid laiade kübaratega. Maailm janunes kautšuki järele, mis muundas terve Amazonase: Iquitos kasvas mitmekümnekordseks ja oli õitsengu tipul, sajad said rikkaks, kuid sajad tuhanded inimesed paigutati vägivaldselt ümber ja orjastati.

      Kummibuumi jäänuseid on näha nii linnas kui metsas. Iquitoses meenutavad seda õilsat aega needsamad uhked majad suurte puust uste, laiade treppide ja kõrgete lagedega. Lagunenud ja tuhmunud, kuid seda ehedamad on vanad keraamilised mosaiigid ja mustrid elektrijuhtmete rägastikus, paksu tolmukihi all. Mõned üksikud on ka eeskujulikult restaureeritud. Roostele peab vastu ka Gustave Eiffeli projekteeritud rauast maja, mille üks kummiparun 19. sajandi lõpus Pariisi maailmanäituselt ostis, jupikaupa Iquitosesse tõi ning peaväljaku äärde üles sättis. Kuni 2011. aastani asus selle ülemisel korrusel ka üks väga armas restoran, vaatega otse peaväljakule. Seda pidas üks järjekordne USA vanahärra, kuid kuna restorani pääses läbi väikese küljeukse otse Texase kõrvalt ning seal ei olnud sellist suurt kauniste neidudega sisseviskajate armeed nagu Gringo Baaril, siis sattusid paljud, kes ehk algul plaanisid just Eiffeli majja sööma või istuma minna, ikkagi otsapidi hoopis Geraldi juurde. Seega ei käinud Café Eiffelis just väga palju inimesi ning vanale hakkas ettevõtmine ühel hetkel üle jõu käima.

      1

      Ema tahtis, et minust saaks kohtunik või jurist, aga sai joodik ja turist. (soome k)

      2

      Periodicos – ajalehed. (hispaania k)

      3

      1 USA dollar võrdub umbes 2,5 Peruu soliga, 1 euro 3,4 soliga. Ise arvutan aga tänaseni veel nii, et „vanas rahas” võrdub 1 sol umbes 4,5 krooniga.

      4

      Pela cara – näokoorija. (hispaania k)