Minu Supilinn. Mika Keränen

südantsoojendav jälgida. Olin veel millenniumi algul mures, et Supilinna puumajasid ei suudeta või ei soovitagi korda teha. Aga majahaaval hakkas asi muutuma. Igast korda tehtud majast sai nagu märk selle kohta, et siia on kolinud üks tore perekond. Niisugune maja tõmbab kindlasti peagi naabrusse inimesi, kes jagavad sama maailmavaadet. Sellesse maailmavaatesse kuulub sageli oma aiasaadustest mooside ja mahlade tegemine ja mahedad eluviisid sõna kõige laiemas tähenduses. Ka kokkuhoidmine individualismi asemel ehk sõbralik läbikäimine naabritega on sama eluviisi märk.

      Minu sõbrad Västrikud kuuluvad raudselt sellesse kategooriasse. Nad tunnetasid puumaja hingeelu ja olid valmis aitama vanal majal saada tagasi oma väärikust. Mul on olnud rõõm jälgida remonti, mida Västrikud on enda korteris teinud. See on puhas käsitöö, kus on näha armastus vana vastu – kulunud laudpõranda lihvimine ja õlitamine, seinte võõpamine kohupiimavärvidega ja puuakendele uue elu andmine. Ma ei tea, kas ma ajakirjanikuna tormaks pakkuma lugu Västrikute korterist mingisse Eesti koduajakirja, aga ühele heale Eesti hipiajakirjale pakuks seda küll. Kui selliseid ajakirju ilmuks.

      Kunagi ammu rääkis Ergo sellest, et talle meeldib Soomes see, et õnn pole lihtsalt rahas, vaid soomlastest on näha, et neil on mitmesuguseid õnnesid. Küll karvaseid õnnesid ja patsidega õnnesid. Eestis on õnne valem justkui üks ja sama – palju pappi, ilus auto ja uus elamine. Ma pole mingi filosoof, aga Ergo õnnejutus tunnetasin sügavust küll. Olen korduvalt mõelnud tema sõnade peale.

      Ka Ergol on oma õnn. See on Supilinna õnn. Ta sobib Supilinna nagu kollane karikakar helerohelise hipibussi kapotile.

      ANZORI

      Supilinna tänavapilt oli aastal 1993 nukravõitu. Lagunevaid puumaju ja lääpas kuure torkas palju silma, püsti seisvad majad ootasid oma lammutajaid või remontijaid. Nii lillelaps polnud isegi mina, et poleks seda vaesust märganud.

      Ma poleks tollal vedanud kihla, et ükski Supilinna maja üldse alles jääb. Olin tol ajal kindel nagu kalju, et Supilinnast ei saa mitte kunagi elamiskõlblikku linnaosa ning „normaalne inimene” ei saa Supilinnas elada. Ju oli minus siis veel parajalt palju soomlast, kelle jaoks olid üleminekuühiskonna mängureeglid võõrad.

      Hea, et kõik teised nõnda ei mõelnud. Õhus oli tärkavat optimismi. Ma aimasin seda mõne sõbra silmadest. Tumedate lõunamaiste silmadega Anzori Barkalaja oli üks nendest. Tema nägi linnaosa sellisena, millisena mina hakkasin seda nägema veidi hiljem – ütlemata kihvti kohana!

      Anzori on mu sõpruskonnas läbi aegade olnud üks neist, kellest ma erinen kõige rohkem. Ta õppis küll ülikoolis eesti keelt ja rahvaluulet, aga põhitööna tegeles ta väeravimisega ja igasuguste muude idamaiste šamaanlusemaiguliste asjadega. Siberi ekspeditsioonidel poleks minul midagi teha, aga Anzori käis seal ja oli vaimustuses. Ta on suure väega mees – laiematele massidele sai ta toona tuntuks telesaatest „Reisile sinuga”, kuhu ta läks koos arvutiga, millel lasi endale reisikaaslase valida. Tänaseks on Anzori Viljandi kultuuriakadeemia direktor. Mulle on ta endiselt kaval ja karvane tudeng. Oma suure juuksepuhma ja turris habemega näeb ta välja nagu Harry Potteri sõber Hagrid.

      Anzori oli ja on oma loomult jutuvestja. Ma ei uskunud mitte põrmugi seda, et Lepiku tänava jõnks on tehtud kurjade vaimude peletamiseks, aga tunnistan, et Anzori pajatas sellest veenvalt. Kõige rohkem ühendas mind ja Anzorit huvi vanade Eesti asjade vastu, mis seotud rahvaluule ja rahvapärimusega. Eristava tegurina meie vahel mõjus aga see, et Anzori oli käinud Vene sõjaväes. Tal on siiani militaarmaausulise aura. Selles liitsõnas on minu jaoks kaks tuttavat sõna, aga kokku teeb see midagi, mis haakub ainult Anzori iseloomuga. Militaarmaausuline = Anzori.

      Sain temaga tuttavaks 1994. aasta talvel, ei varem ega hiljem. Ikka Supilinnas. Ta oli giidiks ühele Helsingi ülikooli folkloristide pundile. Erinevalt teistest tartlastest rääkis Anzori head soome keelt. See meeldis väga meie külalistele – ja mullegi.

      Pidu oli lihtne istumine põrandal ühes Lepiku tänava otsas asuva maja pööningutoas. Pliidil oli soojas üüratuma suur pott tatraputru, mis oli valmistatud ilma pekita – taimetoitlasi oli nii meie kui ka soomlaste ridades. Linna peal ja restoranide menüüdes polnud taimetoitu toona ollagi, sel ajal tegid taimetoitlased oma söögid ise. Alkohoolseid jooke tõi igaüks peole ühistarbimiseks enda maitse-eelistuste järgi. Minul oli kaasas kaks veini, nagu alati. Üks Eesti oma (Põltsamaa Tõmmu või Kuldne) ja teine välismaa oma (suvaline viinamarjavein). Kui kellelgi oli sünnipäev, siis ilmus lauale ka tort. Sünnipäev oli ka kõige tavalisem peopõhjus, teine hea põhjus oli välismaa külalised.

      Nii naljakas kui see ka ei ole, sai sel peol Eesti ja Soome tudengeid ühendavaks jõuks ei miski muu kui regilaul. Ainult üks soomlane peale minu rääkis eesti keelt, aga kõik neli soomlast laulsid mis kole. Üks Võrumaa neiu Piret võttis viisi üles. Tema järel lauldes tuli soomlastel iga eesti- ja võrukeelne silp välja perfektselt. Vaatasin lauljaid, suu ammuli. Mina ei teadnud neist regivärsilistest rahvalauludest ööd ega mütsi, aga hakkasin samuti eeslaulja järel jorutama. Kõik mu kaasmaalased ju laulsid. Kuidas ma saan „kohalikuna” kehvem olla. Nii me laulsime eeslaulja järel, kes, tsiteerides Juhan Jaiki ansambli Aroonia repertuaari, „laulab laule lohutuseks: kurbus kuri et ta kaoks, mure musta et ta murduks, valu vägev et ta väheneks”.

      Nende rahvalaulude kaudu hakkas me seltskonnas levima Võromaa ja Setomaa fänlus. Minu meelest oli väga naljakas, et samal ajal, kui Soome folkloristid tegid reise Indiasse, pöörasid tartlased pilgu Vene piiri äärde. Selle Lõuna-Eesti hullustusega läksin kaasa ka mina. Hiilisin näiteks kõrvale enda osakonna murdepraktikast, mis oleks olnud vist Kihnus, ja panin ennast lihtsalt kirja Karl Pajusalu praktikumile ning põrutasin Setumaale. Kõige karmimad mehed, nagu Anzori oma sõpradega, võtsid muidugi endiselt ette reise Siberisse. Anzori kaudu sain tuttavaks ka Art Leete ja Kaur Mäega. Oma Siberi ekspeditsioonidega on nad teeninud igaveseks minu lugupidamise.

      Anzori, Art ja Kaur olid kõvad mehed meie, nooremate eesti keele, ugrimugri- ja rahvaluuletudengite silmades. Üks põhjus oli ka see, et nad kõik elasid Supilinnas. Mina tundsin ennast nendel esimestel aastatel Supilinnas täiesti turistina, kes sattus sinna lihtsalt mõnele järjekordsele järelpeole.

      Nägin Anzorit üle hulga aja möödunud talvel, kui ta mulle ülikooli peahoone taga vastu jalutas. Võtsin tal kohe nööbist kinni, et leida vastuseid paarile asjale, mis pole mulle selle raamatu kirjutamise käigus rahu andnud.

      „Kas ma võin öelda, et Supilinn oli enne, 1980ndatel ja 1990ndate alguses, hipilinn?” küsisin apteekri-pilguga. Mina isiklikult adun kommuunides elavate inimeste mõttelaadi hipilikuna. Ma ei leia sellele tundele paremat sõna. Seega, mulle näis Supilinn hipilinnana. Enamik mu sõpru ütleb seepeale, et ei. Ei. See pole nii, Mika.

      Aga need, kes seda väidavad, ongi ise kõige suuremad hipid…

      Anzori tõmbas mu jutuhoole piduri peale. Ta pani mulle südamele, et ma pole sellele ikka päris hästi pihta saanud. Hipid ei elanud Supilinnas. Ei. Hipid toimetasid toona ja toimetavat siiamaani pigem Karlovas. Aga Supilinn, see oli tõeline ühepajasupp, kus elas ja elab siiani palju väga erinevaid tegelasi. Vanarahvast, kes polnud sealt ära läinud. Tudengeid. Kunstnikke. Krimisid…

      Ootasin kannatlikult, mis järgneb.

      Anzori jätkas: „Supikas oli liiga karune ja liiga toores, täis suhteliselt jõhkrat olelusvõitlust. Sellepärast kinnitasidki Supikas sel ajal kanda sellised tüübid, kes risti ette ei löö. Seal oli päris elu. Lillelapse positsiooniga sa seal kaua ei püsinud, seal olid tõelised krimkad ja seal olid keskmisest jõulisemad tudengid, kes kortereid maha võtsid ‒ make peace, not war’ini asi ei läinud. Pigem oli Supika loosung make love and war. Armastus ja sõda!”

      Anzori rääkis 1980ndate Supilinnast sellise ajaloolase kaasaelamisega, nagu ta räägiks näiteks keskajast. Mul oli kahju, et ma tulin Eestisse alles 1993. aastal ja magasin maha need kuldsed aastad, kui Supilinn sai endale boheemluse aura…

      Aga meie juhuslikul kohtumisel ei tahtnud ma Anzorit veel niisama minema lasta.