Valge kuningas. Gyorgy Dragoman

lahti, silus juuksed näolt ära, ohkas sügavasti ja küsis siis, et pojake, oled see sina, ja ma ei öelnud midagi, tulin ainult sahvriukse tagant välja, jäin laua juurde seisma ja ütlesin, et tahtsin ainult üllatust teha ja ma palun, et ta ei pahandaks, ma ei tahtnud halba, tegin seda ainult sellepärast, et isa palus, et kuni teda ei kodus ei ole, oleks mina mees majas, siis ma nägin, et ema püüab naeratada, aga ta silmadest oli näha, et ta on ikka veel väga kurb, ja ta ütles, et ei pahanda, ta hääl oli täitsa madal ja kare, ta ei pahanda ja tänab väga, ja kui ta seda ütles, astus ta minu juurde ja kallistas mind, aga mitte nii nagu muidu, vaid palju-palju tugevamini, ta surus mind väga tugevasti enda vastu, nagu siis, kui ma ükskord haige olin, ja mina kallistasin teda ka ja surusin tugevasti enda vastu, tundsin läbi oma riiete ja tema öösärgi, kuidas ta süda tagus ja mulle tulid meelde tulbid, see, kuidas ma pargis maas põlvitasin ja lõikasin ühe tulbi teise järel, ja ma tundsin, et ema surub veel tugevamini ja mina surusin ka veel tugevamini, mu nina oli ikka veel täis tulpide lõhna, seda rohelist, tugevat rohulõhna, siis tundsin, et ema vappub, teadsin, et ta hakkab kohe nutma, ma teadsin sedagi, et siis hakkan ka mina nutma, ma ei tahtnud seda, ma ei saanud temast lahti lasta, üksnes surusin ja tahtsin öelda, et ärgu kurvastagu, et pole midagi, aga ma ei suutnud rääkida, ma ei suutnud üldse suudki lahti teha, ja siis korraga vajutas keegi välisukse kella, tugevasti kogu jõust, kell plärises väga valjusti ja pikalt, korra, kaks, kolm, tundsin, et ema laseb mind lahti, kogu ta keha muutus äkki külmaks, ja mina lasin siis ka lahti ja ütlesin, et oodaku, ma lähen vaatan, kes on.

      Kui ma ukse juurde läksin, tuli mulle pähe, et kindlasti on politseinikud, sest see mees pargis tundis mu ikkagi ära ja andis mu üles, nüüd on nad siin, tulid mulle järele, et mind ära viia, sest ma rikkusin avalikku vara ja korjasin tulpe, ja siis ma mõtlesin, et ei peaks ust avama, aga kogu selle aja anti kella, see plärises väga valjusti ja juba koputati ka, nii et sirutasin ikkagi käe, võtsin snepperlukust kinni ja tegin ukse lahti.

      Need ei olnud politseinikud, ukse taga seisid hoopis isa kolleegid, need, kellega ma teda toona ära minemas nägin, ma olin nii üllatunud, et ei suutnud rääkidagi, siis vaatas pikk hallijuukseline mulle otsa ja küsis, kas mu ema on kodus, mina aga noogutasin ja mulle tuli pähe, et isa saatis nendega kindlasti pulma-aastapäevaks kingituse, tahtsin just öelda, et tulge sisse, emal on teie üle kindlasti hea meel, aga enne kui ma midagi öelda jõudsin, käratas hallipäine mulle jälle peale, et kas ma ei kuulnud, ta küsis midagi, ja siis ma ütlesin, et jah, on küll kodus, ja seepeale hakkas teine, lühem mees ka rääkima ja ütles, et nad tulevad nüüd sisse, lükkas mu ukse pealt kõrvale ja nad tulidki mõlemad sisse ja jäid esikus seisma ja siis lühem küsis, missugune ema tuba on, mina aga ütlesin, et ema on köögis, läksin ees ja ütlesin, et isa kolleegid on siin, nad tõid kindlasti kirja või saatis ta mingi kingituse, ema jõi just vett suure kõrvaga kruusist, mida me kasutasime kohvikannu vee panemiseks, ja ta käsi peatus poolel teel, ta vaatas minu poole, siis minust mööda isa kolleegide poole ja ma nägin, et ta kahvatab kruusi taga, siis lasi ta kruusi alla ja ma nägin, et ta suu läks ka pingesse nagu siis, kui ta väga vihane on, ja siis küsis ta väga valjusti isa kolleegidelt, et mida nad siit otsivad, ja põrutas kõrvaga kruusi niimoodi kapile, et ülejäänud vesi kõik üle ääre välja läigatas ja ütles samal ajal, et mingu minema, aga siis olid juba mõlemad minu järel kööki tulnud, pikk hallipäine mees isegi ei tervitanud, vaid küsis kohe emalt, et mis on, te polegi lapsele sellest rääkinud, ema raputas pead ja ütles, et see pole teie asi, aga pikk hallipäine mees ütles, et see oli viga, sest varem või hiljem saab ta nagunii teada, sellisest asjast on parem kohe alguses üle saada, sest vale sünnitab ainult valet, ja siis hakkas ema naerma ja ütles nii, et jah, teie olete ju tõe sõbrad, ja siis käratas lühem emale peale, et pidagu suu, ja ema jäigi vait, hallipäine aga seisis minu ette ja küsis, et kuule, pojake, kas sa arvad ikka veel, et me oleme su isa kolleegid, ja mina ei öelnud midagi, aga tundsin, kuidas mu keha maha jahtub nagu kehalise kasvatuse tunnis pärast aja peale jooksmist, kui tuli ettepoole kummarduda, sest teistmoodi ei saanud õhku, ja siis hallipäine naeratas mulle ja ütles, et teadku ma siis, et nad pole mitte isa kolleegid, vaid sisejulgeolekust, isa on aga arreteeritud, sest ta osales riigivastases ettevõtmises, nii et ma kindlasti ei näe teda mõnda aega, pealegi hea tüki aega, sest isa kaevab Doonau kanalit, kas ma ka tean, mida see tähendab, see tähendab, et ta on töölaagris ja kuna ta on selline kõlupea, ei pea ta kindlasti kaua vastu ega tule sealt enam kunagi tagasi, võib ka olla, et ta on juba surnud, ja kui ta seda ütles, haaras ema kapi pealt kruusi ja virutas vastu maad, nii et see kildudeks purunes, siis pani ohvitser suu kinni ja hetkeks valitses vaikus, ema aga ütles, et aitab, jätku järele, kui nad teda ka ära tahavad viia, siis viigu, aga mind jätku rahule, sest ma olen alles laps, saate aru, jätke rahule ja öelge, mida te tahate, öelge, mida te siit otsite.

      Seepeale ütles lühem, et nad lihtsalt olid siin lähedal ja kui nad juba siiakanti sattusid, siis mõtlesid, et vaatavad natuke ringi, ehk leiavad doktorihärra toast midagi huvitavat.

      Siis küsis ema, kas neil on selleks luba, pikk hallipäine ohvitser aga naeratas emale ja ütles, et iga pisiasja jaoks pole luba vaja, see ei ole nii suur asi, kui nad natuke ringi vaatavad, ta ei usu, et meil midagi varjata oleks.

      Siis ütles ema väga valjusti, et selleks pole neil õigust, kadugu siit, mingu minema, sest kui nad nüüd kohe ei lahku, läheb ta nii, nagu ta on, raekoja ette ja korraldab istumisstreigi, nõuab avalikult, et ta mees vabaks lastaks, et teda hoitakse juba pool aastat ilma protsessi ja kohtuotsuseta kinni, missugune see riik ka poleks, meil on ikkagi põhiseadus, on ikkagi seadused, läbiotsimiseks on ikka veel luba vaja, nii et näidaku ette või mingu minema.

      Seepeale naeratas hallipäine ohvitser emale ja ütles, et see suur sõjakus sobib talle ja mu isa seal Doonau kanali juures tunneb temast kindlasti puudust, sest mu ema on tõepoolest kaunis naine, kahju, et nad enam kunagi ei kohtu.

      Siis ema punastas, ta nägu läks täiesti punaseks, ma nägin, et kogu ta keha on pinges, ma mõtlesin, et ta läheb kohe ja annab hallipäisele ohvitserile kõrvakiilu, ma arvan, et polnud teda veel kunagi nii vihasena näinud, ema hakkaski liikuma, aga mitte ohvitseri poole, ta läks otsejoones välisukse juurde, tegi ukse lahti ja ütles, et nüüd aitab, välja, kasige jalamaid siit majast minema, kui ei, siis helistab ta otsekohe oma äiale, nad teavad väga hästi, et ta oli parteisekretär ja ta on küll pensionile saadetud, aga tal on veel niipalju poolehoidjaid, et ta saaks korraldada, et nad selle eest, mis siin toimus, liiklusosakonda suunataks, nii et kui nad endale head tahavad, siis mingu, ema ütles seda niimoodi, nii rangelt, et isegi mina jäin peaaegu uskuma, kuigi ma teadsin, et ema ei helistaks mitte iial oma vabast tahtest mu vanaisale, sest pärast seda, kui vanaema talle suu sisse ütles, et ta on igavene juudi hoor, ei vaheta ema ei tema ega vanaisaga sõnagi, aga sellest, kuidas ema rääkis, ei olnud seda üldse näha.

      Seepeale ütles lühem ohvitser, ah nii, kui ta arvab, et vanal veel mingit mõjuvõimu on, eriti nüüd, kui tema poeg on ära viidud, siis eksib ta rängalt, ta võib rõõmustada, et teda ei interneeritud, aga kui mu ema helistada ja kaevata tahab, siis palun väga, ja ta astus kapi juurde, võttis söögiriistade sahtlist kinni ja tõmbas selle lahti, aga nii tugevasti, et sahtel talle kätte jäi, noad, kahvlid, lusikad ja teelusikad köögis laiali lendasid, ohvitser virutas tühja sahtliga vastu kappi, nii et sahtli tagumine serv ära murdus, ja ütles, et palun, nüüd juba on, mida kaevata, aga see on alles algus, just-just, alles algus, ma nägin, kuidas ta nägu irvele tõmbus, ja ma teadsin, et ta keerab kohe laua pahupidi, aga siis pani hallipäine talle käe õlale ja ütles, et rahu, Gyurka, rahu, lase olla, tundub, et olime daamist valel arvamusel, me arvasime, et ta on tark naine, arvasime, et ta teab, millal ja kellega kena olla, aga paistab, et tal pole nii palju taipu, et oma heategijaid ära tunda, paistab, et ta tahab iga hinna eest ebameeldivustesse sattuda. Hästi, olgu siis nii, nagu tema tahab. Siis viskas Gyurka-nimeline ohvitser katkise sahtli maha, laiali puistatud söögiriistade juurde ja ütles, et hästi, seltsimees major, teeme nii nagu soovite, lähme.

      Gyurka-nimeline ohvitser vaatas siis emale otsa, noogutas, seejärel pöördus minu poole ja ütles mulle, et hästi, nad lähevad ära, aga ainult sellepärast, et ta näeb, et me armastame lilli ja kes lilli armastab, ei saa olla halb inimene, ja kui ta seda ütles, astus ta laua juurde ja ma arvasin, et ta virutab kurgipurgi põrandale, aga ta võttis ainult ühe