Rändaja. 1. raamat. Diana Gabaldon

et võtab mistahes karistuse vastu nurisemata ja nii alandlikult, kui vähegi suudab. Kuid ta ei suutnud jätta kätt (või mis iganes see oli) ettevaatlikult allapoole sirutamast, et järele uurida, kus kohas tema jäse nüüd lõpeb.

      Käsi koksas millegi kõva vastu ja sõrmed takerdusid niiskeisse sassis karvadesse. Ta ajas ennast järsult istukile ja kraapis mõningaste raskustega laugeilt maha kõvakskuivanud verekorba, mis oli neid senini kinni hoidnud. Mälupildid voogasid tagasi ja ta oigas valjult. Ta oli eksinud. See oli ikkagi põrgu. Kuid õnnetuseks ei olnud James Fraser veel sugugi surnud.

      Kellegi surnukeha lebas risti üle tema. Surnu tardunud raskus rõhus jalale, mis seletas, miks ta oma jalga ei tundnud. Laiba pea, raske nagu kahurikuul, surus talle kõhtu, verest läbi imbunud juuksed niiskel särgil laiali. Kui Jamie end äkilise ehmatusega üles ajas, veeres pea talle sülle ja surnu poolavatud silmad jäid tühjal pilgul näole langevaid juuksesalke põrnitsema.

      See oli kapten Jack Randall, kelle erepunane punane kuub oli verest nii läbi imbunud, et nägi välja peaaegu must. Jamie tegi kohmaka katse laipa eemale lükata, kuid avastas, et on hämmastavalt nõrk; ta käsi nühkis jõuetult Randalli õlga ja teise käe küünarnukk, millele ta ennast toetada üritas, andis ootamatult järele. Ta langes tagasi selili, et vahtida halli taevasse, kus keeristuul lobjakat pööritas. Jack Randalli pea liikus iga krampliku hingetõmbega ta rüpes siivutult edasitagasi.

      Ta surus käed vastu soist maapinda – külm vesi valgus ta sõrmede vahele ja tegi särgiselja läbimärjaks – ning vingerdas ennast külgsuunas eemale. Nende vahel oli säilinud mingi soojus; nüüd, kui lõtv surnukeha järkjärgult ta kõrvale vajus, tabas jääkülm vihm piitsahoobina ta paljastunud ihu ja tema keha raputas järsult tugev külmavärin.

      Maas väherdades, püüdes kätte saada oma käkras ja porist pleedi, kuulis ta läbi aprillituule kurva ulumise kaugeid hüüdeid, oigeid ja hala, otsekui kutsuksid teda tuulehaldjad. Ja üle kõige selle kajas vareste räme kraaksumine. Kümnete vareste, kui hääle järgi otsustada.

      Imelik, mõtles Jamie ähmaselt. Sellise tormiga ei peaks linnud ringi lendama. Viimase jõupingutusega sai ta pleedi enda alt kätte ja hakkas seda kuidagimoodi endale peale vedama. Kui ta jalgadeni jõudis, nägi ta, et seelik ja vasak jalg on üleni verised. See vaatepilt ei heidutanud teda; parimal juhul oli pilt ebamääraselt huvitav – hallikasrohelise nõmmetaimestiku taustal kontrastselt esile tõusvad tumepunased laigud. Tapluskära kustus taas tasapisi tal kõrvus ja ta loovutas Cullodeni lahinguvälja kraaksuvatele varestele.

      Ta ärkas tükk aega hiljem selle peale, et keegi hüüdis ta nime.

      „Fraser! Jamie Fraser! Oled sa siin?”

      Ei, mõtles ta resigneerunult. Ei ole. Ükskõik kus ta teadvusetuna ka viibinud ei olnud, too paik oli kindlasti parem kui see siin. Ta lamas väikeses nõos, mis oli pooleldi vett täis. Lörtsisadu oli lõppenud, kuid mitte tuul; see lõõtsus üdinitungiva jäisusega üle nõmme. Taevas oli peaaegu must; järelikult pidi juba õhtu olema.

      „Mina ütlen teile, et siinkandis tema langes. Justament selle suure astelhernepuhma juures.” Hääl kostis kaugelt ja jäi järgneva vaidluse kestes vaiksemaks.

      Jamie kuulis kõrva äärest krabistamist, pööras pead ja nägi varest. Vares seisis jala kaugusel rohul, nägi välja nagu tuulest sasitud must suletuust ja takseeris teda oma ergaste nõelsilmadega. Otsustades, et Jamie ei kujuta endast mingit ohtu, painutas ta hooletu liigutusega kaela ja virutas oma terava noka Jack Randallile silma.

      Jamie ajas ennast karjatades üles ja tema järsud liigutused peletasid varese tiibu laperdades ning ärevalt kraaksudes minema.

      „Ae! Teie seal!”

      Kostis lirtsuvaid samme, ta silme ette ilmus kellegi nägu, millele järgnes kergendav tunne – talle pandi käsi õlale.

      „Ta on elus! Tule siia, MacDonald! Siin on abikätt tarvis, tema omal jalal ei kõnni.” Mehed olid neljakesi ja kogu jõudu kokku võttes tõstsid nad Jamie üles; viimase käed jäid jõuetult Ewan Cameroni ja Iain MacKinnoni õlgadelt alla rippuma.

      Ta tahtis öelda, et nad ta maha jätaksid; talle oli koos ärkamisega meelde tulnud tema eesmärk ja nüüd ta juba mäletas, et ta oli kavatsenud surma saada. Kuid nende meeste seltskond oli nii meelitav, et ta ei suutnud vastu panna. Viimatine puhkus oli ka surnud jalas uuesti vere käima pannud ja ta teadis, kui raske on tema haav. Ta sureb varsti nagunii; aga jumal tänatud, et mitte üksinda ja pimedas.

      „Vett?” Ta huulele suruti kruusiserv ja ta ajas ennast niipalju üles, et juua ilma vett maha ajamata. Talle vajutati korraks käega laubale ja võeti käsi ilma kommentaarideta ära.

      Kogu ta keha põles; silmi sulgedes tundis nende taga kõrvetavaid leeke. Ta huuled olid palavikust lõhki ja valusad, kuid aegajalt korduvad külmavärinad olid veel hullemad. Palavikus põledes sai ta vähemalt paigal lamada; külmavärinad seevastu äratasid üles ta haavatud jalas tukkuvad deemonid.

      Murtagh. Tal oli oma ristiisa suhtes piinavalt halb tundmus, kuid mitte ühtki mälestust, et see tundmus mingiks teadmiseks vormida. Murtagh oli surnud; ta teadis, et see peab nii olema, aga ei suutnud meenutada, kuidas või miks ta seda teab. Vähemalt pool Šoti armeest oli surnud, nõmmel maha tapetud – niipaljukest oli ta talumajas liikuvate meeste jutust kokku pannud, kuid lahingust ei mäletanud ta ise midagi.

      Ta oli varemgi sõda pidanud ja lahinguid löönud ning teadis, et selline mälukaotus on sõdurite hulgas tavaline; ta oli seda näinud, kuigi mitte ise läbi elanud. Ta teadis, et mälestused tulevad pikapeale tagasi ja lootis, et sureb enne, kui see temaga juhtub. Ta liigutas ennast selle mõtte peale ja läbi jala sähvatas tulikuum valujuga, mis pani ta oigama.

      „Kas kõik on korras, Jamie?” küsis Ewan ennast tema kõrval küünarnukile ajades, plass nägu nõrgas koiduvalguses. Ewanil oli pea ümber verine side ja krael roostekarva plekid, tilkunud haavast, mille oli tekitanud pead riivanud kuul.

      „Noneh, küll saab.” Ta sirutas käe ja puudutas tänulikult Ewani õlga. Ewan patsutas ta kätt ja heitis uuesti pikali.

      Varesed olid tagasi. Mustad nagu öö ise, olid nad öösse kadunud, kuid tulid koos koiduga tagasi – lahinguväljalinnud, kaarnad, kes langenute ihude otsas pidusöömaaega peavad. Need võinuks vabalt olla ka tema enda silmad, mille kurjad nokad välja nokivad. Ta tundis laugude all oma ümmargusi ja kuumi silmamune, maitsvaid kallerdiseampse, mis rahutult siiasinna pöörlesid ja asjatult unustust otsisid, sellal kui tõusev päike ta laud veripunaseks muutis.

      Maja ainsa akna alla oli kogunenud neli meest, kes vaikselt juttu ajasid.

      „Varvast visata?” küsis üks peaga õue osutades. „Kulla mees, kõige kõvemad meist suudavad vaevu komberdada ja vähemalt kuus tükki on selliseid, kes üldse jalgu alla ei võta.”

      „Kui saate põgeneda, siis laske käia,” ütles keegi mees põrandalt. Vaatas oma kildiräbalate sisse mähitud jalga ja kõverdas suud. „Ärge meie pärast passima jääge.”

      Aknast välja vahtiv Duncan MacDonald pööras ennast, raputas pead ja muigas süngelt. Aknast langev valgus tõstis esile ta karmi näo kõrgemaid osi ja süvendas tumedaid väsimuskurde.

      „Ei me lähe veel ühti,” ütles ta. „Esteks see, et inglasi on seal nagu täisid kasukas; vaata, kuda nad seal voorivad. Praegu ei pääseks keegi ühes tükis Drumossie päält minema.”

      „Isegi need, kes eile lõiku said, ei pääse kaugele,” tähendas MacKinnon vaikselt. „Kas te siis ei kuulnud, kuda inglased öösel kiirmarsil siit mööda litsusid? Kas keegi arvab, et neil oleks raske meie sandipataljoni kinni püüda?”

      Keegi ei vastanud, kõik teadsid vastust niigi hästi. Paljud mägilased ei suutnud juba lahingu eel hästi püsti püsida, olles külmast, kurnatusest ja näljast omadega täiesti läbi.

      Jamie pööras näo vastu seina, paludes omaette, et ta mehed oleksid piisavalt vara teele asunud. Lallybroch asus kaugel; kui nad õigeks ajaks Cullodenist küllalt kaugele jõudsid, siis neid tõenäoliselt kätte ei saada. Kuigi Claire oli talle öelnud, et Cumberlandi kättemaksuhimuline