Putinita. Mihhail Kasjanov

elukooli nimi on Riiklik Plaanikomitee?

      Just nimelt. Täpsemalt, mitte plaanikomitee kui niisugune, vaid täiesti konkreetne inimene – Nikolai Akimovitš Šaporenko. Nõukogude Liidu parim bürokraat.

      Oligi selline aunimetus?

      Vähemalt mina paremat ei kohanud. Just temal oligi vaja noort teedeehituse ja transpordispetsialisti välisriikidega koostöö alale.

      Ja tema kui erakordselt punktuaalne inimene helistas kandidaadi otsingul läbi kõik vastava profiiliga TUId.

      See tähendab, ei otsinud, nagu praegu kombeks, soojale kohale ustavat inimest tuttavate seast?

      Ma ju räägin, et ta oli NSV Liidu parim bürokraat ja otsis parimat kandidaati professionaalsest seisukohast.

      Minu ülemus projekteerimisinstituudis oli valmistanud endale ette vahetust ja ei tahtnud sugugi mind minema lasta. Aga bürokraadieetika ei lubanud tal öelda ära sellisele inimesele nagu Šaporenko: täita kõrgemalseisva juhi palvet, see on tõsine plusspunkt. Nii ta saatiski mu Plaanikomiteesse ennast näitama.

      Nõukogude hierarhilises süsteemis oli see lausa mõeldamatu hüpe – projekteerimisinstituudist riiklikku plaanikomiteesse!

      Pole nõus. Pigem oli see sissetöötatud sotsiaalsete liftide süsteem, mis võimaldas valida kvalifitseeritud kaadrit. Te arvate, et mind kohe niisama lihtsalt võetigi tööle? Oh ei. Parim bürokraat valis endale töötajat hulga kandidaatide seast kuus kuud. Kogu selle poolaasta käisin ma Šaporenko juures, ja tema vestles minuga, pöörates mind hoolikalt ja metoodiliselt pahupidi. Ja alles siis, kui see plaanikomitee ajas mind juba iiveldama (ma arvan, selleks ajaks olin ma juba ainus kandidaat), võeti mind tööle. Palgaga 170 rubla.

      Pluss väliskomandeeringud.

      Nendeni läks veel aega. Nüüd ma saan aru, mida minu jaoks tähendas Šaporenko kool. Kujutage endale ette ebamäärases eas meesterahvast, kes alati ja kõiges järgib reegleid. 1. mail pani ta selga heleda ülikonna, 1. septembril läks üle tumedale. Ja rohkem mitte mingeid värve. Ilma pintsakuta ei näinud teda ilmselt isegi lihane ema. Kaks korda päevas sulgus tema kabineti uks täpselt kümneks minutiks, kõik teadsid: ülemus sööb oma kaht kohustuslikku õuna.

      Ta tegi alati kõik täpselt nii, nagu kirjutasid ette instruktsioonid. Aga osakonnas tegid kõik nii, nagu kirjutas ette Šaporenko.

      Plaanikomitees oli kirjade registreerimise osakond. Aga Nikolai Akimovitš oli seadnud meie osakonnas sisse oma registri. Seal võeti arvesse absoluutselt kõik: millal dokument laekus, mille kohta see on, kellele suunati ja millal vastati. Ja iga töötaja oli kohustatud tõendama kogu töö dokumentidega: helistasin sinna ja sinna, kirjutasin sellele ja sellele, tegin seda ja seda. Kuupäev, allkiri. Kõik.

      Kas te peate seda positiivseks jooneks?

      Siis ei pidanud. Nüüd olen selles veendunud. Šaporenkot ei huvitanud, kas tuli mingi dokument ülaltpoolt või kiri alt. Ta töötas nende kõigiga ühtviisi innukalt (muide, tänapäeval on meie „aparatšikutel“ sellest omadusest tõsine puudus).

      Tänane ametnik suurendab elanikkonna heaolu sildi all oma sissetulekuid. Ta muudab riigi elanikkonnalt raha väljapressimise instrumendiks.

      Kuid Šaporenko motivatsioon oli teistsugune. Temal oli kõik suunatud sellele, et parandada aparaadi tööd. Teie võite muidugi selle üle naerda, aga olles juba õppinud ära absoluutse korra, kehtestasin ma midagi ligilähedast praktiliselt kõigis struktuurides, mida juhtisin. Ja mitu korda päästis selline dokumentide ohjamise süsteem mind suurtest ebameeldivustest.

      Aga peamine on, et see tõhustab tugevasti tööd, hoiab aega kokku. Noh, nagu jalgpalluril aitab õige pallitöötlemise tehnika võita ajahetki. Muide, Nikolai Akimovitš, kes oli juba pensionil, käis mul Valges Majas külas, hiljem me helistasime korduvalt.

      Te säilitasite temaga suhted hoolimata tema iseloomust ja tema fanaatilisest kalduvusest rividrillile?

      Ma säilitasin austuse tema vastu. Kujutage ette, Šaporenko ei kiitnud mitte kunagi mitte kedagi. Aga nüüd korraga kõigest aasta pärast mu tööleasumist kiitis ta mind avalikult. See oli nii ootamatu, et kogu plaanikomitee tuli mind uudistama – kes see sihuke on, keda Šaporenko võttis esile tõsta?

      Aga veel pool aastat hiljem juhtus juba päris uskumatu asi: Nikolai Akimovitš esitas mind ametikõrgenduseks – tegi ettepaneku edutada juhtivspetsialistiks. Ja veel aasta hiljem peaspetsialistiks. Oma mitmekümne aasta pikkuse karjääri jooksul polnud see inimene – „esimesest maist hele ülikond, septembrist tume“ – mitte kunagi mitte kedagi edutanud.

      Aga mida tähendab „plaanikomitee peaspetsialist“?

      See tähendab, et ma sattusin NLKP KK nomenklatuuri hulka, seega pidi otsuse minu määramise kohta kinnitama kõige kõrgem parteiline instants. Tollal oli peasekretäriks juba Gorbatšov, oli aasta 1985. Just oli toimunud pleenum kaadrite teemal, mis pani paika kursi juhtivate kaadrite noorenemisele. Ja lausa kohe pärast seda, mu meelest juunis, määrati mind peaspetsialistiks.

      Riikliku Plaanikomitee esimees Maslennikov teatas kolleegiumil: viime ellu partei otsused, kinnitame vastutavale ametikohale meie noore kaastöötaja… Kas te kujutate ette, mida ma tundsin? Mina, lihtne noormees Moskva äärelinnast, õpetaja poeg, ilma protektsioonita, olin omaenese tööga saavutanud sellise määramise. Jõudsin lihtsalt mõeldamatusse kõrgusse! Ametinimetus – peaspetsialist – kõlas väga kaalukalt. Ja see oli minu esimene juhtiv ametikoht. Sellisel kohal plaanikomitees nooremaid kui viiekümneaastasi polnud – aga mina ei olnud veel kolmkümmendki. Ja ma olin kõige noorem peaspetsialist. Minu jaoks oli see sõnulväljendamatu vaimustuse hetk, tõeline suursündmus!

      Vaadake, praegu ühiskonnas sotsiaalsed liftid sama hästi kui ei toimi. Läbi lüüa on täiesti võimatu, kõik ametikohad kuni presidendini välja lähevad ainult omadele, tuttavatele inimestele, kes reeglina on lootusetult hallid. See mõjub masendavalt.

      Jätame eluproosa ja siirdume lüürika juurde. Kuidas te tutvusite oma tulevase naisega?

      Juba töötades plaanikomitees, sõitsin vallalisena lõunasse, Sotši puhkama. See oli 1982. aasta suvel.

      Noh, ja tagasi pöördusite juba naisemehena?

      Asi oli nii. Kui me koos sõpradega lennuväljale tulime, et koju lennata, nägime tohutut järjekorda. Aga ma ei kannata trügimist ja rüsinat, sestap ütlen: „Lähme teeme suitsu, selle ajaga järjekord kaob.“ Kui tagasi jõuame, viiakse just lennuki pardale Inturisti gruppi ja meie jääme ilma kohtadeta. Tuli lennata teise reisiga. Kui ma poleks suitsetama läinud, siis poleks sattunud Irinaga ühte lennukisse, juhtumisi pinginaabriteks.

      Ja kahe lennutunni jooksul mõistsite, et see on saatus?

      Kui täpne olla, siis jõnksatus käis läbi. Seda enam, et me veetsime tookord koos märksa rohkem aega. Meid tõsteti järsku lennukist maha, teatades, et reis lükkub edasi. Kogu öö peeti meid lennuväljal kinni. Kohutav palavus, ümberringi sadu inimesi, vett pole, ja peamine – ka raha pole. Loomulikult, puhkuse ajal sai kõik ära raisatud. Aga sellest hoolimata veetsime me väga lõbusalt aega. Paljugi mis sotsialismi ajal toimus, aga inimesed olid head. Kellelgi sattus olema pudel veini, kellelgi tomateid, kellelgi puuvilja. Kõik tutvusid omavahel, Moskvasse lendas juba suur sõbralik seltskond. Keegi andis kellelegi laenu, vahetati telefoninumbreid.

      Nii et jõudsite tagasi Moskvasse ja teil algas romaan?

      „No seda küll mitte,“ sekkub vestlusse Irina. „Saabusime Moskvasse ja läksime laiali. Alles pool aastat hiljem, juba talvel, kui ma sõitsin kord õhtul instituudist koju, kohtusime jälle juhuslikult metroos. Seekord kutsus Mihhail mind kinno. Sellest saati ongi kõik, me ei lahku enam teineteisest.“

      Aga millal pulmad pidasite?

      Pooleteise aasta pärast, 1984 augustis. Pärast seda sündis Nataša.

      Teil on kahe tütre vahel väga suur vahe – 20 aastat!

      Jah, Natašal endal on juba kaks tütart, Sonja ja Maša. Aga meie noorim,