Jüri Tarmak. Tiit Lääne

e>

      Kõrgemale, tähtede poole

      Per aspera ad astra – läbi raskuste tähtede poole. See legendaarne fraas kehtib ka minu kohta. Selles on kogu minu sportlasefilosoofia: inimene peab pürgima kõrgustesse, nii sisemiselt kui väliselt.

      Kui keegi ei hüppa kõrgust, siis peaks ta vähemalt vaatama tähti taevas. Peaks teadma, kui kaugel ja kõrgel need on ja kui raske on teekond nendeni jõudmiseks. Aga see teekond tasub vaeva.

      Tee olümpiavõiduni oli raske. Ma ei olnud kuigi andekas sportlane. Veel 14-aastaselt oli minu kõrgushüpperekord 1.35. Sihipärane töö olümpiavõidu nimel viis mind tosin aastat hiljem Münchenisse. Minust sai esimene eesti kergejõustiklane, kes võitnud olümpiamängudel kuldmedali.

      Elu on õpetanud, et latt tuleb asetada enda jaoks alati reaalsele kõrgusele. Sinna, kuhu on võimalik tööga jõuda. Nii liigud ühelt eesmärgilt kindlalt teise suunas, mõtlemata eelmistele tähistele, mille alistanud oled. Sa ei mõtle enam käidud teele, sest liigud edasi justkui iseenesest. Kõrgushüppes on kõik ju näiliselt lihtne. Selleks et jõuda 2.30-ni, pead hüppama 2.10, 2.15, 2.20… Sul tekkivad seeläbi stereotüübid, mis kinnistuvad.

      Mida kõrgemale hüppad, seda kergem sul näiliselt on. Paraku ei saa kõrgushüppes juhtuda nii nagu Beamon’il kaugushüppes: tõukas lihtsalt pakult ära, lendas ega teadnud, et maandub 8.90 peal. Kõrgushüppes lähed alati hüppama konkreetset kõrgust. Sa tead, mida suudavad teised, mida on vaja hüpata sinul.

      Nii ei saa ka arvata, kui tänasel päeval hüpatakse alla 2.40, jäädakse selgelt maha maailmarekordist, et hüppajad on kehvemaks jäänud. Kaugeltki mitte, küsimus on pigem psühholoogias. Kui üks suudab ees, suudavad barjääre nihutada ka teised. See tuleneb vajadusest öelda sõna sekka võidu jagamisel. Siis lähed ka iseenesest edasi. Selleks tuleb aga valmis olla.

      Uute kõrguste nihutamine ei ole dopingu küsimus. Doping on fantaasiavaeste sportlaste lootuskiir. Sama kui rulli- ja floppstiili vaheldumine. Küsimus ei ole hüppestiilis, et üks on edukas, teine vähem edukas. Pigem on küsimus mõtteviisis, mis kujundab taset ja tendentse. Kõrgushüpe on arutluste ja mõtteviiside ala, kus tuleb alalõpmata iseendaga nõu pidada.

      Mulle on alati meeldinud tegutseda ja midagi ise korda saata. Nagu kõrgushüppes. Mis selle kohta räägitakse või kirjutatakse, on rohkem teiste probleem.

      Jüri Tarmak, olümpiavõitja

      Kõige väärtuslikumast kullast on kõige vähem kirjutatud

      Viktoriiniküsimusele, milline eestlaste poolt saavutatud individuaalne olümpiavõit on tulnud kõige enam maailmas harrastataval spordialal, on vastus lihtne ja selge: Jüri Tarmaku olümpiakuld kõrgushüppes 1972. aastal Münchenis. Kõrgushüppe populaarsust on raske üle hinnata, seda kergejõustikuala proovinud vist enamik maailmakodanikest. Seepärast on vähe neid konkreetseid alasid, mille võit võiks olla austavam kõrgushüppes saavutatud edust.

      Seda kummalisem on asjaolu, et Tarmaku edust, tema käekäigust, arengust, rekorditest on sünnimaa ajakirjanduses nii napilt juttu tehtud. Kõik ikka sellepärast, et maailmalinna Leningradi õppima siirdumisega vahetanuks ta justkui rahvust. Polnudki enam oma. Ei spordiorganisatsioonide, ei ajakirjanduse jaoks.

      Lugedes 1970-ndate aastate algul spordiväljaannetes ja päevalehtedes ilmunud kirjutusi, tundub kurvalt naljaks, kui vähe saab Eesti lugeja teada oma maailmamehest. Ei ühtki portreed, isikulugu Tarmakust, maailma edetabelijuhist. Küll aga võime samas lugeda pikki pajatusi teemadel: saagem tuttavaks – Janis Lauris, Kestutys Šapka, Sergei Belov jne.

      Kas keegi keelas meil kirjutada oma sangarist? Vaevalt. Pigem oli küsimus meie enda poolt kujundatud arusaamades ja tõekspidamistes. Seepärast tuli tema olümpiavõit paljudele isegi ootamatult, üllatusena. Tarmakust kirjutati küll ja palju, aga seda NSV Liidu suuretiraažilistes väljaannetes, välismaises pressis ja tihtilugu ka väliseesti ajakirjanduses. Kokku kaugelt rohkem kui praegu mõnest sporditähest, keda meie spordipressis vaat’ et rahvuskangelaseks kirjutatakse.

      Isegi nüüd, aastakümneid hiljem, on siiralt kahju, kui vähe koduses eestikeelses trükisõnas olümpiavõitjast Tarmakust tema tippvormi päevil juttu tehti.

      Toonast aega iseloomustab kõige paremini Spordilehes 1971.a. ilmunud info Tarmaku hõbedavõidust Euroopa sisemeistrivõistlustelt: “Hinnatav on Jüri Tarmaku hõbemedal kõrgushüppes tulemusega 2.17.”

      Kogu lugu: ei rohkem ega vähem. Tarmak ise tagasihoidliku inimesena ei pööra sellele erilist tähelepanu. Rõhutades ikka, et teda on alati lummanud ise tegutsemine ja millegi saavutamine. Mis sellest teised arvavad, räägivad või kuidas reageerivad, see on olümpiavõitja sõnul rohkem nende probleem.

      Möödunut uuesti läbi käies ja viimastel aastatel Tarmakuga Eestimaal ringi liikudes olen tabanud end järjest sagedamini mõttelt: milline erakordne isiksus on olümpiavõitja Tarmak. Ja vaevalt see teisiti saaks ollagi – talle kuulub ju olümpiavõit kõrgushüppes.

      Tiit Lääne

      Jüri Tarmaku sporditee kronoloogia

      1946

      Sünnib 21. juulil Tallinnas.

      1957

      Võidab esimese diplomi, saavutades esikoha kooli spordipäeval kuulitõukes 4.25-ga. Rohkem võistlejaid polnud.

      1960

      Ületab kõrgushüppes 1.50.

      1963

      Alustab treeningutega Viktor Vaiksaare juures. Karjapoisi hüppetehnika asemel hakkab kasutama rullstiili.

      1965

      Tuleb esmakordselt Eesti meistriks ja alistab kõrguse 2.00. Sügisel siirdub õppima Leningradi ülikooli.

      1966

      Harjutab Leningradis treener Leonid Kuznetsovi juhendamisel ja ületab 2.10. Tuleb N. Liidu juunioride meistriks.

      1967

      Võistleb viimast hooaega Eesti NSV eest ja tuleb tulemusega 2.00 kolmandat aastat järjest Eesti meistriks. Isiklikuks rekordiks saab 2.12, mis jääb ka tema viimaseks Eesti rekordiks.

      1968

      Võidab NSV Liidu sisemeistrivõistlustelt esimese medali – pronksi. Loodetud areng sel hooajal peatub. Vahetab treenerit. Alustab treeninguid Pavel Goihmani ja Jelizaveta Sossina juhendamisel. Loobub astrofüüsikaõpingutest ja alustab otsast peale majandusteaduskonnas. 1969

      Viib isikliku rekordi 2.14-ni ja jõuab taas N. Liidu koondise kandidaatide ringi.

      1970

      Hüppab 2.17, millega ületab 13 aastat eksmaailmarekordimehe Juri Stepanovi nimel püsinud Leningradi rekordi. Suvel saavutab esimese medali – pronksi – N. Liidu meistrivõistlustelt välistingimustes.

      1971

      Arvatakse esmakordselt N. Liidu koondisse, kus püsib järgmised kolm hooaega. Võidab Euroopa sisemeistrivõistlustelt hõbemedali ja ületab sisetingimustes 2.21. Täidab suurmeistri normi. Suvise hooaja rikub vigastus.

      1972

      Tippaasta. Talvel tuleb N. Liidu meistriks, võidab EM-võistlustelt pronksmedali ja alistab 2.23. Üritab püstitada maailma siserekordit, kuid 2.26 ei alistu napilt.

      Südasuvel püstitab maailma hooaja tipptulemuse 2.25 ning üritab maailmarekordit välistingimustes – 2.30 ületamist. Alistab olümpiaeelsel tippvõistlusel Oslos kogu maailma paremiku. 10. septembril võidab Müncheni olümpiamängudel 2.23-ga kuldmedali.

      Ajakiri Track & Field News valib ta aasta maailma parimaks kõrgushüppajaks.

      1973

      Sisehooajal endiselt N. Liidu koondises ja võistleb ookeani taga USA ja Kanada vastu.

      1974

      Võidab sisehooajal üleliidulise seeriavõistluse.

      1975

      Lõpetab Leningradi Riiklikus Ülikoolis majandusteaduskonna ja alustab samas tööd õppejõuna.

      1976

      Talvel