Alfa. Kadri Kõusaar

olete keeranud, siis mis õigusega te seda oma lapsega teete!“

      „Geneetika…“ oleks ehk vastatud, ja seepeale oleks tema pidanud ütlema: „Auschwitzis või Gulagis polnud paksusid. Kui sa ikka sööd rohkem kaloreid, kui ära kulutad, siis on selge, et alla sa ei võta.“ Aga parem mitte. Parem mitte…

      Kolmik paterdas trepist üles. Paar astet võttis nad kõik päris võhmale ja mees kosutas end otsekohe purgiõllega. Lapsele susati ette suhkru, säilitusainete ja süsihappegaasiga limonaad, mida ta ka loomulikult otsekohe imema hakkas.

      See kõik tekitas Annas võõristust. Või oli see hoopis kadedus – ka tema oleks tahtnud midagi kohe nautima hakata – siiralt ja kõikeunustavalt, ilma ähmase edasilükkamiseta. Imeda suurkorporatsiooni toodetud pahaloomulist keemiavedelikku ja lülitada välja oma aju, oma vaist, oma maitse – nii oleks kindlasti lihtsam ja õnnelikum kui tema rangete valikute labürindis.

      Anna hüppas basseini ja lasi minna. Ujumine oli parim sport, sest eeldas täielikku keskendumist. Keskendud – või upud.

      Keegi kutt surus end kõrvalrajal Annaga samas taktis ujuma. Üle paari otsa ta vastu ei pidanud. Tegelikult Anna kartis oma võitlusvaimu, mis vahel äreva, lapsiku leegiga põlema lõi. Lapsena võistles ta üleriigilistel krossijooksudel ja pärast köhis diplomile verd. Ta võitis, sest suutis teadlikult piina kannatada.

      Pärast ujumist oli ta harjunud käima kliitorivannis. Kui keerata kõhuga jugade poole, tuli üks neist täpselt õigesse kohta. Loomulikult pidi hoolitsema selle eest, et kaaskülastajad asjast aru ei saaks – manama pähe ükskõikse näo ja aeg-ajalt asendit muutma. Ei rohkem ega vähem, ja vaikselt loksus kõik paika.

      Nüüd polnud aga kliitorivanni enam olemas. Needsamad targad käed, mis olid aurusaunast eemaldanud auru ja eukalüptilõhna, olid kliitorivanni asemele tekitanud mõttetu purskkaevu.

      Koju vändates hakkas talle jääsõidu tehnika tasapisi meelde tulema. Pidi sõitma veidi kiiremini, kui oleks tundunud ohutu, ja ühtaegu mitte liiga kiiresti.

      See oli hea idee hakata ka talvel jalgratast kasutama. Miinus kahekümnene pakane oli tänavad õilsalt puhtaks löönud ja väikelinna kohal laius tervistav rahu.

      Anna armastas talve. Lõunaajal, kui ta ärkas, oli kõik valgevalge, ja pärastlõunal, kui ta ahju kütmise ja hommikusöögiga ühele poole sai, oli kõik pime-pime. Lumi summutas autode mootorimüra ja koerte haukumise. Inimesed olid külmast väetid ja alandlikud ning seetõttu kergemini talutavad.

      Kell 21.25 oli Anna veel optimistlik, et saab ükskord õigel väikekodanlikul ajal, enne keskööd magama. Ta pesi hambad, lõhnastas padja lavendliõliga, luges veidi, mängis kellegagi netis malet, sudis romaani esimest peatükki.

      Und ei olnud.

      Ta avas külmkapi… ja ka isu polnud.

      Ta meilile oli tulnud palju lennu- ja turismifirmade sooduspakkumisi. Annal polnud aga enam huvi kuskile reisida – turism oli tema jaoks muutunud kuidagi alandavaks, mitte piisavalt eksklusiivseks.

      Ta sobras oma filmides, muusikas ja raamatutes. Millegi järele polnud kihu.

      Üldse oli ta viimasel ajal täheldanud kaugelearenenud ükskõiksust peaaegu kõige vastu, ent paradoksaalsel kombel ei tulnud uni ikkagi. Ärevus, erutus, liiga palju mõtteid – tal polnud ühtki neist sümptomitest. Pigem oli vastupidi. Jah, ta oli liiga rahulik.

      Kell 02.40 läks ta vetsu ja lausa nägi, kuidas aeda laskus härmatis. Puud, mis veel paar tundi tagasi olid igavalt sünged, muundusid ilusalt süngeks. Kui mõnus ja vaikne ja müstiline – mitte iial pettumust valmistav, mitte iial vulgaarne – oli öö.

      Ta vaatas paari klippi American Idolist. Kena heledapäine, tugeva kondiga piiga laulis nagu mitmekordse kopsumahuga ingel. Laulma oli tal soovitanud hakata tema õde. Nad olid lahutamatud, õde toetas teda igal sammul. Siis avastati õel vähk ja ta oleks peaaegu ära surnud. Õe pärast ta üldse saates osaleda tahtiski. Kohtunikele tulid pisarad silma, Annale ka. Kõik ütlesid “jaa” ning piiga kutsus oma koridoris ootava perekonna kaamera ette. Kõige ees tuli kõhn poisipeaga õde, kes oli aga vähist tervenenud, ja hüppas piigale kaela. Siis laulis tüdruk veel ühe kohtunikuga, endise roki- ja narkoässaga, duetti nagu vana maama. Kõik oigasid ja kallistasid.