Eeslinn. Joakim Zander

      maksin reetmise eest

      aga siis ma veel ei teadnud

      et lahkute igaveseks

      ja saabub pimedus

Zbigniew Herbert

      1. Bergort – talv 2011

      Täna öösel lendame madalalt läbi Eeslinna, meie tempo on täiuslikuks timmitud, meie üksus tugev ja ühtne. Täna öösel lendame hääletult, pilk keskendunud. Oleme X-mehed, Band of Brothers, eliit.

      Drivvedsvägenil põleb auto, kuuleme selle klaase kuumuses plahvatamas, näeme klaasipuru nagu jääd ängistuse ja meelelahutuse läbipaistvate kildudena lumele pudenemas. Tavaline õhtu nagu iga teinegi sel talvel, noored ei võta enam vaevaks pageda rööbaste kohale jalakäijate sillale, vaid seisavad auto ümber, nii lähedal, et leegid peegelduvad nende pärani silmades ja panevad naha kipitama. Nad teavad täpselt, kui kaua kulub aega, enne kui sireenid üürgama hakkavad, neil pole kiiret, pole aja peale minekut, pole enam sedagi, mille eest põgeneda.

      Aga meie ei peatu, meie siht on kõrgemal, me ei ole enam autosid süütavad linnupojad, me oleme kotkad ja pistrikud, teravate küünte ja nokkadega isukad kiskjad. Lois, Rebane, Mehdi ja Bounty. Pööran pead ja näen oma vendi, tulekumas on nad nagu varjud. Miski mu südames muudkui kasvab. Ma ei otsi sind enam taga. Sina hakkasid meist eemalduma juba ammu. Ja ehkki igal õhtul, kui magama lähen, langeb su vari mu toa hallile seinale, on just nemad, mu sõbrad ja vennad, samasugused nagu mina. Ühtviisi sihitult kulgevad ja pahaaimamatud nagu mina. Hinges on neil sama tühjus ja tüdimus nagu minul.

      „Ey, Fadi?”

      Bounty hääl on peenike ja katkendlik, justkui poleks tal kopsudes piisavalt õhku või jõudu.

      „Vait, pede!” kähvab Rebane.

      Ta tõukab Bountyt vastu õlga, too astub sammu kõrvale, sügavasse lumme.

      „Võtke ennast kokku,” ütlen ma. „Asi läheb tõsiseks, eks?”

      „Aga …” ütleb Bounty.

      „Ei mingeid kuradi agasid, sharmuta.”

      Rebane mühatab veel kord ja tõstab käe.

      „Oled sa kindel, et kood on õige?” jätkab Bounty ja astub sammu tahapoole, hoobi eest kõrvale. „Oled sa kindel, et nad pole seda muutnud?”

      Betoon lasub meie kohal, haarab meid oma embusse, hoiab meid kinni. Õhk on tulvil kümmet külmakraadi ja põlevat bensiini. Kehitan õlgu, tunnen, kuidas kopsud kokku tõmbuvad. Tunnen nagu alati: ma ei tea midagi, ma pole milleski kindel.

      „Kurat, muidugi,” ütlen ma. „Pidage nüüd lõuad.”

      Ootame teisel pool Piraadiväljakut varjus, ehkki väljak on tühi, ehkki kell on pool kaks öösel. Ootame, kuni kuuleme kiirteelt sireene, ootame, kuni taevas mänguväljaku kohal vilkurite valgusest siniseks värvub. Ootame, kuni näeme Mehdit Sami kebabi ees jäistel tänavaplaatidel lonkimas, tema sammud kõlavad talveöös tuhmilt. Sireenid on vaikinud, nüüd kostab vaid teiselt poolt jalakäijate sillalt jõmpsikate kisa ja hõikeid.

      „Kõik on rahulik,” ütleb Mehdi hingetult, astma piiksub ja vilistab tema kopsudes.

      Ta kummardub ettepoole, ägab ja oigab.

      „Ainult tuletõrje, võmme enam ei saadetagi.”

      Noogutame kõik vaikides, pidulikult nagu matusel. Nüüd läheb asi tõsiseks. Võti põletab taskut, kood mälu. Nõjatun tahapoole ja libistan pilgu üle laste sõrmejälgedega kaetud akende teisel pool väljakut, üle mõranenud fassaadi, kiivas ribakardinate, kardinate asemel üles riputatud linade, paraboolantennide ja Somaalia lippude, vaatan ülespoole, üle katuste. Taevas on must ja külm, täna öösel pole isegi tähti, isegi mitte poolikut kurblikku kuusirpi, ainult tühjad mustad pilved ja eimiski. Ometi mu pilk peatub, see on külmast sama tardunud nagu öö, nagu mu sõrmed. Tõeline valik on hoopis see. Sina või vennad.

      Rebin pilgu ööst nagu keele külmunud metallposti küljest ja küsin:

      „Mida te ootate? Jalla!”

      Lendame võitlusse suunduva rindena üle väljaku, vaikselt nagu stealth, nagu fucking drones. Me kuulume kokku, me oleme grupeering, me oleme eliit. Ei ühtki heli, ainult suust tõusev aur, ainult hingetõmbed ja kõrvus kohisev veri, ainult meie ja meie ülesanne.

      Lihtne. Võti lukuauku, ei ühtegi pilku üle õla. Kõik sisenevad ja ma teen nagu sina, olen seda ju näinud, lähen lihtsalt valge karbi juurde, süda tagumas, vajutan koodi ja mahavõtmisnuppu, kõigest tuhandiksekund ootamist, siis kostab pikk piiksatus, mis tähendab, et kõik töötab, me oleme sees. Kärme high-five, vaikides taskulambid välja, läbi esiku stuudiosse.

      Puldiruumi laual on kaks MacBooki. Swoosh! Meie! Kaks laadima pandud Samsungi. Swoosh! Meie! Kolm väikest tahvelarvutit. Swoosh! Mikrid ja kitarrid. Vaatame üksteisele otsa. Las jääda. Liiga rasked. Kummardun helipuldi alla, kükitan, koban pimeduses ja leian otsitava. Tõmban aeglaselt välja kingakarbi. Nike. Teen lahti, pistan nina lähemale ja tunnen magusat kanepilõhna.

      „Ey!”

      Näitan savu vendadele, neil lähevad silmad pärani ja nad tõstavad pöidlad püsti. Aga siin on muudki. Nägin seda, kui koos sinuga siin käisin, nägin, kuidas Blackeye kaks tonni võttis ja mingile kuradi hangaround’ile andis, et see viina ostaks. Nii ma selle peale tulingi, niimoodi mõte sündiski.

      Hiilin teise ruumi, kontorisse. Tõmban ülemist sahtlit, ent see on lukus. Pihtas-põhjas!

      „Rebane!” sosistan ma stuudiosse. „Kruvikeeraja!”

      Rebane on kruvikeeraja, meisli, sõrgkangi kuningas. Pole olemas akent või ust, mida ta ei suudaks avada – ja see siin on tema jaoks liigagi lihtne. Ta surub kruvikeeraja vastu lauaplaati ja painutab veidi, sahtel lendab lahti. Kassakarp on roheline ja raske, ma ei lase Rebasel seda kangutama hakata.

      „Jäta järele,” ütlen ma. „Vaatame seda hiljem.”

      Oleme omadega valmis. Voolame uksest välja nagu vesi, saak süles, jagame selle mänguväljakul laias laastus ära. Võtan kassakarbi ja ühe MacBooki.

      „Lärmi ei löö. Näeme neljapäeval.”

      Siis on kõik möödas. Öö on külm, tühi ja vaikne. Isegi autod ei põle enam, väsimus uhkab minust üle nagu meri, lumi või pimedus, vaarun kodu poole, vaikides ja tühjus hinges, seaduserikkumine ei pane mind elevusest pulbitsema, ma ei tunne end rahuloleva ega tugevana, kõik pole üldse nii, nagu ma arvasin.

      Hiljem oma toas ei päästa aknataguse tänavalaterna hallikaskollane valgus mind oma haardest, see tungib läbi laugude pupillidesse isegi siis, kui ma silmad sulen ja pea kühmulisse patja surun. Mida ma ka ei teeks, ei lase see mul puhata. Lõpuks annan alla, avan silmad, tõusen voodis istuli, aga lampi põlema ei pane. Aeg venib ja muudab kuju, kuni lõpuks lakkab hoopis olemast, ja ma kuulen, kuidas toa uks kääksub, põrand kiunub ja nagiseb. Ma ei pööra ümber, mu pilk püsib seinal.

      Kui sa ukse avad ja mu voodiäärele istud, tood sa talve endaga tuppa kaasa. Õhk on liikumatu.

      „Kas mäletad, kui me väikesed olime?” alustad sa. „Või sina olid äkki kümnene? Siis, kui ma hakkasin rääkima, et pean siit minema pääsema.”

      Ma tean, mida sa rääkida kavatsed, see on üks meie lugudest, osa meie mütoloogiast, aga ma ei ütle midagi. Lihtsalt istun, hing tühi ja selg sirge.

      „Mul oli nendega jälle mingi tüli olnud. Ma ei mäleta, mille pärast. Mingi khara, mingi jama, kes seda enam teab? Läksin välja, tagasi tulin alles õhtul hilja. Sa olid juba liiga suur, et oma räpaka teise ringi legoga mängida. Aga kui ma koju jõudsin, olid sa kõik sinised tükid rohelise alusplaadi peale ladunud, siin ja seal olid ka mõned valged, ja enne magamaminekut selle minu voodi peale pannud. Kas mäletad?”

      Noogutan kergelt. Ma mäletan. Ma mäletan kõike.

      „Kas mäletad, mis see oli?”

      Ma ei ütle midagi. See oli liiga ammu. Sellest saadik on liiga palju juhtunud.

      „Sa ütlesid, et see on meri. Et sa ehitasid mere ja me saame mööda merd minema purjetada. Lubasid ehitada ka paadi,