Demelza. Winston Graham

itle>

      Esimene peatükk

      Marus, mis puhkes sel ajal, kui Julia sündis, oleks võidud näha ettekuulutust.

      Mai ei olnud enamasti tormine, aga Cornwalli kliima on jonnakam, kui ükski laps eales on olnud. Kevad oli olnud üsna leebe, nagu olid leebed olnud ka sellele eelnenud suvi ja talv; ilm püsis mahe, soe ja mõnus ning maa lõi kenasti haljendama. Siis tuli mai, tuues endaga kaasa vihma ja tuulehood, mis tegid siin-seal liiga õitele, ning hein kooldus maadligi, justkui otsiks varju.

      Ööl vastu viieteistkümnendat tundis Demelza esimesi valusid. Isegi siis veel mõtles ta voodisamba külge klammerdudes pikalt järele, enne kui midagi ütles. Seni oli ta suhtunud lähenevasse katsumusse stoilise rahuga ja hoidunud tülitamast Rossi valehäiretega. Demelza poleks tahtnud alustada nii hilja. Eelmisel õhtul oli ta askeldanud oma armsas aias, kaevates noorte taimede ümbert maad; kui hakkas pimedaks minema, oli ta leidnud turtsaka siili ja jantinud sellega, püüdes veenda loomakest sööma leiba ja jooma piima, ning tulnud alles siis vastu tahtmist tuppa, kui taevas tõmbus pilve ja väljas läks külmaks.

      Nüüd siis see valu, lausa keset ööd – ehk oli ta ennast lihtsalt liiga ära väsitanud.

      Aga kui asi jõudis nii kaugele, et tundus, nagu põlvitaks keegi tema selgrool ja tahaks seda pooleks murda, teadis ta, et põhjus pole väsimuses.

      Ta puudutas Rossi käsivart ja mees ärkas kohe.

      „Mis on?”

      „Ma arvan,” ütles Demelza, „arvan, et peaksid kutsuma Prudie.”

      Ross ajas end istukile. „Miks? Mis juhtus?”

      „Mul on valud.”

      „Kuskohas? Kas tahad öelda, et …”

      „Mul on valud,” lausus Demelza lühidalt. „Arvan, et oleks parem kutsuda Prudie.”

      Ross ronis kähku voodist välja ning Demelza kuulis teda askeldamas tulekivi ja – rauaga. Hetke pärast võttis tael tuld ja mees süütas küünla. Võbelevas valguses kerkis tuba nähtavale: rasked tiikpuidust talad, ukse ees olev kardin tuuletõmbuses kergelt õõtsumas, aknaorvas roosa jäiga siidkangaga drapeeritud madal iste, Demelza kingad, nagu ta need õhtul jalast oli visanud, ühel puutald ülespoole, Joshua pikksilm, Rossi piip, Rossi raamat ja ukerdav kärbes.

      Ross vaatas talle otsa ja mõistis kohe, kuidas asjalood on. Demelza näole ilmus kahvatu andekspaluv naeratus. Ross kõndis üle toa ukse kõrval seisva laua juurde ja valas naisele klaasi brändit.

      „Joo see ära. Ma saadan Judi doktor Choake’i järele.” Ta hakkas umbropsu riideid selga tirima.

      „Ei, ei, Ross, ära veel saada. Praegu on südaöö. Ta magab.”

      Nad oli juba mitu nädalat vaielnud, et kui aeg sinnamaale jõuab, kas siis kutsuda Demelza juurde Thomas Choake või mitte. Demelza ei suutnud unustada, et oli alles kaksteist kuud tagasi olnud teenijatüdruk, samal ajal kui Choake, ehkki kõigest arst, oli ikkagi maaomanik; mis siis, et koht oli ostetud naise raha eest – Demelza-sugustele võimaldanuks see ikkagi ülalt alla vaadata. Muidugi mitte enam nüüd, kui ta on Rossiga abielus. Rossi naisena oli Demelza kiiresti edasi arenenud. Tema käitumine ja kombed ei jätnud nüüd enam midagi soovida, aga arstiga olid asjalood ometi teised. Arstil olid patsiendi ees omad eelised. Kui valu on tugev, ei pea Demelza kindlasti vastu, vaid vannub nagu vanastigi sõnadega, mida oli õppinud oma isalt, ja need ei olnud peened „pagana pihta” või „kirevase päralt”, mida võiks valudes vaevlevale daamile andeks anda. Tuua ilmale laps ja olla seejuures sunnitud käituma peenelt – midagi niisugust oli Demelzal raske ette kujutada.

      Pealegi ei tahtnud ta säärasel ajal enda ligi ühtegi meest. See ei olnud sünnis. Tema uue sugulase Elizabethi juurde oli Choake kutsutud, aga Elizabeth oli läbi ja lõhki aristokraat ning nood vaatasid asjadele teisiti. Tema oleks palju parema meelega lasknud Mellinist kohale tuua vana tädi Betsy Triggsi, kes müütas sardiine ja oli kindla käega ilmale aidanud lugematu hulga tittesid.

      Aga Ross polnud lasknud end kõigutada ja tema sõna jäi peale. Seepärast ei tulnud Demelzale üllatusena, kui mees lausus lühidalt: „Siis tuleb ta üles ajada,” ja astus toast välja.

      „Ross!” Demelza hüüdis ta tagasi. Valu oli korraks järele andnud.

      „Jah?” Küünlavalgus tõstis esile mehe tugeva mõtliku armilise näo ühe poole, pikaks kasvanud tumedad juuksed olid sassis ja vaskset helki polnud neis õieti märgatagi; särk oli kurgu alt lahti. See mees … kõige aristokraatsem neist kõigist, mõtles Demelza … selle nii vaoshoitud ja teisi vaos hoidva mehega oli ta jaganud erakordselt intiimseid hetki.

      „Palun,” lausus ta. „Enne kui ära lähed …”

      Mees tuli tagasi voodi juurde. Ta polnud ärgates jõudnud mõelda muust kui äkitselt tekkinud erakorralisest olukorrast ega tunda midagi peale mure, et naise aeg on käes, ja kergenduse, et varsti on see ehk möödas. Demelzat suudeldes nägi Ross, et naise põsed on märjad, ning tundis endas liigatamas närivat hirmu ja kaastunnet. Ta võttis Demelza näo käte vahele, lükkas tema tumedad juuksed tagasi ja vaatas viivu oma noore naise tumedatesse silmadesse. Ross ei näinud neis tavapärast mänglevat ülemeelikust, aga hirmu polnud seal samuti.

      „Ma tulen tagasi. Tulen otsekohe tagasi.”

      Demelza tegi keelava liigutuse. „Ära tule, Ross. Mine ütle Prudiele, see on kõik. Ma ei taha … et näeksid mind nõndaviisi.”

      „Aga Verity? Tahtsid ju, et Verity oleks kindlasti kohal.”

      „Ütle talle hommikul. Pole ilus ajada Verityt öösel voodist välja külma kätte. Saada hommikul talle kellegagi sõna.”

      Ross suudles teda veel ühe korra.

      „Ütle, et armastad mind, Ross,” lausus Demelza.

      Ross vaatas talle üllatunult otsa.

      „Sa ju tead, et armastan!”

      „Ja ütle, et sa ei armasta Elizabethi.”

      „Ja ma ei armasta Elizabethi.” Mida muud pidi ta ütlema, kui ei teadnud ise ka, kuidas sellega lood on? Rossi loomuses polnud rääkida oma sisimatest tunnetest, aga ta nägi, et on võimetu naist teisiti aitama – kergendust võisid pakkuda ainult tema sõnad, mitte teod. „Mulle ei ole tähtis miski peale sinu,” ütles ta. „Pea seda meeles. Kõik mu sugulased ja sõbrad … Elizabeth ning see maja ja kaevandus … Ma heidaksin need kõik põrmu ja sa tead seda … sa tead seda. Kui sa seda ei tea, siis olen teinud kõik need kuud midagi valesti ning seda ei heastaks ükski sõna, mida ma sulle praegu võiksin öelda. Ma armastan sind, Demelza, ja me oleme olnud koos nii õnnelikud. Oleme ka edaspidi. Võta see teadmiseks, mu arm. Võta see teadmiseks ja hoia seda, sest keegi peale sinu ei saa seda hoida.”

      „Ma hoian seda, Ross,” ütles Demelza, rahul, sest tähtsad sõnad olid öeldud.

      Ross suudles teda uuesti, pöördus ning süütas veel mõne küünla, võttis ühe ja läks kiiresti toast välja, kuum küünlarasv käele valgumas. Tuul oli eilsest vaibunud, seda oli nüüd vaevu tunda. Ta ei teadnud, mis kell on, aga arvas, et kahe paiku.

      Ross lükkas lahti teisel pool trepimadet oleva ukse ning läks Judi ja Prudie magamistoa juurde. Uks oli hingedel vajunud ja avanes kääksatusega, millesse segunes Prudie aeglane kärisev norskamine. Ross mühatas vastikustundest, kui talle tungis ninna läppunud higi lehka. Öine õhk võib ju küll ohtlik olla, aga päeval saaksid nad ometi akent lahti hoida ja selle haisu välja lasta.

      Ross läks üle toa, tõmbas kardinad eest ja raputas Judi õlgadest. Judi ammuli suust paistsid kaks suurt esihammast nagu hauakivid. Ross raputas uuesti, sedapuhku kõvemini. Judil tuli öömüts peast ja tilk küünlarasva langes tema kiilale kuplile. Jud ärkas. Ta kukkus kiruma, aga nägi siis Rossi ja tõusis peanuppu hõõrudes istukile.

      „Mis lahti?”

      „Demelza on haige.” Kuidas teisiti kui Demelzaks pidanuks ta naist nimetama mehele, kes oli olnud siin juba siis, kui kolmeteistkümnene rääbakas plika majja tuli? „Tahan, et sõidaksid otsekohe doktor Choake’i kutsuma. Ja aja Prudie üles. Teda läheb ka vaja.”

      „Mis Demelzal viga on?”

      „Tal algasid valud.”

      „Ah see. Te oleks nigu öeld, et ta on aige.” Jud vaatas, kulm kortsus, jahtuvat