Bellagrand. Paullina Simons

seepärast, et tema oli tema ja mina olin mina.

Michel de Montaigne

      Armastus pole pime;

      see on viimane, mida ta olla võiks.

      Armastus on seotud;

      ja mida rohkem on ta seotud,

      seda vähem on ta pime.

G. K. Chesterton

      1. peatükk

      VEINIST KIVE

Üks

      Kõik lembelood lõpevad kord. Kes seda ütles? Gina kuulis seda kunagi aastaid tagasi. Kuid ta ei uskunud seda. Ta uskus, et tema armastus ei lõpe kunagi.

      Gina sättis oma sisemist kella kahe asja järgi. Üks oli rongide sõiduplaan Bostonisse, säravasse linna mäe peal, kui sellist iial on olnud. Ja teine oli tema igakuine tsükkel. Ta oli viimased kolm aastat need päevad kalendris ära märkinud. Bostonis oli ta käinud kaksteist aastat ning käis seal tänini, pidas seda väga tähtsaks ja ootas seda. Ta asetas oma pikad mustades siidkinnastes sõrmed rongiaknale, et puudutada linnu, millest ta parajasti möödub, ning unistada teistest linnadest ja hällidest, parkidest ja lapsevankritest, aastalaatadest ja hällilauludest.

      Gina ähmane peegelpilt klaasil näitas tumedaid punakaspruune lokkis juukseid, mis olid kiiruga üles pandud, sest ta jäi alatasa hiljaks, oli alailma ajahädas. Klaasil heiastusid läbipaistev nahk, täidlased huuled, silmad kui põhjatud kohvikarva lombid. Tema roostekarva villane seelik ja pruun pluus polnud uued, ent olid puhtad, pressitud ja ekstra tema pika saleda, kergelt vormika keha jaoks laitmatult õmmeldud. Kui rahatud nad ka polnud, riietus Gina alati nii, et kui ta peaks välja minnes kokku sattuma oma kõrgseltskonda kuuluva äiapapaga, ei näeks ta välja nagu sisserännanu; kui ta peaks kokku sattuma oma mehe mahajäetud ja maruvihase pruudiga, ei näeks ta välja nagu tekireisija; kui ta peaks kokku sattuma Inglismaa kuninga endaga, võiks ta teha reveransi nagu daam.

      Kuhu veel kui mitte Bostonisse võinuks Gina rongiga sõita? Kuhu ta võiks sõita, kui ta Põhjavaksalis maha ei läheks? Kuhu ta tahaks sõita, sametmüts peas ja nahkkingad jalas? Kui rong võiks teda viia ükskõik kuhu, siis kus see koht oleks? Gina kujutles igal esmaspäevahommikul, kuhu ta võiks sõita.

      Igal esmaspäeval peale tänase.

      Täna oli kõik teisiti ja pidi nüüdsest peale teisiti jäämagi. Kõik oli muutunud.

      Gina jooksis Salemi tänaval lõunaaegsetest kaubitsejatest mööda, hingas läbi suu, et North Endi vänget kala- ja melassilõhna mitte tunda; täna ajas see teda veidi iiveldama. Rong oli hilinenud ja ta teadis, et vend läheb närviliseks, sest ta ei saa enne tööle minna, kui Gina tuleb tema väikest tütart hoidma.

      Selleks ajaks, kui Gina venna Charteri ja Snow Hilli põhjanurgal asuvasse külma veega korterisse jõudis, oli vend täiesti endast väljas ning kõndis tillukeses elutoas ringi nagu puuri pandud lõvi, süles väike Mary, kes rõõmsalt lalises. Laps arvas ilmselgelt, et on väga lõbus, kui issi teda süles mööda tuba tassib, ikka edasi ja tagasi, ning teda hällitab, nagu oleks ta kiigel.

      „Anna andeks,” ütles Gina käsi lapse poole sirutades. Salvo oli lapse riidesse pannud, aga nii, nagu teevad issid. Mitte ainult et miski ei sobinud kokku, vaid Salvo oli lapsele lühikesed püksid jalga pannud – detsembrikuus.

      Vend ei tahtnud kuuldagi. „Sa palud alati andeks.” Ta haaras lapsel jalgadest ja kiigutas teda alaspidi päi. Tüdruk kiljus: „Veel, veel!” ja hakkas nutma, kui ta tädile anti. Et tasemel olla, hoidis ka Gina tüdrukut pahkluudest, pea alaspidi. Mary turtsus naerda ja nii sai Gina rääkida.

      „Ma pean sinuga rääkima, Salvo.”

      „Sa ise tegid selle võimatuks. Oleksid pidanud sellele varem mõtlema, enne kui kahetunnise hilinemisega kohale lentsisid.”

      „See pole minu süü.”

      „Mitte miski pole mitte kunagi sinu süü.”

      „Rong hilines.”

      „Oleksid pidanud varasema rongiga tulema.”

      „Salvo, basta2.”

      Pärast seda ei öeldud enam midagi. Vend suudles Mary jalgu ja lahkus.

      „Paneme sulle teised riided, inglike, eks ole? Mida su isa ometi mõtles?” Gina pani tüdruku soojalt riidesse ja mässis mõnusasti kinni, seejärel viis ta lapse vankriga välja, et nad ei peaks terve õhtupooliku toas plaksumänge mängima ja aknast Copp’s Hilli vana surnuaeda vahtima. „Surnuaias on vähemasti puid, mida ta võib vaadata,” ütles Salvo. „Igal pool mujal peaks vaeseke ainult üürimaju vahtima.”

      Puud ja hauad.

      Nad kõndisid pikkamööda Prince Parki, ja Mary otsustas äkki, et tahab ise oma vankrit lükata, mis lisas nende niigi pikale jalutuskäigule üheksa kuni kolmteist aastat. Nad ostsid võileiva, tegid pooleks, jõudsid veidi enne õhtuse missa lõppu Püha Leonhardi kirikusse ja ostsid seejärel mõne jõulukingi. Raha oli vähem kui kunagi varem. Gina ei teadnud, kuidas ots otsaga kokku tulla. Isegi pühadesinki ei saanud endale lubada. Gina ostis emale uued kudumisvardad ja nõbu Angelale salli, ilusa punase siidsalli, mis oli talle rätsepatöökoja vaateaknal silma hakanud. Salli üks pool oli kannatada saanud ja mitte just laitmatult kootud, aga muidu oli sall väga ilus. See oli tõeline leid.

      Gina jõudis Maryga koju pärast kella kuut, andis lapsele juustusaia, asetas klotsid põrandale riita, ootas. Salvo polnud veel tagasi jõudnud. Kas see oli kättemaks Gina tahtmatu hilinemise eest? Vend tegi sageli nii. Jäi kauemaks, teades, et Gina peab tingimata rongi peale jõudma, et koju sõita. Ta jääb Lawrence’isse sõiduga hiljaks, ja siis on Harry tema peale pahane.

      Kas vend tegigi seda selleks, et mees Gina peale pahaseks saaks?

      Viimaks, kella seitsme paiku, astus sisse Mary ema. Sellel naisel oli küll raske iseloom. Jumal ise teab, millega ta kõik päeva- ja öötunnid kodunt eemal tegeles.

      „Mida, ta polegi veel tagasi? Tüüpiline.” Phyllis tõstis Mary Gina sülest maha.

      „Ta on tööl.”

      „On muidugi.”

      „Emme, me ostsime sulle jõuluasju!” ütles väike tüdruk ema jala külge klammerdudes.

      „Poleks maksnud endale tüli teha,” ütles korratu ja räpakas noor naine Ginale jämedalt. „Sel aastal on raske. Kus tüdruku mantel on? Ma pean minema.”

      „Võib-olla saad Salvoga rääkida, kui ta koju tuleb …” ütles Gina.

      „Ma ei jää ootama. Sina võid viimsepäeva laupäevani oodata, kas ta suvatseb seda korterit külastada. Ei, meie läheme ära. Tule, Marybeth, kus su mantel on?”

      „Head aega, tädi Ginny,” ütles Mary Ginat kallistades. „Kas sa homme ka tuled?”

      „Homme mitte, lapsuke. Kolmapäeval.”

      Phyllis tõmbas tütre Ginast eemale ja tormas hüvasti jätmata välja. Gina vaatas emale ja tütrele järele valusa igatsusega. Mis tunne võib olla, kui sul on õigus omaenda lapsi teiste inimeste embusest välja rebida? Gina viivitas veel mõne minuti, lootes, et Salvo tuleb koju, aga kui vend ei tulnud, pani ta mantli selga ja läks välja teda otsima.

      Talle ei meeldinud kalmistut tänavast eraldavast tellismüürist mööduda. Tal võttis südame alt külmaks teadmine, et ehkki ta hauakive ei näe, varitsevad need seal kusagil just selleks ehitatud müüri taga, nagu oleksid need nii jubedad, et ta ei tohiks neid näha.

      Ta leidis venna ühe Hanoveri tänava kõrtsi juurest, too värises purjus meeste pundis, kes õlut kõnniteele loksutasid ja soojasaamiseks kätele puhusid.

      „Salvo,” ütles Gina venna selja taha astudes ja teda müksates. Ta viis venna teistest eemale, kuid nägi, et too pole võimeline ei rääkima ega isegi kuulama. Gina ei osanud vastata igavesele küsimusele: kas vend jõi selleks, et õnnetuks

2

Aitab, küllalt (it).