Platvorm. Michel Houellebecq

füüsilist vormi, liigitati see ometi „seikluslike ringreiside” hulka: eri tasemega majutus (lihtne, standard, esimene kategooria); osalejate arv maksimaalselt kakskümmend, et tagada grupisisene ühtekuuluvustunne. Nägin tulemas kaht väga armsat seljakotiga mustanahalist neiut, lootsin, et nad on valinud sama reisi mis minagi; seejärel lõin pilgu maha ja läksin oma reisidokumente vastu võtma. Sõit pidi kestma pisut üle üheteistkümne tunni.

      Tänapäeval tähendab lennukiga reisimine olenemata firmast ja sihtkohast, et peate kogu sõidu kestel laskma ennast kohelda nagu viimast kõntsa. Te istute kägarassetõmbunult oma kitsukesel, isegi naeruväärselt kitsal kohal, kust on võimatu liikuma pääseda, häirimata kõiki teisi samas reas istujaid, ning kohe algusest peale paiskavad stjuardessid võltsi naeratuse saatel teile näkku terve rea keeldusid. Niipea kui olete pardale jõudnud, kisuvad nad teil isiklikud asjad käest, et paigutada need pagasiriiulisse – kust te neid kuni maandumiseni mitte ühelgi ettekäändel kätte ei saa. Kogu sõiduaja leiutavad nad kõikvõimalikke mooduseid, kuidas teid nöökida, tehes samas võimatuks igasuguse liikumise ja üleüldse mis tahes tegevuse, välja arvatud üksikud kataloogis ette nähtud toimingud: karastusjookide tarvitamine, Ameerika videod, duty-free kaupade ostmine. Pidev ohutunne, mida õhutab lennuõnnetuste silme ette manamine, ning sunnitud paigalolek piiratud ruumis põhjustavad nii tugevat stressi, et pikkadel lennureisidel on mõnigi reisija südameataki tagajärjel surnud. Meeskond oma leidlikkuses üritab stressitaset maksimumini kruvida, keelates selle vastu võitlemiseks kasutada tavapäraseid vahendeid. Sigaretid ja lugemine on võimatuks tehtud, viimasel ajal kehtib see üha sagedamini ka alkoholi kohta. Jumalale tänu ei harrasta need libud veel läbiotsimist; kogenud reisijana oli mul õnnestunud kaasa võtta väike ellujäämispakett: mõned 21 mg Nicopatchi plaastrid, tahvel unerohutablette ja lapik Southern Comfort. Vajusin nätskesse unne, kui lendasime parasjagu üle endise Ida-Saksamaa.

      Mind äratas õlale vajuv raskus ja kellegi leige hingeõhk. Lükkasin vasakpoolse naabri ülemäärase helluseta tema istmele tagasi, ta norsatas vaikselt, kuid ei avanud silmi. See oli umbes kolmekümneaastane helepruunide juuste ja potisoenguga pikka kasvu meesterahvas; ta ei näinud välja eriti antipaatne ega ka eriti kuri. Tegelikult oli ta lennufirma helesinisesse tekki mähituna, suured töömehekäed põlvedel, isegi üsna heldimapanev. Võtsin maast üles tema jalge ette kukkunud taskuformaadis raamatu, anglosaksi menukirjaniku Frederic Forsythi nõmeda üllitise. Olin kunagi lugenud üht selle idioodi raamatut, mis kubises auavaldustest Margaret Thatcherile, Nõukogude Liidust aga oli maalitud verdtarretav pilt kui Kurjuse Impeeriumist. Mõtlesin, et ei tea, kuidas tal ka pärast Berliini müüri lagunemist on läinud. Lehitsesin tema uut oopust: tundus, et nüüd on pahade rollis punapruunid ja teised Serbia natsionalistid; vaat kui hästi mees aja vaimuga kursis on! Tema lemmikkangelane Jason Monk aga sai taas tööd CIAlt, kes tegi selles asjas koostööd tšetšeeni maffiaga. Ei no muidugi, mõtlesin raamatut naabri sülle tagasi pannes, on ikka neil anglosaksi menukirjanikel kõrge moraal! Järjehoidjaks oli kolmeks murtud paberileht, milles tundsin ära Nouvelle Frontière’i infokirja: niisiis olin kohtunud esimesega oma reisikaaslastest. Tore poiss, olin selles kindel, igal juhul kaugeltki mitte nii enesekeskne ja neurootiline kui ma ise. Viskasin pilgu ekraanile, millelt näidati meie teekonda: juhul kui sõit läkski üle Tšetšeenia, siis olime sellest tõenäoliselt juba möödas; välistemperatuur oli –53 ºC, kõrgus 10 143 meetrit, kohalik kellaaeg 00.27. Selle info asemele ilmus kaart: olime jõudmas Afganistani kohale. Aknast paistis muidugi vaid täielik pimedus. Nii või teisiti magasid taliibid parajasti ja marineerisid oma räpa sees. „Head ööd, taliibid, head ööd… Ilusaid unenägusid…” sosistasin ma ja võtsin teise unerohutableti.

      4

      Lennuk maandus Don Muangi lennuväljal kella viie paiku hommikul. Ärkasin vaevaliselt. Minu vasakpoolne naaber oli juba püsti tõusnud ja kügeles vahekäigus, et lennukist välja saada. Saabuvate lendude halli viivas koridoris kaotasin ta kiiresti silmist. Mul oli suu paks ning jalad nagu vatti täis; kõrvus kumises kõvasti.

      Niipea kui automaatuksest välja sain, neelas palavus mu endasse nagu suu. Temperatuur oli vähemalt 35 ºC. Bangkoki palavus on kuidagi iseäralikult rasvane, tõenäoliselt õhusaaste tõttu; kui oled seal kaua aega väljas, üllatab alati, et keha ei olegi üleni kaetud õhukese tööstusjääkide kihiga. Mul kulus umbes pool minutit, et suuta selles õhus hingata. Üritasin püsida meile vastu tulnud tailanna kannul; temast olin jõudnud märgata ainult seda, et ta oli reserveeritud ja viisakas – kuid sellise mulje jätavad paljud tailannad. Seljakott nööris õlgu; see oli Lowe Pro Himalaya Trekking, kõige kallim mudel, mille olin Vieux Campeuri matkapoest leidnud; eluaegse garantiiga. See oli muljetavaldav ese, terashalli värvi, karabiinidega, firma patendi alusel valmistatud spetsiaalsete takjakinnistega ja tõmblukkudega, mis töötavad tõrgeteta kuni –65 ºC juures. Mahutavus oli sellel kahjuks väga piiratud: mõned lühikesed püksid ja T-särgid, spetsiaalsed jalanõud, mis kannatavad korallidele astumist (Vieux Campeuris 125 franki), tualetitarvete kott ravimitega, mida Routard’i reisijuhis nimetati hädavajalikeks, videokaamera JVC HRD-9600 MS varuakude ja – kassettidega ning kaks Ameerika bestsellerit, mille olin lennujaamast enam-vähem huupi ostnud.

      Nouvelles Frontières’i buss seisis sajakonna meetri kaugusel. Võimsa sõiduki (64-kohaline Mercedes M-800) sees töötas kliimaseade täitel tuuridel, tekkis tunne, nagu siseneksid külmkappi. Istusin umbes keskele, vasakpoolsesse istmeritta akna äärde; silmasin umbes kümmet reisijat, kelle hulgas oli lennukis minu kõrval istunud meesterahvas. Minu kõrvale ei istunud keegi. Ilmselgelt olin luhta lasknud oma esimese šansi rühmaga lõimuda; ühtlasi oli mul suurepärane võimalus saada korralik nohu.

      Väljas polnud veel valgekski läinud, aga Bangkoki kesklinna viival kiirteel oli liiklus juba tihe. Sõitsime mööda teras- ja klaashoonetest, mille vahelt paistis aeg-ajalt mõni nõukogude arhitektuuri meenutav betoonehitis. Enamasti Jaapani pankade, hotellikettide, elektroonikaettevõtete esindused. Pärast Chatuchaki ristmikku kulges kiirtee üle väiksemate tänavate, mis lähtusid kiirtena linnasüdamest. Valgustatud hotellide vahel võis nüüd silmata tühermaalappide keskel rühmiti seisvaid väiksemaid, plekk-katusega maju. Neoonreklaamidega liikuvates müügiputkades pakuti suppi ja riisi; malmpajad aurasid. Buss võttis pisut hoogu maha ja väljus kiirteelt New Petchaburi Roadi suunas. Hetkeks nägime kummituslikku hiigelristmikku, mille lennujaama eredate tulede valguses esile tõusvad asfaltspiraalid näisid otsekui taevas hõljuvat; seejärel, pärast pikka kurvi, suubus buss taas kiirteele.

      Bangkok Palace Hotel kuulus Mercure’iga seotud hotelliketti ning lähtus toitlustamisel ja külaliste vastuvõtul samadest põhimõtetest; seda lugesin brošüürist, mille ma fuajees kätte võtsin, et aega parajaks teha, kuni vastuvõtus pisut lahedamaks läheb. Kell oli pisut üle kuue hommikul (Pariisis on praegu kesköö, mõtlesin ilma mingi konkreetse põhjuseta), kuid juba oli palju sagimist, hommikusöögisaal oli äsja lahti tehtud. Istusin diivanile; olin uimane, kõrvus kumises ikka veel kõvasti ja kõht hakkas valutama. Ootava hoiaku järgi tundsin ära mõned oma grupi liikmed. Seal oli kaks umbes kahekümne viie aastast bimbo-tüüpi neiut – muide, üsna kobedad –, kes vaatasid põlglikult ringi. Pensionäridest abielupaar – mees ülevoolavalt energiline, naine pisut mornim – seevastu imetles hotelli peeglitest, kuldkaunistustest ja lühtritest koosnevat sisekujundust. Äsja moodustunud grupis tuleb esimestel tundidel ette üksnes faatilist suhtlemist, mida iseloomustab tühjade käibefraaside kasutamine ja piiratud emotsionaalne side. Edmundsi ja White’i järgi2 saab väikegruppide moodustumist täheldada alles esimese ekskursiooni, vahel ka esimese ühise eine käigus.

      Võpatasin, pilt oleks äärepealt tasku läinud, süütasin sigareti, et ennast koguda: need unerohud olid tõesti liiga kanged, nad mõjusid mulle üsna rängalt; samas, eelmised ei pannud mind enam magama: lahendust ei paistnud kusagilt. Pensionärid tiirutasid aeglaselt ringiratast, mulle jäi mulje, et mees üritas rinda õieli ajada; pööreldes suunasid nad välisilma poole potentsiaalse naeratuse, oodates mõnd konkreetset inimest, kellele päriselt naeratada. Ilmselt olid nad varasemas elus olnud väikepoepidajad, muud ei osanud ma arvata. Oma nime kuuldes läksid grupi liikmed üksteise järel reisisaatja juurde, said võtme kätte ja suundusid oma tubadesse – ühesõnaga, hajusid laiali.

2

Sightseeing Tours: a sociological approach, Annals of Tourism Research, 23. kd, 1998, lk 213–227. (Autori märkus.)