Valelikud võrgutajad. Sara Shepard

Emily naeris jõuetult.

      Alison alustas. „Sada … üheksakümmend üheksa … üheksakümmend kaheksa …”

      Kakskümmend kaks…

      Üksteist…

      Viis…

      Neli…

      Kolm…

      Ta puudutas pöidlaga Aria laupa. Spencer harutas ristamisi olnud jalad lahti. Aria vasaku jala laba tõmbles korraks.

      „Kaks …” Ta puudutas aeglaselt Hannat, siis Emilyt ja liikus seejärel Spenceri poole. „Üks.”

      Spenceri silmad avanesid veel enne, kui Alison teda puudutada jõudis. Ta hüppas püsti ja jooksis akna juurde.

      „Mida sa teed?” sosistas Ali. „Sa rikud selle hetke ära.”

      „Siin on liiga pime.” Spencer sirutas käe üles ja tõmbas kardinad laiali.

      „Ei.” Alison laskis õlad alla. „Peabki pime olema. Nii see toimib.”

      „Ole nüüd, ei pea ikka küll.” Ruloo takerdus; Spencer uratas ja sikutas jõuga.

      „Ei. Peab küll.”

      Spencer pani käed puusa. „Tahan, et siin oleks valgem. Ehk tahavad seda kõik.”

      Alison vaatas teisi. Neil kõigil olid alles silmad kinni.

      Spencer ei andnud alla. „Alati ei pea kõik nii olema, nagu sina seda tahad, või kuidas, Ali?”

      Alison naeris järsult. „Kardinad kinni!”

      Spencer pööritas silmi. „Jumal hoia, võta rohtu.”

      „Sa arvad, et mina peaksin rohtu võtma?” nõudis Alison.

      Spencer ja Alison jõllitasid teineteisele mõne hetke otsa. See oli üks neist naeruväärsetest vastasseisudest, kui vaieldakse, kes nägi Neiman Marcuse poes esimesena Lacoste’i polokleiti või ega meevärvi salgud ei paista liiga vase moodi, kuid tegelik kemplemine käib millegi hoopis muu üle. Millegi palju suurema üle.

      Lõpuks osutas Spencer uksele. „Mine ära.”

      „Hästi.” Alison loovis välja.

      „Tore!” Aga mõne sekundi möödudes läks Spencer talle järele. Sinakas õhtuõhk seisis paigal ja elumajas ei põlenud ükski tuli. Oli ka vaikne – isegi rohutirtsud olid tasa – ja Spencer kuulis omaenda hingetõmbeid. „Oota üks silmapilk!” hüüdis ta hetke pärast, paugutades enda järel ust. „Alison!”

      Aga Alison oli läinud.

      Aria avas uksepauku kuuldes silmad. „Ali?” hõikas ta. „Pliksid?” Ei mingit vastust.

      Ta vaatas ümberringi. Hanna ja Emily lösutasid vaibal nagu kotid ja uks oli lahti. Aria liikus õue, verandale. Seal ei olnud kedagi. Ta läks kikivarvul Ali krundi piirini. Tema ees laius mets ja kõik oli vaikne.

      „Ali?” sosistas ta. Mitte midagi. „Spencer?”

      Sees hõõrusid Hanna ja Emily silmi. „Ma nägin just kõige kummalisemat unenägu,” ütles Emily. „Ma mõtlen, et ju see ikka oli unenägu. Kõik käis nii kiiresti. Alison kukkus ühte väga sügavasse kaevu ja seal olid sellised hiiglaslikud taimed.”

      „Mina nägin täpselt sama unenägu!” ütles Hanna.

      „Tõesti?” küsis Emily.

      Hanna noogutas. „Noh, mingil määral. Seal oli üks suur taim. Ja mulle tundub, et ma nägin ka Alisoni. See võis olla tema vari – aga see oli kindlasti tema.”

      „Oo,” sosistas Emily. Nad jõllitasid teineteist pärani silmi.

      „Pliksid?” Aria astus taas uksest sisse. Ta paistis väga kahvatu.

      „Kas sinuga on kõik korras?” küsis Emily.

      „Kus Alison on?” Aria kortsutas laupa. „Ja Spencer?”

      „Me ei tea,” ütles Hanna.

      Samal hetkel tormas sisse Spencer. Tüdrukud lausa võpatasid. „Mis on?” küsis Spencer.

      „Kus Ali on?” küsis Hanna vaikselt.

      „Ma ei tea,” sosistas Spencer. „Ma arvasin … ma ei tea.”

      Tüdrukud vaikisid. Kuulda oli vaid seda, kuidas puuoksad vastu akent toksivad. Nagu kriibiksid kellegi pikad sõrmeküüned taldrikut.

      „Ma tahan vist koju,” ütles Emily.

      Järgmiseks hommikuks ei olnud nad Alisonist ikka veel midagi kuulnud. Tüdrukud helistasid üksteisele, et rääkida, seekord oli see nelja-, mitte viiesuunaline kõne.

      „Mis te arvate, kas ta on meie peale pahane?” küsis Hanna. „Ta tundus kogu õhtu imelik.”

      „Ta on arvatavasti Katy pool,” ütles Spencer. Katy oli üks Ali maahokisõpru.

      „Või äkki on ta koos Tiffanyga – selle tüdrukuga laagrist?” pakkus Aria.

      „Olen kindel, et ta lõbutseb kuskil,” ütles Emily vaikselt.

      Proua DiLaurentis helistas kõik tüdrukud järgemööda läbi ja küsis, kas nad on Alist kuulnud. Alguses tegid kõik Alile katet. See oli kirjutamata reegel: nii tegid nad katet Emilyle, kui ta nädalavahetusel alles pärast kella ühteteist koju hiilis; soperdasid Spenceri jaoks seletuse kokku, kui too salaja Melissa villast Ralph Laureni mantlit laenas ja selle kogemata rongi unustas; ja nii edasi. Aga pärast proua DiLaurentisega rääkimist jäi kõikidele paha tunne, mis läks järjest närivamaks. Miski tundus kohutavalt valesti.

      Sama päeva pärastlõunal helistas proua DiLaurentis uuesti, seekord juba paanikas. Õhtuks olid DiLaurentised politseisse helistanud ning järgmisel hommikul olid DiLaurentiste tavaliselt rikkumatule majaesisele murule pargitud politseiautod ja uudistebussid. See oli kohaliku uudistekanali soovunelm: ilus rikas tüdruk, kes on läinud kaduma riigi ühes turvalisemas kõrgklassi linnas.

      Näinud esimest õhtust uudistelugu Alist, helistas Hanna Emilyle. „Kas politsei küsitles sind täna?”

      „Jah,” sosistas Emily.

      „Mind ka. Sa ei rääkinud neile …” Ta tegi pausi. „Jenna loost, ega ju?”

      „Ei!” Emily ahmis õhku. „Miks? Kas nad võivad sinu arust midagi teada?”

      „Ei … see ei ole võimalik,” sosistas Hanna sekundi pärast. „Meie oleme ainukesed, kes teavad. Meie neljakesi … ja Alison.”

      Politsei küsitles tüdrukuid – nagu ka peaaegu kõiki teisi Rosewoodi elanikke, alates Ali teise klassi võimlemisõpetajast ja lõpetades tüübiga, kes müüs talle ükskord Wawas Marlborot. Oli kaheksandale klassile eelnev suvi ja tüdrukud oleksid pidanud basseinipidudel vanemate poistega flirtima, üksteise tagaaedades küpsetelt maisitõlvikutelt teri sööma ja terveid päevi King Jamesi ostukeskuses poodlema. Selle asemel nutsid nad üksinda oma baldahhiinvoodites või jõllitasid tühjal pilgul fotodega kaetud seinu. Spencer sattus tubade koristamisega hoogu, analüüsis, mille üle ta tegelikult Aliga tülitsenud oli, ja mõtles asjadest, mida ta Ali kohta teadis ning mida keegi teistest ei teadnud. Hanna veetis tunde oma magamistoa põrandal, peites tühjaks söödud Cheetose pakid voodimadratsi alla. Emily ei suutnud lakata mõtlemast kirjale, mille ta oli Alile saatnud enne, kui too kadus. Kas Ali oli selle üldse kätte saanud? Aria istus koos Pigtuniaga oma toas kirjutuslaua ääres. Aja jooksul hakkasid tüdrukud üksteisele üha harvemini helistama. Kõiki piinasid samad mõtted, kuid polnud jäänud midagi, mida üksteisele öelda.

      Suvest sai kooliaasta, millest sai omakorda järgmine suvi. Ikka ei mingit Alit. Politsei jätkas otsimist – kuid vaikselt. Meedia kaotas huvi, võttes kinnisideeks Center City kolmikmõrva. DiLaurentised kolisid peaaegu kaks ja pool aastat pärast Ali kadumist Rosewoodist koguni ära. Mis puudutas Spencerit, Ariat, Emilyt ja Hannat, siis ka neis toimus mingi nihe. Kui nad nüüd