Timmu ämber 2: näed nüüd, mis sa tegid. Stephan Pastis

on ta sellepärast, et teda huvitavad ainult hinded.

      Nii et rohkem pole teda mõtet kirjeldada.

      Ja selle ruumi, mis neis memuaarides oleks muidu tema päralt olnud, täidan ma oma näopildiga.

      3. peatükk

Libe kui sulavõi

      Kui sa oled üks maailma tippklassi detektiividest, siis on ootuspärane, et saad lahendada oma jao tippklassi juhtumeid.

      Ja see, millest täna hommikul Timmuliinile teatatakse, ongi umbes nii tipp, kui olla annab.

      Helistajaks on minu klassikaaslane. Nunzio Benedici.

      Tal on üks väärisese kaduma läinud.

      „Ma ei leia oma musilusikat üles,” ütleb ta.

      „Ära satu paanikasse,” teatan talle. „Ma olen kahekümne pärast kohal.”

      Ja ma ei mõtle selle all ilmtingimata minuteid. Need võivad olla ka tunnid.

      Põhjuseks on see, mis on mul juba paar nädalat jala otsas olnud.

      Mis tähendab, et ma ei saa kiiresti käia.

      Jah, see poleks probleem, kui mul oleks operatiivsõiduk.

      See oli Segway, mida ma emalt laenasin.

      Aga siis müüs ema selle maha.

      Seejärel oli mul megaoperatiivsõiduk.

      See oli käru, mida vedas mu äripartner.

      Aga siis müüs ema ka selle maha (käru, mitte mu äripartneri).

      Seetõttu lasen ma oma äripartneril end nüüd lihtsalt nööriga järel lohistada.

      Mis võib tunduda ränk.

      Aga ei ole.

      Sest ma määrin end võiga kokku.

      Nii et nüüd on mul võperatiivsõiduk.

      4. peatükk

Veni, Vidi, Benedici(Tulin. Nagin. Põrkasin kokku Nunzio Benediciga)

      Pole vist vaja mainida, et Nunzio Benedici on see poiss minu klassist, kes suudab endale ninna toppida kõige rohkem pliiatsite otsast pärit kustukumme.

      Ja musilusikat kasutab ta õunapüree söömiseks.

      Ärge te minult küsige, miks on selle otsas koerapea. Mina ei tea.

      Ja küsima ma ei hakka.

      Sest üks asi, mille sa selles ametis selgeks saad, on see, et klientidel on omad saladused. Iga uus häbiväärsem kui eelmine.

      Nii et kui ma tema poole jõuan, piirdun põhilisega.

      „Valmista end ette kolm kuud kestvaks uurimiseks,” ütlen talle. „Võib-olla tuleb teha ka välisreise.”

      „Välisreise?” küsib tema.

      Naiivsed kliendid. Detektiivi kirstunaelad.

      „Lusikavarguste ABC, poju. Kui lusikas kaotsi läheb, siis esimese asjana saadavad nad selle piiri taha.”

      „Seda ma ei teadnud,” ütleb tema.

      „Neid asju, mida sa ei tea, on veel palju,” vastan talle. „Selle eest sa ju mulle maksadki.”

      „Kui palju see maksma läheb?” küsib ta.

      „Neli dollarit päev. Pluss muud kulud.”

      „Muud kulud?” küsib tema ja pistab käe taskusse, et münte otsida.

      Aga seda tehes ta aevastab.

      Ja mind tabavad sajad kustukummid.

      „Salli keemiline puhastus,” ütlen. „See on sinu esimene muu kulu.”

      5. peatükk

Mina tean, miks puurilind ei laula

      Kustukummid pole neil päevil ainus ebameeldivus minu elus.

      On ka minu suurepärane vanatädi.

      Kes praegu ei näe just kuigi suurepärane välja.

      Ma ütlen nii sellepärast, et ta on kinnitanud oma jalanõude külge rattad ja sõitnud vastu linnupuuri.

      Ja nüüd lamab ta oimetuna põrandal.

      Ma läheksin talle appi, aga see on tal täna juba teine kord.

      Ja sel nädalal neljas kord.

      Ma tean seda sellepärast, et elan tema juures.

      Peaksin vist selgitama.

      Minu ema, minu jääkaru ja mina elasime varem oma korteris. Aga ema kaotas töö.

      Seetõttu pidime kolima minu ema tädi juurde, kelle nimi on Kurn.

      Kurn on selline asi, mida kasutatakse spagettide kurnamiseks.

      Ma ei ole päris kindel, kust ta endale sellise nime sai.

      Võib-olla sellest, et ta pea on täis auke, mille kaudu tema ajurakud plehku panevad.

      Kindlalt tean ma ainult seda, et kunagi oli tal ka mees, vanaonu Gustav.

      Aga siis suri Gustav ära. Võib-olla selleks, et vanatädi Kurna käest pääseda.

      Aga Gustav oli rikas. Ja kui ta suri, siis jättis ta mu ema tädile suure häärberi ühes suuri häärbereid täis linnas, mille nimi on Santa Marinara.

      Sellest peaks ju igale vanatädile piisama. Aga ei piisa.

      Sest vanatädi Kurn usub, et ka tema peab andma oma panuse tsivilisatsiooni arengusse.

      Ja ta usub, et tema panus on see:

      Põmm-Põmmu ketsirattad on kaks ratast, mis käivad jalanõude külge, kummagi jalanõu külge üks paar.

      Need ei ole rulluisud.

      Erinevus, mida vanatädi Kurn võib teile peaaegu terve õhtupooliku seletada, seisneb selles, et rulluiskude rattad on juba koos jalanõuga.

      Põmm-Põmmu ketsirattad ei ole.

      Selline vahetegemine on spordikaupade poodide jaoks arvatavasti liiga peen, sest nad kõik on keeldunud seda ohtlikku toodet müügile võtmast. Samuti keelduvad nad nüüd vastamast tädi Kurna telefonikõnedele.

      Ma tõesti soovin, et ka minul õnnestuks temast nii lihtsalt vabaneda.

      Aga ei õnnestu.

      Nii et parim, mida ma teha saan, on nautida häärberis elamisega kaasnevaid hüvesid.

      Näiteks seda, et minu detektiivibüroo paikneb nüüd kõige suuremas kontoris,