Timmu ämber 2: näed nüüd, mis sa tegid. Stephan Pastis

Proloog, mis arvatavasti muutub arusaadavaks alles hiljem

      Kõigist neist asjadest, mis torustikus ummistusi võivad tekitada, on ülekaaluline Arktika imetaja arvatavasti kõige hullem.

      Sest kui lusika või karvapalli või seebitüki suudab osav torumees vähese vaevaga toru seest kätte saada, siis midagi sellist eemaldada on palju raskem:

      See, nagu näete, on jääkaru.

      Ja täna on ta kinni jäänud ühe erilise toru sisse.

      Õuduste toru sisse.

      Õuduste toru on maailma kõige kiirem ja kurvilisem liutoru.

      Aga täna see pole kiire.

      Sest see on ummistunud.

      Selle on ummistanud üliinnukas jääkaru, kes oli selles sõitmise jaoks liiga paks.

      Ja ometi lubas keegi tal seal sõita.

      Nüüd tulebki mängu altkäemaksu andmine.

      Sest jääkaru, kes ei saa seda, mida ta tahab, kasutab sarmi. Ja jääkaru, kes ei saa sarmiga seda, mida ta tahab, kasutab pettust. Ja jääkaru, kes ei saa pettusega seda, mida ta tahab, haarab taskust paksu dollaripaki ja pilgutab silma.

      Sest just nii maailm toimib.

      Ja siis juhtub see.

      Ja kui sa oled maailmaklassi detektiiv, kes juhtumisi on selle jääkaruga seotud, nii et sul pole muud võimalust, kui talle liutorusse järgneda, siis oled sa jama sees.

      Sügava hingamist takistava jama sees.

      Sest vett voolab muudkui peale.

      Ja kui jääkaru suur paks tagumik toimib punnina, siis ei saa vesi minna kuhugi mujale kui mööda toru tagasi üles.

      Ja see on see koht, kus olen mina.

      Vee all lõksus.

      Ja selle üle mitte just kuigi õnnelik.

      1. peatükk

Peataolek on kohutav asi

      Karl Kobalinski pole maailma kõige targem inimene.

      Aga katsu sa seda öelda ruudulises vestis tädile.

      „Mauri maailmarekordite muuseum on nüüd suletud,” ütleb tema. „Sa pead koju minema.”

      „Aga sa vaata seda siin,” ütlen talle. „See on ju solvang.”

      „Mis asi?” küsib tema.

      „See,” ütlen ja näitan otse selle kuju peale.

      „Kuule, poiss, minule makstakse kaheksa dollarit tunnis selle eest, et ma siin muuseumis ringi kõnniksin ja vaataksin, et keegi midagi ära ei lõhuks. Kui sul on mingeid probleeme sellega, mis siin sees on, siis räägi seda kellelegi teisele.”

      „Just, mul on sellega probleeme. Valed, valed ja veel rohkem valesid. Kõik teavad, kes on maailma kõige targem inimene.”

      „Tore on,” pomiseb ta oma meelekohti hõõrudes.

      „Mina olen,” ütlen.

      „Siis on ju hästi,” arvab ta, nügides mind ühe käega väljapääsu poole. „Kui lubad, siis ma tutvustan maailma kõige targemale inimesele ukse töötamise põhimõtet.”

      Äkitselt tunnen kiusatust paljastada oma tõeline olemus.

      Öelda talle, et ma olen see tegelane:

      See nimi on nii tuntud, et ta peaks kohe teadma, et ma olen terve linna, võib-olla terve osariigi, ehk koguni terve meie maa parima detektiivibüroo asutaja, president ja tegevdirektor.

      Aga ma ei paljasta oma tõelist olemust.

      Ma teen midagi palju kavalamat.

      Ma ronin Karl Kobalinski otsa ja püüan silti tema pea kohalt alla tõmmata.

      „Mida sa oma arust teed?!” karjub muuseumitädi.

      „Ma päästan teie asutuse tõsiseltvõetavuse!” annan mina vastu.

      Või siis mitte.

      Sest ilma hüppamata ma sildini ei ulatu. Ja ma olen maapinnast kolm meetrit kõrgemal.

      Nii et ma teen seda, mille peale saab tulla ainult maailma kõige targem inimene.

      Ma hüppan.

      Ainult selleks, et teada saada, et kuigi Karlil võis olla kõva aju, ei ole tema kujul kuigi tugev kael.

      Ja kui ma hüppan, siis teeb see krõks. Mille tagajärjel mina ja Karli ülehinnatud pea maha veereme.

      Otse muuseumi põrandale.

      Kus ma kuulen veel ühte krõksu.

      See kostab minu jala seest.

      Ja kui muuseumitädi minu kohale kummardub, ütlen ma välja selle ainsa loogilise asja, mida sellises olukorras on võimalik öelda:

      „Näed nüüd, mis sa tegid.”

      2. peatükk

Kipsvorm piirab mind

      Kui sa oled parema jalaluu murruga voodis, siis sa võid kas nutta või hakata memuaare kirjutama.

      Ja Timmu Ämber ei nuta.

      Nii et siit tulevad minu memuaarid:

      ma sündisin,

      ma ilmutasin hiilgavust,

      ma rajasin impeeriumi.

      Ja impeeriumi rajamine õnnestus mul vaatamata mind ümbritsevatele rohketele takistustele.

      Nagu näiteks takistus nr 1.

      See on minu ema.

      Üldiselt on ta kena inimene. Aga tal on omad nõrkused.

      Näiteks komme nõuda, et ma käiksin selles asutuses:

      Ei noh, kool on muidugi täitsa tore koht nende jaoks, kes seda vajavad.

      Aga nende jaoks, kes juba on hiilgavad, on see nüristav ja tüütu.

      On veel takistus nr 2.

      Tema nimi on Mega. Ta on seitsmesajakilone jääkaru.

      Ta kasvas üles Arktikas. Aga tema kodu hakkas sulama nagu päikese kätte jäetud jääkuubik. Ja ta kõndis maha umbes viis tuhat kilomeetrit ning jõudis meie juurde.

      Ja ma pakkusin talle tööd.

      Ja esimesed kuus kuud oli ta kõige usaldusväärsem jääkaru, kes on eales minu alluvuses töötanud.

      Siis aga paljastas ta oma tõelise palge. See oli nii üüratu reetmine, et ma ei taha sellest rääkida.

      Nii et ma ütlen ainult järgmist.

      Kui mõni jääkaru peaks kunagi teie juures esimesed kuus kuud väga kõvasti tööd tegema, siis pidage meeles:

      SEE ON VEMP.

      Ärge MITTE KUNAGI tehke temast oma detektiivibüroo partnerit.

      Ärge MITTE KUNAGI muutke oma büroo nime Ämber OÜ-st Mega Ämber OÜ-ks.

      Ja kui ma juba hoiatusi jagama hakkasin: ärge MITTE KUNAGI kujundage oma elu selle isiku järgi, kes on takistus nr 3.