Mehed minu sohval. Tõsilood seksist, armastusest ja psühhoteraapiast. David Rensin

tundus, et David veetis oma aega skaala objektipoolses otsas, keskendudes sellele, kuidas pälvida kõlblikuks tunnistamist, ja tehes seda pidevalt. Ta tundis end juubeldava või kurvana, tunnustatud või väärtusetuna, alati seisundis, kus ta reageeris sisemisele vajadusele koguda enda kohta võimalikult palju positiivseid kinnitusi, pidades seda eksikombel armastuseks. Tema jaoks oli andmine naiste asi, ema Theresa tüüpi inimeste ja lollide asi. Hakkasin tähele panema, et paljud inimesed hoiavad vaikimisi alal samasuguseid ootusi. Kui see neile aga otsesõnu välja öelda, näivad nad üsna raevununa. Püüdsin ette kujutada, kuidas see näeks välja lepinguna, mis paarisuhte alguses sõlmitakse. Arvan, et umbes nii:

      Ma tahan teha seda, mida ma tahan ja millal ma tahan. Ma tahan, et sa oleksid kogu aeg see, kes ma tahan. Tegelikult oled sa minu pikendus. Ma tahan, et sa annaksid mulle seda, mida ma vajan, täpselt siis, kui ma seda vajan. Ma ei peaks sinult seda küsima ega sulle ütlema, kuidas seda teha. Tahan, et sa annaksid mulle tingimusteta armastust. Garanteeritult. Lakkamatult. Ma tahan, et sa oleksid mu päästja, minu isiklik Jeesus, mu emme või issi. Ja kui sa seda ei tee, siis ma solvun! Ma võin isegi sind petta või su maha jätta, sest minu vajadused peavad kogu aeg rahuldatud olema.

      P.S. Sinu vajadustest ei taha ma midagi kuulda.

      Nüüd kujuta ette, kuidas sind sellega esimesel kohtingul kurssi viiakse. Inimestesse nagu objektidesse suhtumine on nartsissismi põhijoon, fenomen, mis on paarisuhetele nii kahjulik, et peaksin selle selgitamiseks veel veidi aega võtma. Kuigi mõistet „nartsissism” kasutatakse paljude meeste kohta, kes on selle ära teeninud ja kes pole seda ära teeninud, ja kuigi ma ise kasutan seda mugavuse huvides samuti, siis indiviidide kõikehõlmava sildina see mulle tegelikult ei meeldi, sest kliinilisena ilmutavad seda kalduvust vaid vähesed patoloogilised inimesed. Igapäevaelus on nartsissism pigem meeleseisund, maailmanägemise moonutatud viis, teatud laadi lühinägelikkus, mille kaudu maailma isiklike ootuste, tõekspidamiste ja ihade kaleidoskoobis töödeldakse – ja ükski neist ei põhine objektiivsel reaalsusel. Kõige valdavamas ja arvatavasti kõige hävitavamas vormis kannab nartsissist silmaklappe, mis välistab tema võime teisi näha, välja arvatud iseenda ja oma vajaduste kontekstis. See kahjustab teda, sest ilma teiste nägemise võimeta hakkavad inimesed üksteist objektifitseerima.

      Teatud määral teeme me kõik seda ja nüüdisaegsetes paarisuhetes on see võtnud lausa katku vormi. See on iseenda armastamise vastand – see on iseendasse lõksujäämine.

      David mitte üksnes ei suutnud teisi näha, vaid ta pidi lisaks neist ka parem olema. Sedalaadi nartsissism on minatunnetus, mis on konstrueeritud ümber vajaduse olla eriline või teistest ülemal. Kõiki teisi nähakse hierarhia kontekstis. Nad asuvad kas sinust ülal- või allpool, kusjuures peas käib pidev kalkuleerimine. Võimust võtavad sellised ettekirjutused nagu „ma pean olema rikas”, „ma pean olema ilus”, „ma pean olema parim kõiges, mida ma teen”. Isegi kui inimene on reaalsuses tõesti kõrgsuutlik saavutaja, elab seda tüüpi nartsissist illusioonis, sest selle püüdluse all asuvat tunnustusevajadust pole iroonilisel moel võimalik iial rahuldada. Kui ta selle tajutud ülimusliku positsiooni saavutabki, siis tegelikult ta eraldab end teistest.

      Nii et jah, meis kõigis on inimsuhetes pisut nartsissismi. Võta või minu enda romantilised armastusfantaasiad: ma objektifitseerisin mehi, kuid ma ei teinud neist seksiobjekte, vaid armastuseobjektid.

      Davidi jaoks seisnes mingi osa probleemist selles, et kui inimese ego on nii lihtne võimendada, nagu see temasarnase eduka kuti puhul on, siis võib ego toitmise mõnu olla nii väestav, et sellest pole mingit sundust loobuda. Sain aru, et David ei suutnud tunnustada isegi oma suhteliselt rahuldustpakkuvat suhet Nikkiga. Ma pidin tegema nii, et ta hakkaks uurima, miks tal oli vaja õhtuti naisi jahtida. Davidi nartsissism oli võimu ja turvalisuse paik. Mul tuli sinna sisse pääseda. Seekord palju pehmemal toonil.

      „Ma tahan loota, et sa saad aru, et ma esitan karme küsimusi ainult selleks, et aidata sul ennast avastada,” ütlesin ma, kui me järgmine kord kokku saime. Jututeemaks oli endiselt Nikki.

      „Ma pole sellega harjunud,” ütles ta, õlad äkitselt kössi vajunud. „Ma tunnen end paljastatuna ja ma vihkan seda. Pigem säilitaksin kontrolli asjade üle.”

      „Sa ütled, et armastad Nikkit, aga kuidas sa armastust oma kehas tegelikult tunned, kui te koos olete?”

      „Ma ei tea,” ohkas ta. „See on kusagil seal.” Davidi käeviibe hõlmas ta lauba ette jäävat tühja ruumi. Tema jaoks oli armastus abstraktne kontseptsioon, millel puudus sisikondlik komponent. Armastus oli kehatu. Olin sellega varemgi kokku puutunud ja see asi alarmeeris mind: miks näevad inimesed nii palju vaeva armastuse tundmisega?

      „Kas on võimalik, et sinu vajadus suhet kontrollida ja haavatavust vältida blokeerib su võime armastust kogeda?” panin ette.

      „Mis sa sellega silmas pead? Ma armastan oma tüdrukut.”

      „Nii et sa siis tead, mis armastus on?”

      „Noh, ma…”

      David tegi Nikkiga küll kõik kiindumuseks vajalikud käigud, kuid ei tundnud tegelikult seda sooja, õnnestavat heaolu, mille armastamine kaasa toob. Kõik, mida ta selle asemel tuvastada suutis, oli nälg selle tabamatu seisundi järele.

      „Ma kuulen, et tema armastab sind. Aga see, mida sa enda kohta kirjeldad, kõlab nii, et sinu vajadus ei ole olla armastatud, vaid tunda end ihaldatuna. Sinu soov on olla tahetud, ikka ja jälle. Sul ei saa iial küllalt sellest, et panna naisi ennast ihaldama. Aga keda sina ihaldad?”

      Sellele polnud Davidil vastust. Surusin edasi. „Kellegi ihaldamine eeldab, et sa annad endast midagi; et sa lubad endal ka kellegi vastu armastust tunda. Ma ei näe, et sa seda riski võtaksid – veel mitte. Aga tõelise jõu omandad sa alles siis, kui suudad seda riski taluda.

      Vaikus.

      „Mida sa tegelikult jahid? Armastust või tõestust? Kellegi armastamine nõuab… mune.”

      „Sa ajad mu marru,” ütles David, kulm kortsus, mähkides käed ümber keha.

      „Tore. Mis nimelt sind marru ajab?”

      „Fakk, ma tunnen end nii sitaks häbistatuna, nii pealiskaudsena ja… mannetuna.

      „Suurepärane,” ütlesin ma. „Lõpuks lased sa mul ennast näha. Tänan sind.”

      „No palun.”

      „Tore. Nüüd saame hakata päris tööd tegema.”

      Kui järgmise sessiooni aeg kätte jõudis, tormas David mu kabinetti, ebatüüpiliselt häiritud. Tema harilik jahe käitumisviis oli asendunud paanikaga. Ei mingit flirtimist ega puiklevat small talk‘i.

      „Ma arvan, et mu tüdruk pettis mind,” purskas ta. „Aga ta eitab seda.”

      „Kuidas sa sellele järeldusele jõudsid?”

      „Ma sirvisin ta telefoni ja leidsin sõnumi mingilt kutilt, kes ütles, et ta on teel sinna. Sõnum oli saadetud kell kolm öösel. Nikki väidab, et see on lihtsalt sõber ja et see sõnum on eksitus. Ma olin nii marus. Läksin koju ja hakkasin oma telefoninumbreid lappama.”