Minu Ameerika I. Epp Petrone

on nagu suured lapsed. Sellised, kes kõike uut ja värvilist tahavad proovida.

      Aga… Kummalisel kombel ongi mul Ameerikas elades tekkinud pisikesed tüütud tervisehädad. Kõht on raske ja pea valutab. Mul vist ongi keskendumisraskused?!.. Kas see on enesesisendus või on siin maal tõesti keskkond kuidagi teistmoodi? Paranoiaks annab põhjust veel muugi peale ravimite (loe: haiguste) reklaamide ja peale terviseuudiste (näiteks on värske uuring avastanud, et liigne puuviljade söömine põhjustab Parkinsoni tõbe või liigne tuunikala söömine kroonilist väsimust).

      Nimelt saab meediast hirmutatud inimene uue paranoialaengu supermarketist toitu ostes. Kui ühe firma liha on pakitud uhkesse pakendisse teatega „meie kana on kasvatatud ilma antibiootikumide ja keemiata”, siis kas see tähendab, et ülejäänud kümne firma kanad seda pole? Millest näiteks koosneb mustika-kakuke, mille sees polegi mustikaid, vaid mingi rida keemilisi ühendeid ning ainsa tuttavana jahu? Miks on dieetjäätise karbi peale ühe koostisosana kirjutatud „kumm”? Pole imestada, et ma noogutan, kui kuulen teleris teoretiseeritavat teemal, et ameeriklaste epideemilise ülekaalulisuse, nagu ka paljude muude tervisehädade põhjuseks võivad olla inimkehale sobimatud toidulisandid.

      See kõik aitab mõista, miks eelistavad inimesed siin üha enam mahetoidu supermarketeid. Enam pole need pisikesed poekesed, vaid suurekäibelised ja keskmisest kallimate hindadega ostukeskused, kus käies te teate, et tooted on vana kombe kohaselt sõnniku ja värske õhuga rikastatud ning lihakehad on pärit keemiavabadelt vetelt ja aasadelt.

      Kahju vaid, et sõjauudiste vastu samasugust abi ei saa osta. See hingeahistus jääb.

Ilmunud ajalehes Eesti Ekspress, mai 2004.

      SEE TEEMA RIKUKS PEO ÄRA

      Möödunud esmaspäeval oli Ameerikas memorial day – sõdades hukkunud ja kannatada saanud inimeste mälestuspäev. Enamik rahvast oli tänavatel punasinises riietuses, trummide ja pasunate saatel marssisid üle kogu maa tuhanded paraadid ning toimusid lipukeste ja vanikutega ehitud aiapeod.

      Kavatsesin meie paraadile järgneval aiapeol viia jutu mind huvitavale teemale, nimelt „Mismoodi suhtuvad ameeriklased Abu Ghraibi vangla skandaalisse tänase päeva kontekstis”. Mainisin seda mõtet enne ka oma ameeriklasest abikaasale.

      „Ära seda küll tee,” palus Justin. „See oleks ebaviisakas – täna sellist teemat üles võtta!”

      „Tõesti või? Ma arvasin, et ka vanglas mõnitatud ja piinatud iraaklased on sõjaohvrid, seega tänase päeva peategelased?”

      „Muidugi on. Aga usu mind, see teema rikuks peo ära. Kui sa tahad midagi niisugust küsida, ma annan sulle internetiaadressi, kus on poliitika hullude foorum.”

      Just selline on enamiku ameeriklaste reaktsioon teisel pool maakera, „nende” (nagu ameeriklased omavahel moslemeid nimetavad) juures juhtunule. Aiapidu möödus rõõmsas meeleolus, räägiti naabritest ja sugulastest ning grilliti hamburgereid ja hot doge. Ma ei hakanud pidu rikkuma.

      Mäletan seda päeva, kui esimest korda vanglaskandaalist kuulsin. Vastikustundega vaatasin ära need kurikuulsad pildid, aga pärast CNN-likku entusiastlikku hüüet „Kohe veel täpsemalt!” lülitasin teleri teisele lainele. See tekitas liiga suurt vastumeelsust. Nagu ka kõik need kriminaalkroonika saated, mille olemasolu ja sisu sa küll tead, aga ei taha nendega oma päeva ja tuju rikkuda.

      Ent Ameerikas ei saa selga pöörata teemale, mis on parasjagu meedial hambus. Ning järgnevate nädalate jooksul sai televisioonis ja ajalehtedes kuulda-näha vanglaskandaali üksikasju. Intervjuud piinajate-vangivalvurite sugulastega ning ka nende endiga, lisaks analüütikute hüpoteesid ja vestlusringide retoorilised küsimused „Kuidas sai see võimalikuks?”.

      Aga õhtusöögi juures või koosviibimistel seda teemat ei arutatud.

      Olin üllatunud, sest polnud midagi sellist varem näinud: mind ümbritsevad inimesed on küll huvitatud meedias kõlksuvast skandaalist, aga ei taha sellest rääkida. Iga kord, kui olen püüdnud teemat üles võtta, keerdub see mujale. Tüüpiline on pööre: „Selle skandaali pärast ei meenuta keegi seda head, mis Ameerika on Iraagis korda saatnud. Kõik need ehitatud koolid ja elektrivõrgud ja terveks ravitud lapsed…” Peagi vajub ka see teema laiali.

      Kas see on väsimus sõjast? Väsimus oma riigi rollist maailmaareenil, mida endale enam hästi seletada ei osata? Segadus sellest, et „nemad” (ehk moslemid) nii teistmoodi on kui „meie”, ja miks küll „teised” (ehk Euroopa) meid „võitluses” üksi on jätnud?

      Mille vastu ja mille eest see võitlus käib, seda need põgusad vestlused ei puuduta, ei üritagi. Vähem kui poolteist aastat tagasi vallutas koduseid seltskondi vestlus Ameerika rollist demokraatia toomises teistesse maadesse või massihävitusrelvadest Iraagis, aga enam sellistel teemadel ei räägita. Maailm on liiga keeruliseks muutunud. Selles ei saa otseselt süüdistada mitte kedagi neist lihtsaist, heasüdamlikest ameeriklastest, kes eelistavad peegli ees mediteerimisele burgereid grillida ja paraadil uhkelt tütrele ning naabritele lehvitada.

Ilmunud ajalehes Eesti Ekspress, juuni 2004.

      KINOPILETIGA HÄÄLETAMAS

      Kes on viimaste nädalate räägituim mees USA-s? Mu oma tütre ristimispidu päädib vaidlusega, kus itaallastest peresõbrad kirglikult manavad: „Miks te lasete sel paksmaost populistil endaga niimoodi manipuleerida!”

      See mees, kes on pärastlõunapeod kirglikuks kütnud, vaatab vastu ka värske ajakirja Time kaanelt. Michael Moore, dokumentaalfilmitegija, uurimas „temperatuuri, mil demokraatia põlema läks”, tulemuseks film „Fahrenheit 9-11”.

      Lähen uudisteost vaatama ava-nädalavahetusel. See on film, mille suurlevitaja Walt Disney Co on lobby survel otsustanud ringlusest kõrvale jätta ja mille näitamiseks on loodud oma indie-majandusühendus. Kellelgi pole aimu, kui kauaks film jooksma jääb. Nii pole imestada, et kõigepealt pean seisma järjekorras, mis on poole pikem, kui oli näiteks „Harry Potterite” ava-nädalavahetustel. Rahvas mu ümber on kah teistsugune kui „Potteri” või „Matrixi” ajal. Vanem kindlasti. Ning õhus on teistmoodi pinge. Kunagi varem pole ma näinud, et võõrad omavahel piletijärjekorras pikalt vestlusse laskuvad. Seekord aga hakkab keegi keskealine mees oma kahe sõbraga valjul häälel arutama, et oleks vaja luua riigijuhtide õppeasutus, ning kohe liituvad vestlusega teised. Justkui poliitikaklubi.

      Selge see, et oleme üheskoos osa saamas millestki rohkemast kui lihtsalt kinematograafia sündmus. Vähemalt sel esimesel nädalavahetusel tähendab filmi vaatamine või mittevaatamine võimalust oma rahakoti ja jalgadega hääletada. President George Bushil on, leebelt öeldes, aeg lahkuda – niimoodi arvajad leiab kinosaalidest. Või on film alatu faktide moonutamine ja tobe samm demokraatide presidendikampaanias? Sedasi mõtlejaid täna kinodest ei leia. Niisuguse vastasseisu on igatahes esile toonud mitu rahvaküsitlust eelmise nädala jooksul, ja ka mu enda kõrv kinnitab seda esimesest hetkest, kui avakaadrid jooksma hakkavad. Kui siin saalis ka istub mõni praeguse presidendi pooldaja, siis tunneb ta end jõuetu vähemusena filmile innukalt kaasa elava publiku seas. Vihase naeru ja pilkeplaksutused teenivad õige mitu George Bushi mõttetera või tema näovigurid hetk enne otse-eetris sõja alguse kuulutamist. Õõnes piinlik vaikus valitseb neil hetketel, kui näidatakse Iraagis toimuvat.

      Saalis süttib tuli. Inimesed ei kiirusta minekule. Mõned pühivad pisaraid – on need naerust või nutust, mis sellel vahet.

      Õue pääsedes seisame silmitsi uue rahvakogumiga: paar noormeest küsivad isikuandmeid. Huvilisi jätkub, aga paljud astuvad mööda: „Tänan, olen juba registreeritud!” Siin riigis peab end enne kirja panema, kui tahad valimisel osaleda. Ennustatakse, et sel aastal tuleb välja rekordarv inimesi, ja oma osa selles mängivad just Michael Moore’i poolt üles köetud kired.

      Mõni päev hiljem, popkontserdil. Lõpuovatsioonidesse hõikab Annie Lennox: „Ja kõigil teil, kallid kaaskodanikud, soovitan minna vaatama filmi „Fahrenheit