Minu Ameerika I. Epp Petrone

p>Aastal 2002 tutvusin Soomes rahvusvahelisel noorte ajakirjanike koolitusel ameeriklase Justin Petronega. Tutvusest ja külaskäikudest sai armastus, armastusest abielu. Pärast aastast Eestis elamist ja lapse sündi asusime ümber

      New Yorki.

      Kui ma lugesin nüüd üle oma kõige esimest artiklit oma kõige esimesest külaskäigust Ameerikasse, siis tundsin, et olen siin-seal liiga julgelt üldistanud. Olen öelnud „Ameerika” seal, kus oleks pidanud ütlema „itaalia perekond” või hoopis „eeslinnakultuur”. Nüüd ma näen. Tasapisi on üks maa mu ees kihtideks laiali laotunud.

      Ma ei ole unikaalne; olen üks kümnetest tuhandetest eestlastest, kes on ära läinud uuele maale. Miks? Seda polegi mult palju küsitud, küllap on kõik harjunud, et tuul on praegu Eestist lääne poole.

      Kas seal on hea? Seda on juba rohkem küsitud. Aga kõige enam tahavad inimesed teada ühte asja. Miks me sealt nüüd tagasi Eestisse elama tulime?

      Võibolla leiate siit lehekülgedelt vastused, võib-olla mitte. Kindlasti saate rohkem teada sealkandi grillipidudest, pulmadest, tuletõrjeredelitest, jootrahast, 11. septembrist, surnuaedadest, lõbustusparkidest, kaalujälgimisest…

      Aitäh mu New Yorgi suguvõsale, kes on mu imestamised, küsimused ja veidrused ära kannatanud, aidates mõista seda vastuolulist maad. Ameerikat.

Epp PetroneKevad 2007, Tartu

      AMEERIKA TOIDUHULLUSE KESKEL

      Elasin kuu aega keskklassi Ameerika pere kostilisena. Mitu kilo ma selle üheainsa kuu jooksul juurde võtsin, ei õnnestunudki kindlaks teha: seal peres oli küll kolm suurt külmkappi, aga ei ühtegi kaalu.

      Esimene hetk Ameerikas. Mu sõber Justin ja tema ema on mulle lennujaama vastu tulnud. Kell on pool kümme õhtul, seega pool viis varahommikul Eesti aja järgi. „Tänan, ei! Kindlasti mitte!” olen konkreetsuse kehastus, kui mu võõrustaja perenaine küsib, mida ma süüa tahan. Lisan: „Sõin juba lennukis!”

      „Oh, ega siis lennukisöök toida!”

      Mainin ettevaatamatult, et viimasest lennukisöögist on möödas umbes kaks ja pool tundi.

      „Siis on sul kõht juba tühjaks läinud!” Veel ei tea ma, et siin on kombeks ka vaid tund aega pärast rammusat õhtusööki kinno minnes osta igaühele ette tuututäis popkorni ja miks mitte teine tuutu komme.

      Jälgin, kuidas ema ja poeg arutavad pikalt ja kirega, kas peatuda hiina, india või mehhiko toidukoha juures, et süüa koju kaasa osta, ning mida täpselt osta. Gurmaanlik diskussioon kestab üle ootuste kaua, lõpuks jääb peale hiina restoran ja me sõidame läbi tuledes öö New Yorgi äärelinnas kusagile tagasi, teise maantee peale, et jõuda spetsiaalselt hea toidukoha juurde. Vahepeal möödume teistest hiina toidukohtadest, aga nood polevat nii head. Veel ei tea ma, kuivõrd palju tagumiktunde võivad ameeriklased kulutada sellele, et kangekaelselt välja sõita oma lemmiktoidukohta.

      Kui jõuame sel õhtul hiina restorani, siis kordan veel, et mulle midagi ei ostetaks, sest ma tõesti ei tahaks täis kõhuga magama minna.

      Tundub, et siinkandis ei saa niimoodi toidust loobuda nagu Eestis. Loomulikult ostavad nad ka mulle kaksikpaki ja ma sööngi – viisakusest, ja ehk ka sellepärast, et minus on ellu ärganud õgard, kelle ammu uinutanud olin.

      „Ma pole täna midagi söönud, täitsa näljas olnud päev otsa!” kurdab mu ameeriklasest sõber Justin ühel pärastlõunal.

      „Nalja teed või?” imestan. „Sõime ju hommikuks müslit, lõuna ajal sõime suppi ja sa oled vähemalt paar kobarat viinamarju söönud. Banaane ja õunu ka!”

      „No see siis mingi toit!” kuulen ma vastuseks.

      Olen seda juba enne märganud: puuvilju siin peres justkui alavääristatakse. Oluline paistab olevat hoopis proteiin. Kui ühel hommikul söön eelmise õhtu vatsatäit seedides ainult ühe apelsini, küsib Justini ema: „Kullake, kust sa niimoodi oma proteiini kätte saad?” Nemad söövad hommikusöögiks tavaliselt muffineid ja röstsaiu juustuga. Toimub väike arutelu teemal, kas puuvili on ikka vajalik. Mina oma euroopalikult pestud ajuga ütlen, et fruktidest saame portsu eluks vajalikke vitamiine. Pean aga õlgu kehitades ja naeratades alla vanduma väitele „Vitamiine me võtame nagunii!”. See on tõsi, igaüks võtab igal hommikul kapist, kus on kõiksuguseid värvilisi toidulisandeid, vähemalt neli pilli. Küllap see on nende viis end tervislikult tunda.

      Näen iga päevaga aina enam, kui toidukultuslik on see kultuur. Telekas on omad kokanduskanalid, lisaks populaarsed köögisaated ka teistel kanalitel. Peaaegu ainukesed raamatud, mida majas leida võib, on riiulitäis kokaraamatuid avaras, kahe tiivaga köögis. Seal on ka kaks külmkappi, täis toitu, ning samamoodi terved kapiread. Köögist läheb uks garaaži, kus on suur külmik, samamoodi pilgeni kaupa täis. See kokku meenutab hulgiladu. Tegelikult ongi perel ühe hulgilao allettevõtjaga leping sõlmitud: sealt tuuakse kaks korda kuus suured kotitäied toitu otse koju. Aga peale selle armastab pereema käia poes ja teha spontaanseid oste.

      „On sul üldse ülevaadet, mis söögid on kappides?” küsin.

      Vastus on just see, mida aiman. „Ma täpselt ei teagi. Kevade poole teen suurpuhastuse, osal asjadel on ilmselt tähtaeg natuke üle läinud, need tuleb ära visata või vaestele anda.”

      Näen, et toitu tehakse või tellitakse siin peres alati varuga – mis alles jääb, visatakse järgmisel või ülejärgmisel päeval ära. Justin selgitab: „Ameerikas on kombeks süüa end nii täis, et rohkem enam sisse ei mahu.” Ta räägib, kuidas ta vahetustudengina Taanis võttis tohutult kaalus alla, sest igal pool olid toiduportsjonid umbes poole väiksemad kui tema kodumaal ja ta oli sunnitud söömise lõpetama enne, kui piir käes.

      Hiiglasuuri portsjoneid näen Ameerikas nii kiirtoitlustuskohtades kui restoranides. Tavaline hamburger on korraliku taldrikutäie suurune. Restoranipraad tuuakse ette eesti mõistes kandikul, mitte taldrikul… Mitu korda lõpetan kõhuvalude ja iiveldusega. Ameeriklased tavatsevad niisugustel puhkudel öelda: „Jälle on mul toidukooma!”

      Eestis tehtud pitsa on ameerika mõistes lausa dieettoit, taipan ma, kui ühest kiirtoidukohast hiiglasuure pitsa tellime. Lõhnab hästi, aga peale vaadates hakkab mul imelik: see on ju sulavõi, mis toidu pealt vastu läigib. „Kes tahab tervislikumalt süüa, võtab lihtsalt salvräti ja pühib võid vähemaks,” õpetab Justin. Salvrätt jääb hetkega kollast rasvainet täis, samamoodi teine. Söögiisu on kadunud.

      Ka koduköögis valitseb võikultus. Meie pereema teeb ka ise süüa (nii mõnigi ameerika pere elab põhiliselt vaid takeaway toidu peal) ja ma näen, kuidas ta valmis keedetud supi sisse ligi pool pakki võid lajatab. „Maitse tuleb parem,” ütleb ta. Eriti hullult mõjub aga mu seedimisele oliiviõli, millega ta pastaroa üle valab. Mitu tundi pärast söömaaega iiveldab mul sees ning tundub, justkui kurk kleebiks ja lämmataks. Ilmselt pole mu sisikond harjunud saama nii rasvarikast toitu.

      Muide, seedimislaadi erinevusest annab märku ka see, et pererahvas ei hooli enam puuviljakorvist, mida varustan mina. Alguses haarasid nad näiteks õhtul teleka ette minnes näppu õuna või banaani („Ameeriklane sööb kõike, mis süüa kõlbab!” naerab mu sõber Justin enda üle), aga mõne aja pärast märkan, et olen ainus, kes korvist midagi võtab. Kui korra küsin, milles on asi, seletab Justin kohmetult: „Tead, see ajab WC vahet jooksma… Ma pole harjunud niimoodi puuvilju sööma.” Selge. Teistelt ei hakka ma küsimagi.

      Kohalikke naisteajakirju sirvides märkan peagi, et need on teistsugused kui Euroopa omad. Palju rohkem hakkab silma artikleid toidusõltuvusest ning riietumisnippide lehekülgedel võib ridade vahelt leida vihjeid ülekaalulisusele. Pole kahtlust, et see rahvas on end liiga priskeks söönud.

      Minu võõrustajapere liikmetest on kaks – pereema ja üks poegadest – üsna tüsedad. Küllap seetõttu ei tule rahvuslik probleem peres eriti jutuks. Siiski, ühel õhtul satume rääkima nende 12-aastasest sugulasest, kes kaalub 160 kilo ringis.

      „See on imelik, kui teismeeas poiss, kes peaks jooksma ja jalgpalli mängima, ei suuda ennast liigutadagi, aina istub, vahib telekat ja vitsutab süüa,” arutleb Justin.

      Sportivaid