Jaak Joala. Ka unustuse jõel aeg kord silla loob. Paavo Kangur

Ta oli sõbralik, viskas nalja ega käitunud staarina. Siis ei olnudki staare, me kõik olime kolleegid, kõik enam-vähem võrdselt tunnustatud.

      Ma mäletan ka Jaagu ema Helgi Ridamäed. Ta oli fluidumiga naine, eriline naine. Ta pidas koolides kontsertloenguid muusikaajaloost ja armastas öelda, et on üks õitsev ja õnnelik inimene, sest on näinud juba 60 kevadet. Ta silmadest kiirgas optimismi ja elutahet.”

      Kui Kristallidega liitus veel kaks solisti – Boris Lehtlaan ja Marju Kuut –, pööras Jaak pilgu Virmaliste suunas. Jaak teadis neid noormehi hästi. Virmalised asutas Toivo Kurmet koos klassivend Paavo Sootsiga 1966. aastal biitlimaania tipus 16-aastase noorukina. Virmalistest sai perekond Kurmeti bänd, mille asjaajaja oli vendade Toivo ja Ülo Kurmeti ema Asta.

      Marju Kuut oli Jaak Joala lavapartner 1970-ndatel. Nad laulsid koos sisse „Ma joobun õnnest“. (Erakogu)

      Virmaliste peod olid tõeliselt legendaarsed. Vineerivabriku klubis oli kaks tuhat noort sees ja tuhat veel tänaval. See ilmselt saigi Kurmetitele saatuslikuks, sest meenutas organitele liigselt nõukogudevastast mässu. Kuigi Kurmet ja bändi uus helimehest mänedžer Malburg Preast üritasid lükata kogu tegevust komsomoli ja kitarristide biitklubi kaitsva tiiva alla, oli meestel probleeme. Põlvkondade vastuolu. Vanem generatsioon lihtsalt ei mõista noori ja vastupidi.

      Jaak läbis selle perioodi sujuvalt ja kriimustusteta, sest bände tekkis ja kadus nagu kirjusid koeri ning kogu linn oli täis biitmuusika austajaid sünniaastaga 1948–1953. Kõigi nendega pole ju võimalik võidelda. Virmaliste ja biitklubi suurimaks saavutuseks jäiEesti ja NSV Liidu esimene rokifestival.

      Kitarristide ansamblite ülevaatus ehk „Kosmos 1968”

      26. aprill 1968, kino „Kosmos”. Kell 10 hommikul kõlab Olav Ehala loodud signatuur. Siis astub konferansjeena lavale sekspommist näitlejatar Ada Lundver ning kuulutab Eesti ja NSV Liidu esimese rokifestivali avatuks. Esimesena tuleb lavale Kristallid, mille laulusolistina hiilgab Jaak Joala.

      Ta alustas ingliskeelse looga „Happy Together” The Turtles’i repertuaarist. Selle loo sõnum – nii rõõmus on koos olla – sobis kui valatult ürituse avalooks. Jaak oli isegi soengu poolest võrdlemisi sarnane The Turtles’i solisti Howard Kaylaniga.

      Seejärel esitati Los Bravos’e laul „Black Is Black”, Mati Tibari laul „Kas sa kuuled” ja Amen Corneri lugu „Nobody Give Me Some Dreams”. Saal oli puupüsti täis ja kaks korda nii palju rahvast oli tänavatel. Pileti hind tõusis 1 rublalt 2 ja lõpuks 20 rublani. Hipisid oli tulnud ka Leningradist ja Riiast.

      Kristallide järel saabus lavale Heiki Targa bänd Pop Pojad, kus tegi solistina kaasa pikajuukseline kitarrist Joel Steinfeldt, aga ka Jaagu endised bändikaaslased Tiit Talmre ja Toomas Veenre. Ürituse kinnitatud kava kohaselt laulsid nad Easybeats’i loo „Minu naise jaoks” ehk „For My Woman” ja vähemalt kaks Heiki Targa lugu – „Kiigelaul” ning ametliku kava järgi „Armastus” („I Was So Glad”).

      Siis jõudis järjekord „Dvigateli” klubi ja Oleg Melniku bändini Poissmehed ehk Holostjaki. Seejärel said lava Mikronid ja nende legendaarne trummimees Gunnar Graps. Publikut võluti biitlite palaga „Taxman”, veel tehti „Yes, I Will” ja „Even The Bad Times Are Good”.

      Eelviimasena tuli peale Viktor Gurjevi bänd Langevad Tähed, kes sai inspiratsiooni The Rolling Stones’ilt. Siis jooksid kiljuva ülesköetud publiku ette ansambli Virmalised poisid, käed püsti nagu biitlitel. Esitamisele tulid Toivo Kurmeti ingliskeelsed palad „Walkin´ On The Beach”, „You Were On My Mind”, The Hollies’i „I Can`t Let Go” ja Easybeats’i „Friday On My Mind”. Veel tehti kaks lisapala Toivo varudest ja üritus oli täpselt õigeks ajaks läbi.

      Muide, ametlikult kinnitatud kavasse oli märgitud neli Toivo Kurmeti lugu: „Sa olid mu mõtteis”, „Me jalutame rannal”, „Kõik on OK” ja „Ma ei suuda”. Seevastu puhkeparkide direktsiooni kitarristide ansamblite kontserdi kinnitatud kavas pole Kristalle üldse mainitud, kuigi kontserdiplakatil on nende nimi olemas. Lisaks võib leida kirjalikke allikaid, mis väidavad, et Jaak tuli lavale hoopis Virmaliste koosseisus. Mida „Kosmoses” täpselt lauldi, on ikkagi veidi ähmane, Vello Salumetsa raamatust „Rockrapsoodia” on tehtud ka teine, täiendatud trükk ning neis on samast sündmusest mõneti erinevad versioonid. Lisaks olid kõik lood kinnitatud eestikeelsetena; võimalik, et paljudele olid tehtud ka eestikeelsed sõnad ning järgmine küsimus on, kui täpselt originaal kuskilt raadiokrabina seest üles kirjutati ja maha mängiti. Kuna kontserdist lindistust ei ole, on jutud selle kohta mõõdukalt täpsed.

      1960. aastate ühe kuulsama bändiOptimistid laulja ja basskitarrist Vello Salumets:

      „„Kosmoses” olin ma kohal. Esinejate järjekord on õige, nagu ka see, et väljas trammid seisid. Optimistid olid kutsutud, aga me ei esinenud. Jaak oli tavaline pillimees. Me laulsime vahel koos. Alguses olid kõik – Ivo Linna, Tarmo Pihlap, Jaak Joala – sarnased lauljad, kes tegid ühtemoodi poisikesehäält. Helilooja Kustas Kikerpuu tabas aga ära, et Jaagus on veel midagi. Jaak ei olnud häbelik ja käis, nina püsti. Tal oli absoluutne kuulmine, ürgandekus. Kuid koolis ta silma ei paistnud. Minu abikaasa oli ta klassiõde, nad läksid koos Tallinna 46. Keskkoolist muusikakooli. Ühel hetkel hakkasid heliloojad otsima noori talente ja üks väljavalitu oli Jaak, kes suutis pärast nootidele pilgu heitmist loo puhtalt sisse laulda.”

      Olav Ehala: „Kosmoses me mängisime. See oli biitklubi üritus. Jaak oli laval koos Kristallidega ja ei ole välistatud, et laulis ka koos Virmalistega. Tallinnfilm võttis öise proovi kroonikakaadriteks üles, kuid see filmilint on kadunud.”

      Olav Ehala

      Et kino „Kosmos” ukse taha jäänud noorukid käitusid liiga vabalt, kutsuti hiljem kinodirektor Fred Raudberg loomulikult seletusi andma sinna, kuhu vaja, ja loomulikult keelati selline isetegevus ära. Kaks päeva hiljem arutati Eesti NSV kõrgemas juhtkonnas massirahutuste mahasurumise abinõusid ning võeti vastu vastav määrus. Võitlus biitbändidega usaldati KGB-le. Ilmus erinevaid arvamusi, kuidas suunata noorsoo kultuuritrende üldisse kultuurivoogu.

      Nii tuli ETV-s ekraanile noortemuusikat tutvustav saade „Kanal 13”. Sõbralikust Soomest saabus esinema biitbänd Ernos, mille mängitud „Maria Luisast” tegi kaveri ka Jaak Joala. Alternatiivne kontserttegevus hakkas Tallinnast ja Tartust üha enam välja imbuma sellistesse paikadesse nagu Kohila, Elva, Keila. Õnneks tegid Heiki Tark ja Joel Steinfeld hevirokkbändi Kooma, mille kõrval Jaak Joala nägi välja täiesti ohutu, ja Tartus tegutses Aleksander Müller, kes laulis: mis tähtsust sel, kes keda millal nikkus. Kuid tagasi aastasse 1968.

      Eesti esimene R&B ansambel Laitse lossis 1968. Vasakult Marju Kuut, Marje Aare, Olav Ehala, Jaak Joala ja Jüri Kõrgema. (Erakogu)

      Eesti neoboheemide esimene kokkutulek

      1968, suve algus. Laitse Loss. Jaak reklaamib sõpradele, et toimub ”üle-eestiline neoboheemlaste kokkutulek”. Hipide kokkutulek! Nii on laval bänd kooseisus Olav Ehala, Jaak Joala, Gunnar Graps ja Marju Kuut, Marje Aare … Keegi sõrmitseb kitarri. Tartu luuletaja Johnny B. võtab veinipudelist julgust, ronib lavale ja möiratab oma luuletuse.

            Kes kurat see ütles,

            et elu on praht

            ja inimesed sead

            too asi pole hoopiski nii

            vaid statistika andmetel tean

            et ainult

            iga kolmas neist

            on valmis mind petma

            iga neljas maha myyma

            iga