Jaak Joala. Ka unustuse jõel aeg kord silla loob. Paavo Kangur

      (Foto: Valdur-Peeter Vahi, Fotis)

      Eessõna

      See raamat ei kõnele Jaak Joalast, vaid ajastust, mil Jaak Joala laulis. See räägib ansamblitest Radar ja Lainer, mille solist oli Jaak. Möödunud sajandi 70-ndate ja 80-ndate Eesti popmuusikat meenutades ei pääse loomulikult mööda Ivo Linnast, Tõnis Mägist, Vladimir Sheripovist, Riho Liljest, Olav Ehalast, Heidy Tammest, Sergei Pedersenist, Paap Kõlarist, Jaak Joalast ega paljudest teistest. See raamat on põlvkonnast, kelle silmis olid jumala kehastuseks The Beatles, John Lennon, Jimmy Hendrix, Cliff Richard. See raamat on neile, kes armastavad Jaak Joalat. See raamat on Pelgulinna lastele, kes tahavad saada lauljateks-rokkariteks.

      Muusikaliselt ürgandekas Jaak Joala sai kuulsaks nagu muuseas. Ta mängis kolmes poistebändis, võitis telekonkursi, oli koos Kristallidega esimese Eesti rokifestivali avalaulja, näitas ennast telefilmis – ja legend oligi sündinud. 18-aastaselt oli ta müüt ja 33-aastaselt löödi risti nagu Jeesus Kristus.

      Jaak Joala jõudis oma elulugu rääkida sadades intervjuudes. Tema loos on läbisegi faktid ja müüdid ning ta kolleegid soovitavad suhtuda allikakriitiliselt ka Jaagu enda intervjuudesse.

      Jaak sündis 26. juunil 1950 Viljandis. Isegi sünnikoha kohta on kaks versiooni, sest Jaagu intervjuudes kõlas vahel ka Tallinn. Ta ema Helgi Ridamäe, hariduselt muusik ja muusikateadlane, oli siis 22-aastane.

      Kolmeaastaselt viisid vanemad Jaagu sümfooniakontserdile, kus ta jäi teises osas magama. Teisest klassist alates oli Jaak sümfooniakontsertidel juba igapäevane kuulaja. Tema suurim lemmik oli Johann Sebastian Bach, kelle muusika oli Jaagule nagu matemaatikule korrutustabel.

      Jaagu vanemad olid kohtunud konservatooriumis, kuid segastel asjaoludel jäi isa Arnol laulueriala lõpetamata ja ta oli sunnitud tööle asuma treialina. Niisiis ehitas Arno autotehases vormeleid ning kergemuusika ekspert Valter Ojakäär viitab, et selle põhjuseks võis olla asjaolu, et ta kas võitles sõjas valel poolel või oli Saksa okupatsiooni ajal organisatsiooni Eesti Noored Pärnu maleva lipkonnajuht või ei täitnud komsomolisekretärina ülesannet paljastada konservatooriumi rektor Viktor Alumäe kui kodanlik natsionalist. Olid alles ajad.

      Jaagu noorus algas Tallinnas Pelgulinnas. Autod ja muusika, need kaks erinevat poolust tõmbasid väikest Jaaku. Talle meeldis nii kardisõit kui ka muusika, kuid saada tahtis ta hoopis tuletõrjujaks. Kui vanemad pühendusid karjäärile, jäi poiss röövellikus Pelgulinnas üha enam vanaema hoolde. Tallinna 17. algkoolis olla ta õppinud viitele, kuid 46. keskkoolis enam nii hästi ei läinud. Ta püüdis purgiga triitoneid ja mängis jäähokit. Suvel käis Jaak tööl isa juures tehases, kus valmistati „Estonia” vormeleid ja karte, ning tegeles ka ise kardispordiga. Tema lapsepõlvelugudes kordub kaks vastandlikku motiivi: Jaak oli neis lugudes kord raskesti kasvatatav nooruk ja siis jälle klaverit õppiv paipoiss, kelle vaikne leplikkus hakkas isegi emale muret tegema; ema rahunes, kui nägi viimaks oma sõnakuulelikku poega kaklemas. Igatahes kasvas Jaak klassikalise muusika õhustikus. Kas valida muusika või autosport, see on paljudes Jaak Joalast pajatavates lugudes kirjeldatud dilemma.

      See ei olnud ainus sisemine veelahe. Hiljem armastas Jaak rääkida, et temas on ühendatud tüüpiline kodune, sissepoole elav ja urgu taganev vähk ning agressiivne ja ründav tiiger. Ta oli ühekorraga ka natsionalist ja internatsionalist. Teda peeti Eestis „Kremli ööbikuks”, kuid mõned teadsid, et tema emapoolse vanaisa vennad Jaaksonid olid esimeses Eesti Vabariigis väga kõrgetel kohtadel. Et Jaak oli Pokardi lossi viimase omaniku, kindralmajorist haridusministri Aleksander Jaaksoni sugulane – on see müüt või fakt? Nõukogude ajal selliste asjadega ei kiideldud. Jaagu vanaema Alide Laul (sündinud 1908) oli 1927. aastal abiellunud Ernst Jaaksoniga ja kui Ernst 1938. aastal tuberkuloosi suri, siis pidi Alide oma tütre Helgi üksi üles kasvatama. Ernsti vend Aleksander Jaakson hukati 1942 Venemaa vangilaagris.

      1960. aastate keskpaigas hulkus Jaak juba klubides, kuid mitte selleks, et pidu panna või tüdrukuid otsida, vaid sooviga bändi teha. Läks veel viis aastat ja Jaagust sai popikoon, kes elas oma elu publiku südametes ja peades, kuid tegelikkuses võis olla hoopis teistsugune mees. Jaagu kaasaegsete iseloomustustes kõlab eri variatsioonides kiitust tema muusikalisele andekusele.

      Radari esimene mänedžer Vello Jurtom: „Teadsin Jaaku ammu, 1970. aastate alguses olime koos Olav Ehala bändis. Jaak oli vapustavalt hea muusik. Tal oli suurepärane harmooniataju ja pillimänguoskus, ta oli basskitarril tõeline äss ja kuratlikult musikaalne, temaga oli lihtne koos töötada.”

      Helilooja Olav Ehala: „Teades Jaagu iseloomu, ei usu ma, et Jaak läks ise ennast kuhugi pakkuma. Ta oli väga musikaalne, kuid mitte agressiivne.”

      1975. aastal võitis Jaak esimese rahvusvahelise lauluvõistluse ja 1979. aastal saavutas üleliidulise kuulsuse. Ta ise jagas popikooni seisundi kolme etappi: kuulsuse nautimine, kuulsuse vihkamine ja kuulsuse kui rutiiniga harjumine. „Kehv. Katsun liikuda võimalikult vähe. Kogu aeg, kui rahva hulgas käin, on pinge sees. Ei julge tänaval kellelegi otsa vaadata. Kogu aeg vahitakse ja jumal hoidku, kui kõik korras ei ole,” tunnistas Jaak ühes varajases intervjuus, et temalgi võttis kuulsusega harjumine aega.

      I osa

      Flöödimängijast saab laulja ja bändimees

      Ühel päeval istub koos Joalate perekonnanõukogu ja muusikaliselt andekas Jaak otsustatakse panna 14-aastaselt Tallinna Muusikakeskkooli Elmar Peäske juurde flööti õppima. Jaak on meeletult andekas ja väga hea muusikalise mäluga. Kui ta on lugu kuulnud, siis ei viitsi ta enam nooti vaadata. Giuseppe Verdi ooper „Aida” on tal selleks ajaks juba itaalia keeles peas.

      Muusikakeskkooli 9. klassis sünnib koos klassivendade Jaak Sepa, Toomas Veenre ja Tiit Talmrega ansambel Eterna, mille nimi leitakse mingilt plaadiümbriselt. Aasta oli siis 1965. Tiidule olid Kanada sugulased saatnud Beatles’i plaadi ja noodivihiku saja lauluga.

      Jaak Joala oli hingelt bändimees. Ta tahtis seista laval, basskitarr käes. Sel pildil on ta koos Riho Sibulaga (vasakul) mängimas ühe oma ebajumala Jimmy Hendrixi lugusid Tartu muusikapäevadel 1987. (Foto: Tõnu Noorits, Tartu muusikapäevade arhiiv).

      Kloogaranna sumedad ööd

      Kuum õhtu 1966. aasta juulikuus. Kloogaranna klubi. Jaak on laval poistebändiga Eterna. Poisid on just maha saanud kaasaegse roki ajatu klassikaga, The Animals’i looga „House of the Rising Sun”. Päevitunud kehad ootavad ootusärevalt järgmist lugu. Jaak võtab mikrofoni ja laulab:

            „Yesterday, all my troubles seemed so far away

            Now it looks as though they’re here to stay

            oh, I believe in yesterday.”

      Kui Jaak kuulis esimest korda Liverpooli päritolu vokaalinstrumentaalansamblit The Beatles, oli tema saatus otsustatud. „Piitels, Piiterson … Ma ei teadnud, mis on Beatles. Kui kuulsin, siis käis mats ära ja kõik oli otsustatud. Ma ei ole sündinud rokkariks. Looduse poolt olen täielik romantik, aga kui tädid ja onud ütlesid, et valige, millise muusikaga tegelete, siis ma ütlesin nägemist ja vahetasin kooli,” vestab Jaak ühes intervjuus. Koolivennad mäletavad, et Jaak joonistas vihikusse hoolikalt elektrikitarri skeemi, sest need riistapuud tuli ise ehitada ning selleks pidi leidlikkust üles näitama. Igatahes oli must läikiv elektrikitarr Jaagul lõpuks kodus olemas. Jaagu enda jutu järgi sai kitarr ise vineerist välja saetud ja elektripardli juppidega täiendatud. Tiit Talmre olevat ostnud komisjonipoest vanaaegse mustlaskitarri ja selle elektrifitseerinud, Toomas Veenre oli hankinud oma kitarrile kere vineeritehasest ning helipea tehasest Punane RET. Sellised legendid tol ajal igatahes liikusid.

      Tallinna Muusikakeskkool asus neil aastail Suvorovi puiesteel (tänane Kaarli puiestee) konservatooriumiga ühes majas ja nii akadeemilises keskkonnas ei sobinud biitmuusikaga tegelda. Eterna kolis lähedalasuva Tallinna 7. keskkooli keldrisse ja pundi esimene esinemine oli kooliraadios.

      1966. aasta suvel mängis Eterna juba Tiit Talmre ristiisa hoolitsusel suvistel tantsuõhtutel Kloogaranna klubis, kus publikule jäi meelde Jaak Joala esitatud „Yesterday”. Menu oli tohutu. Ürgandekas Jaak andis end kergemuusikale,