Название | Abistav halastus. 3. osa |
---|---|
Автор произведения | Ann Leckie |
Жанр | Научная фантастика |
Серия | |
Издательство | Научная фантастика |
Год выпуска | 2016 |
isbn | 9789985337998 |
Pöördusin tema poole tagasi. Toetasin käe Tisarwati õlale. Ütlesin leebemalt: „Katsume kõigepealt tänase päevaga hakkama saada, leitnant.” Või mõne järgmise nädala või kuu või pikemagi ajaga. Radchi kosmos oli suur. Võitlused, mis leidsid aset piirkondlikes paleedes, võisid jõuda Athoeki homme või järgmisel nädalal või järgmisel aastal. Ning kodusõda võis lõpuni põleda paleedes ja mitte kunagi siia jõuda. Aga seda võimalust ma eriti ei uskunud.
Me räägime sageli argiselt kaugustest ühe tähesüsteemi ulatuses – et jaam on kuu või planeedi lähedal või värav süsteemi tähtsaima jaama lähedal, – kuigi neid kaugusi mõõdetakse sadades tuhandetes, kui mitte miljonites kilomeetrites. Ning süsteemi kaugeimad valvejaamad võisid olla väravatest sadade miljonite, kui mitte miljardite kilomeetrite kaugusel.
Mõne päeva eest oli Kalri Halastus olnud Athoeki jaamale tõeliselt, ohtlikult lähedal, kuid me olime lähedal ainult suhtelises mõistes. Sinna sõites pidime süstikus veetma terve päeva. Kalri Halastus võis tekitada oma väravaid, otseteid läbi tavakosmose, ning meid märksa kiiremini kohale viia, kuid värava loomine toimeka jaama lähedusse tähendas riski väravast väljudes teele jääva liiklusega kokku põrgata. Laev võis seda teha – oligi tegelikult hiljuti teinud. Nüüd aga oli turvalisem kasutada süstikut, mis oli liiga väike isegi oma gravitatsiooni tekitamiseks, rääkimata siis väravast. Mis probleem kuberner Giarodi ka vaevas, igatahes tuli tal sellega oodata.
Ning mul oli küllaga aega mõelda, mida ma võin jaamast eest leida. Anaander Mianaai mõlemal poolel (kui oletada, et neid oli vaid kaks, aga päris kindel ei saanud selles olla) oli seal kindlasti oma agente. Ent ükski neist polnud sõjaväelane. Kapten Hetnys – mu vaenlane, kellele kuberner Giarod oli nii ettevaatamatult andnud ohtlikku teavet – oli koos oma ohvitseridega külmutatult Kalri Halastuse pardal. Tema laev Atagarise Mõõk tiirles Athoekist üsna kaugel, mootorid välja lülitatud ja kõik abistavad ladustatud. Lisaks Atagarise Mõõgale ja Kalri Halastusele oli süsteemis veel ainult üks sõjalaev, Ilvesi Halastus, mis kontrollis kaugemaid valvejaamu, ning selle kapten polnud seni välja näidanud mingit soovi ignoreerida mu käsku selle tegevusega jätkata. Relvastatud üksustena tulid arvesse veel jaama ja planeedi turvateenistus, kuid nende puhul tähendas „relvastus” uimastava toimega kumminuiasid. See ei tähendanud, nagu poleks turvateenistus olnud ohtlik, kindlasti oli, eriti relvastamata kodanike jaoks. Kuid minu jaoks turvateenistus endast ohtu ei kujutanud.
Igaüks, kes avastas, et ma ei toeta Radchi isanda temale meelepärast poolt, sai seega minu vastu kasutada ainult poliitilisi vahendeid. Niisiis oli tegemist poliitikaga. Võib-olla tuleks mul leitnant Tisarwatist eeskuju võtta ning jaama turvateenistuse ülem lõunale kutsuda.
Kalr Viis oli endiselt Athoeki jaamas, nagu ka Kaheksa ja Kümme. Jaam oli ülerahvastatud juba enne seda, kui Allaed kahjustada sai ning evakueeriti, kõigile ei jätkunud voodeid. Mu Kalrid olid seadnud kastid ja kaubaalused umbkoridori nurka. Ühel neist kastidest istus kodanik Uran ning harjutas vaikselt, kuid otsusekindlalt raswarikeelsete verbide pööramist. Raswar oli Athoeki jaama ychanade seas levinuim keel ning meie naabrid jaamas olid peamiselt ychanad. Lihtsam oleks olnud minna meediku juurde ja õppida põhitõed selgeks droogide mõju all, kuid ta oli väga kirglikult teatanud, et ei taha seda teha. Uran oli mu väikese majapidamise ainus mittesõjaväelasest liige, napilt kuueteistkümnene, ta polnud minu ega ühegi teise Kalri Halastuse meeskonnaliikme sugulane, kuid ma olin leidnud, et olen tema eest vastutav.
Viis seisis kõrval ja oli pealtnäha keskendunud sellele, et tee oleks valmis, kui Urani õpetaja mõne minuti pärast saabub, tegelikult aga hoidis poisil hoolega silma peal. Mõne meetri kaugusel küürisid Kalr Kaheksa ja Kalr Kümme koridori põrandat, mis nüüdseks oli märksa vähem kriimuline ja silmanähtavalt mitte nii hall kui majapidamise ajutistest piiridest välja jääv põrand. Töötades nad laulsid, kuid vaikselt, sest kodanikud magasid sealsamas lähedal uste taga.
Mu armsama toas
Kasvas jasmiin
See ehtis kogu tema voodit
Lapsed on paastunud ja juuksed maha ajanud
Kuu aja pärast külastavad nad jälle templit
Rooside ja kameeliatega
Aga mina tahan vaid
Jasmiiniõitest lõhnaõli
Kuni elu lõpuni
See oli vana laul, vanem kui Kaheksa ja Kümme ise, tõenäoliselt isegi vanem kui nende vanavanemad. Ma mäletasin aega, mil see oli uus. Süstikul, kus Kaheksa ja Kümme mind ei kuulda ei saanud, laulsin ma nendega kaasa. Vaikselt, sest minu kõrval magas turvavööga istmele kinnitatud Tisarwat sügavat und. Kuid süstiku piloot kuulis mind kerge rahulolutundega. Ootamatu reis tagasi jaama ja see, mida ta oli kuulnud kuberner Giarodi teatest, oli teinud ta murelikuks. Aga kui ma laulsin, siis olid asjad nii, nagu pididki olema.
Kalri Halastusel Seivarden magas ja nägi und. Tema kümme Amaati magasid samuti, lähestikku oma koikudes. Bo dekaad (Bo Ühe juhtimisel, sest Tisarwat oli koos minuga süstikus) oli just ärganud ning kordas midagi mõtlemata pähekulunud palvet (Õigluse õis on rahu. Sündsuse õis on mõtete ja tegude ilu…).
Veidi hiljem tuli meedik vahist ja leidis leitnant Ekalu väiksest, valgete seintega dekaadiruumist õhtusööki põrnitsemast. „On sinuga kõik korras?” küsis meedik ja istus tema kõrvale. Köögitoimkonnas Etrepa asetas meediku ette teetassi.
„Minuga on kõik hästi,” valetas Ekalu.
„Me oleme pikka aega koos teeninud,” vastas meedik. Kimbatuses Ekalu ei tõstnud pilku ega öelnud midagi. „Enne edutamist oleksid sa läinud oma dekaadikaaslaste juurde tuge otsima, aga enam sa nende juurde minna ei saa. Nad on nüüd Seivardeni omad.” Enne minu tulekut – enne seda, kui Kalri Halastuse eelmine kapten riigireetmise eest arreteeriti – oli Ekalu olnud Amaat Üks. „Ja ma oletan – sulle tundub, et sa ei saa minna oma Etrepade juurde.” Ekalut saatev Etrepa seisis tuimalt ruumi nurgas. „Paljud teised leitnandid läheksid, kuid nemad ei tõusnud leitnandiks lihtsõdurist, eks ole.” Meedik ei lisanud, et Ekalu kardab ehk kaotada autoriteeti laevakaaslaste silmis, kes olid teda aastaid tundnud lihtsõdurina. Ei lisanud, et Ekalu teadis omast käest, kui ebavõrdne tehing see oleks, kui ohvitser tahaks mingit lohutust või toetust talle alluvatelt sõduritelt. „Ma söandan öelda, et sa oled esimene, kes sellega hakkama sai – lihtsõdurist ohvitseriks tõusis.”
„Ei,” vastas Ekalu tuhmilt. „Admiral oli.” Ta mõtles mind. „Ma oletan, et sa teadsid seda kogu aeg.” Ta pidas silmas, et ma olin abistav, mitte inimene.
„Kas probleem on siis selles?” küsis meedik. Ta polnud Etrepa toodud teed puudutanud. „Et admiral on esimene?”
„Ei, muidugi mitte.” Ekalu tõstis viimaks pilgu ja ta ükskõikse ilme varjus vilksatas hetkeks midagi muud, ent kadus kohe. „Miks peaks?” Ma teadsin, et ta räägib tõtt.
Meedik tegi osavõtmatu žesti. „Mõned inimesed muutuvad armukadedaks. Ning leitnant Seivarden on… admirali väga kiindunud. Ning sina ja leitnant Seivarden…”
„Oleks tobe olla admirali pärast armukade,” ütles Ekalu ükskõikse tooniga. Ta mõtles seda tõsiselt. Ta väidet oleks saanud tõlgendada ka solvanguga, kuid ma teadsin, et ta polnud seda nii kavatsenud. Ja tal oli õigust. Polnud mingit põhjust minu peale armukade olla.
„Sellised asjad ei olegi alati arukad,” märkis meedik kuivalt. Ekalu ei vastanud. „Ma olen vahel mõelnud, mis võis Seivardeni peast läbi käia, kui ta avastas, et admiral on abistav. Isegi mitte inimene!” Ja siis, vastuseks tundevirvendusele Ekalu näol: „Aga ta ei ole. Ma usun, et admiral ütleb seda sulle ise.”
„Kas sa hakkad nüüd admirali kohta ütlema see ja mitte tema?” ründas Ekalu. Ja pöördus siis kõrvale. „Palun mind lahkelt vabandada, meedik. Lihtsalt see tundub mulle kuidagi vale.”
Kuna ma võisin näha seda, mida nägi laev, nägin ka meediku kahtlevat reaktsiooni Ekalu liialdatult