Ninamees Raio Piiroja. Õhuvõitleja. Gunnar Press

esimesele kodumängule. Sellest alates kuulub ta Teituri põhikoosseisu.

      Doktor Männik käis reie kallal skalpelliga

      Eesti jalgpallis oli leidmiste aeg. Kui aastatel 1992–1997 oli MM-i ja EM-i valikturniiridel kogutud 32 mänguga üks võit ja kaks viiki, siis nüüdsest EM-tabelist vaatasid pärast seitset kohtumist vastu kaks võitu ja üks viik. Teati, et Fääride alistamine jätaks ellu isegi lootuse uuel suvel Belgiasse ja Hollandisse finaalturniirile pääseda.

      Fääridega oli Eesti kohtunud kolm korda. Kõigepealt tehti Küprosel viik 2: 2, seejärel kaotati Tartus 0: 2 ja viimati, jätkuva EM-i käigus oli Kadriorus jõutud üllatavalt kindla 5: 0 võiduni. See andis õiguse Tórshavni favoriidina jõuda, samal ajal oli islandlasest peatreeneril Teitur Thordarsonil hulk muresid.

      Eduriviliider Andres Oper oli eelmistes mängudes näinud kaht kollast hoiatuskaarti ja pidi koju jääma. Vigastused surusid teleri ette Kristen Viikmäe ja Maksim Smirnovi.

      End juba Derby County põhikoosseisu murdnud Mart Poom oli rannet vigastanud, tema osalus seisis kaua küsimärgi all. Lõpuks läks Poom lahingusse tugeva teibi ja valuvaigistite toel, õhus rippus oht jääda pikemale vigastuspausile. Urmas Kirsil valutas kõht, aga ta otsustas ja suutis valust üle olla.

      Marek Lemsalu tallaalused lõhkusid valutada ja hilissügisene lõikus oli juba kokku lepitud. Fääridel piirdus teenekas keskkaitsja varumehe rolliga. Lemsalu koha Sergei Hohlov-Simsoni kõrval täitis Teitur Raio Piirojaga. Ega ta seda erilise murega teinudki, peatreener oli juba pärast armeenlaste alistamist rääkinud: “Kaitsjatest oli täna vaieldamatult parim Piiroja. Teise koha pärast põhirivistuses kemplevad Hohlov-Simson ja Lemsalu, kes mõlemad tegid vigu.”

      Piirojale olid need sõnad ju kenad kuulda, aga paremasse reide oli mõni päev enne Fääride-mängu siginenud mädakolle, mis tõi kaasa palaviku ja tugeva valu. Trennis läks silme eest mustaks, doktor Gunnar Männik pidi nuuskpiirituse appi võtma. Ent Männik avas mädakolde oskuslikult ja vutikõlblikuks praavitatud Piirojalt kostis kiitu.

      Kadrioru 5: 0 võidu soovitas Teitur hoolealustel unustada. Oma kodus mängisid fäärlased ju hoopis teistsugust, enesekindlamat vutti. Kestvas EM-sarjas oli šotlastega viigistatud 1: 1 ja bosnialastega 2: 2.

      Kõik need väärt viigid sündisid Toftiri linnas asunud vanal esindusstaadionil Svangaskardil, mille muruplatsi Šotimaa peatreener Craig Brown kehvaks karjamaaks nimetas. Uus staadion, Tórshavni ehitatav Torsvøllur pidanuks juba augustis päris valmis olema. Ent kui muru mängijaid kandis, siis tribüünidel ja abiruumides käisid veel mahukad tööd. Eestlaste jaoks kujunes huvitavaks hetk, kui ETV reporter Marko Kaljuveer märkmeploki hambu võttis ja koduste televaatajate huvides elu kaalule pani – ta ronis kommentaatorikabiini kuskilt toodud kõikuvat redelit pidi.

      Fäärid leiti üles ja liider Poom teibiti mängukõlblikuks

      Mängu eel oli Eesti leeris märgata nii häid kui ka halbu endeid. Hea oli näiteks see, et Eesti lendurid Fääri saarestiku ookeaniavarusest ladusalt üles leidsid ja lennuki pööraste iilide kiuste kolmandal katsel osavalt lühikesele rajale maandasid. Valget karva ja sõbraliku moega narkokoer võis eestlaste kotid hoolega läbi nuuskida. Aastate eest oli ühel Läti vutitiimil kehvemini läinud. Saarestik jäigi leidmata ja tuli Riiga tagasi pöörduda. Valge koer ootas asjata.

      Ilmajaamast kuuldus, et uus päev tuleb tormine ja vihmane. Põhjala olusid tundev Teitur rääkis: “Ennustused lähevad siin tavaliselt täppi. Tähendab, homme võib tuul olla ka selline, et kui palli karistusalast välja põrutad, võib see poolel teel tagasi pöörduda ja lööja selja taga maanduda. Meie mehed ei kujuta ette, mida sellistes tingimustes mängimine tähendab. Tormis tegutsemist ei saa õigupoolest kodustaadionil harjutada ega sõnades selgeks õpetada. Seda peab oma nahal kogema. Siiski võib Fääride, nagu ka Islandi ilm pöörase kiirusega muutuda ja lausvihmas alanud kohtumine kirkas päikesepaistes lõppeda.”

      Tegelikult läks nii, et kogu kohtumine kulges tormituules. Eestlastele puhus see esimesel poolajal vastu ja teisel tagant. Vihma päris kogu aeg ei sadanud, aga kui sadas, siis peaaegu rööbiti maapinnaga. “Vutisaapad vajusid viis sentimeetrit mudasse,” meenutab Piiroja. “Mandril jäetuks mäng igal juhul ära.”

      Teitur tuli mängujärgsele pressikonverentsile heatujulisena. Ta kinnitas, et meeskond võitu päriselt ei väärinud, aga kolm punkti kuluvat ära küll. Fääride taanlasest treener Allan Simonsen, Euroopa 1977. aasta parim jalgpallur, noogutas Teituri iga sõna peale ja lausus lõpuks: “Selline ongi jalgpall, üksainus karistuslöök võib kõik teiseks pöörata.”

      Eesti ajakirjanikega omaette jäänuna ohkas Teitur sügavalt ja vangutas pead. Ta teadis, et tugevamat vastast sellise mänguga ei võida. Teitur kiitis Piiroja hea tegutsemise eest ja iseennast otsuse eest panna nooruk mängima Lemsalu kohale.

      Piiroja pakkus endale viiepallisüsteemis hinnet 2,5. “Eksisin paar korda üsna karmilt, õnneks suuremat prohmakat ei tulnud. Aga peale värava löömise ei saatnud ma ju midagi korda.” Ta tõstis esile hoopis Sergei Hohlov-Simsoni ja teised kaitsjad: “Serks oli vaieldamatult parim, juhtis kogu kaitsetegevust. Ka Erko Saviauk ja Viktor Alonen mängisid koha kenasti välja.”

      Eesti tõusis Piiroja läbimurdemänguga EM-i üheksandas alagrupis kolmandaks.

      Treeningul.

      Torsvølluri staadioni ehitus on sedavõrd pooleli, et telemees Marko Kaljuveer ronib kommentaatoripositsioonile redelit mööda.

      Peatreener Brown õppis Piiroja nime hääldamist

      Paar päeva hiljem saabusid Tallinna šotlased. Eelmisel sügisel oli Eesti Edinburghis juhtinud 2: 1, ent kaotanud 2: 3. Sedapuhku ennetas külaliste peatreener Craig Brown mängueelsel pressikonverentsil ajakirjanikke, tal oli endal küsimus valmis. Mister Brown kirjutas paberile täiesti veatult “Raio Piiroja” ja tahtis teada, kuidas seda nime hääldada. Ta väänas püüdlikult suud, kuni Rajojaojafakkoja Pairoast sai Raajo Piroia, ja noogutas ajakirjanikele heakskiidu eest tänulikult. “Me veel kuuleme sellest noorest ja pikast kutist,” teatas Brown.

      Brownil oli õigus, aga kõigepealt tuli šotlastel Piiroja ja kogu eestlaste kaitseliini kallal hambaid murda. Eesti võitles Kadriorus välja väravateta viigi, toeks väravavaht Mart Poomi ajaloolised tõrjed.

      Piiroja oli mängu eel kogenult rääkinud: “Vaatasime eelmise sügise Šotimaa ja Eesti mängu videot ning meenutasime, kui suur hulk õhuvõitlust meid ees ootab. Mu keskkaitse paarimehe, kapten Hohlov-Simsoniga kahekesi arutasime läbi kogu Fääride ja Eesti kohtumise, mõtisklesime, miks vastane mõnelgi korral meie kaitsest läbi pääses. Näib, et jõudsime paari tarkuse jälile.”

      Külaliste maailmakuulus kiltides ehk meesteseelikutes fänniklubi, Tallinna tuhandekesi saabunud Tartan Army oli mängu eel koos 4000 Eesti kolleegiga ummistanud kesklinnast Kadriorgu viivad teed. Nüüd vilistas Tartan Army oma tiimi armutult välja ja hüüdis eestlastele häälekalt kiitust.

      Eesti vaatlejad panid väravavaht Poomile plussiga viie, lihtsa viiega pidid leppima paarkümmend õhuvõitlust võitnud Piiroja ja kaitsjaid palju aidanud Reim. Keskkaitses koos kapten Sergei Hohlov-Simsoniga töötanud Piirojal oli taas võimalus seisu muuta, kuid tema maapõrkesse läkitatud peapalli tõrjus väravajoonelt Evertoni kuulsus John Collins.

      Teitur ülistas Piiroja: “Pange kirja kõik parimad sõnad, mida teate! Ta on enesekindel, ründab palli väga julgelt. Kui tehnikat ja kogemusi lisandub, saab Raiost kindlasti ükskõik millise Inglismaa klubi keskkaitsja.”

      Piiroja ise oli Šoti vutimeestes pisut pettunud: “Nad püüdsid kogu mängu meie võitlusvaimu ropu sõimuga kärpida. Mõtlesin nende rumalaid väljendeid kuulates, et ei vasta sõnagagi, need ütlused ei väärinud vastust.”

      Kadriorg, 8. september 1999, EM-mäng Eesti–Šotimaa. Vastamisi on Raio Piiroja (vasakul) ja Don