Ninamees Raio Piiroja. Õhuvõitleja. Gunnar Press

is>Need kaks eluala, suur jalgpall ja kalapüük, justkui vastanduvad.

      Tribüünide kõrvulukustav kisa, millest keskkaitsja püüab väravavahiga võidu kaaslasi juhendades üle karjuda; kõrged hüpped miljonite televaatajate rõõmuks ja vastaspoolel heitlevate ründajate kurvastuseks; võidurõõm segiläbi pettumusega; laitmatu kehalise vormi õnnistatud tunnetamine ja sealsamas varitsevate vigastuste masendav valu.

      Vaikne jõekäär, päikesetõusust kirgastunud vees laisalt loksuv õngekork. Või mäslev meri ja spinningumehe publikuta lahing siia-sinna sööstva haugiga. Kalda poole liikuva peaaegu täislastis kalapaadi mootoriurin. Jääaugu veerel sikutit põrnitsev ja kaugelt vaatajale pingviini meenutav kogu, ainsateks kaaslasteks juba jääle tõmmatud hääletud kalad.

      Raio Piiroja on sulanud mõlemasse keskkonda, askeldanud kirega.

      Head lugemist!

Gunnar Press

      “Ninamehe tiitel sobib Raiole hästi. Lõhkilöödud nina sai ju pikapeale tema eritunnuseks ja temast endast sai Eesti koondise kapten. Aga see kõik juhtus hiljem.

      Ninamees oli Raio tegelikult juba lapsena. Esiteks oli ta nii uudishimulik, et toppis nina ka võimatutesse kohtadesse. Teiseks juhtis Raio juba viieselt vägesid nii linnas kui ka maal, ta korraldas endast tükk maad vanemategi poiste liikumisi!”

Anne Raudnagelvutimees Raio Piiroja ema

      “Vutiväljakul sirge seljaga ja püstipäi seistes, Eesti hümni kuulates ja lauldes olen mõistnud, et mängueelne soojendus alles läheneb lõpule. Enese üleskütmine saab viimast lihvi, tajud erilise selgusega, kelle eest ja mille nimel sa kohe koos kümne õlg õla kõrval seisva kaaslasega võitlema hakkad. Tribüünilt ulatub meeskonnani fännide laul.

      Kodumaa esindamine on ülim, mida sport suudab pakkuda. Oma klubi au hindad ju samuti kõrgelt, aga klubi eest mängid sageli kaks korda nädalas ja lihtsalt pead kaaluma, kus jõudu kulutada ja kus ennast tibake hoida. Eesti koondislasena end hoida ei saa, ühegi olukorra ees risti ette lüüa pole võimalust ega õigust.

      Ma armastan sind, Eesti!”

Raio PiirojaEesti koondise kauaaegne kapten

      “Raio Piiroja najal sain aru, et mängija vajalik eriomadus ei pea olema jalgpalliline. Erakordne füüsiline võimekus koos erakordse tahtejõuga tootis soorituse käigus sedavõrd adrenaliini, et kõik füüsilised valud jäid tagaplaanile.

      Peatreener Arno Pijpersil oli kasutusel Hollandis tavapärane kehaliste katsete süsteem. Jalgpallur, kes jõudis testil 17. tasemele, olnud juba väga hea. Raio jõudis 21. tasemele. Seejärel katsed lõpetati, et ta meeletu tahtejõu varal päris otsa ei saaks.”

Aivar PohlakEesti jalgpallijuht

      Raio Piiroja on löönud Fääridele teise värava ja Eesti varumeeste pingi juures puhkeb rõõmumöll. Sangarit kaisutab vasakul treener Janno Kivisild. Keskel on piltniku poole seljaga Indrek Zelinski, tema kukalt sasib peatreener Teitur Thordarsoni käsi. Paremal paistavad Urmas Kirs (3) ja Sergei Hohlov-Simson.

      Närvid korras. Koledal kombel rappuv lennuk läheneb Fääridele, üks noorhärra magab rahulikult nagu suveööl heintes.

      KANGELASE SÜND KAUGETEL LAMBASAARTEL

      ESIMENE TÄHTMÄNG, FÄÄRID–EESTI 0: 2

      Kaheksateistkümnest maalapist koosnevad Fääri saared hõlmavad pindalalt umbes poole Saaremaast. Suurimal saarel Streymoyl paikneb pealinn Tórshavn. Streymoy läänepoolsel kõrvalsaarel Vágaril asub rahvusvaheline lennujaam, idapoolsel Eysturoyl kerkib Fääride tipp Slættaratindur otse merest 880 meetrini. Uskumatu, aga üle 700 meetri ulatuvaid mägesid on miniarhipelaagis 46!

      Suure Munamäe kandist tulnud ajakirjanikele jagati teabevoldikuid 4. septembril 1999, kui Eesti vutimeeskond valmistus EM-mänguks platsile jooksma. Võis tõeks võtta, et Fääridel elab 44 000 inimest ja neist üle 6600 olid käinud hiljuti staadionil vaatamas, kuidas kodumeeskond Maltat klobis. Fäärid valmistusid parajasti referendumil iseseisvust taotlema.

      Referendum lõpuks ei toimunud, selletagi jäädi uskuma, et autonoomia Taani Kuningriigi koosseisus on kindlam kui iseseisvus. Alles jäid suured lambakarjad, kohutavad tuuleiilid, vihmavalingud ja sage kõike mattev udu.

      Ning kauaks jäi kestma eesti soost jalgpalluri Raio Piiroja siinsamas, kaugel ja kummalisel maal tärganud kuulsus. Esilekerkimiseks Torsvølluri staadioni valinud 20-aastane Piiroja võitles fäärlaste vastu meeletult ja lõpuvile eel tõi tema pealöök võidu 2: 0 taganud värava. Piirojale oli see neljas rahvuskoondise mäng, aga esimene, mille ETV täies pikkuses üle kandis. Vapper keskkaitsja teenis koduste fännide poolehoiu, mis pikkade vutiaastatega aina süvenes.

      Moodustus külakuhi, mille all lamas Piiroja

      Fääride, eesti keeli Lambasaarte meeskond ründas sel kaugel septembripäeval ligi poolteist tundi rohkem ja ohtlikumalt kui eestlased. Raio Piiroja tegi kirglikus heitluses ka vigu ja tänas taevaseid vägesid heatahtlikkuse ning puurivaht Mart Poomi meisterlikkuse eest. 0: 0 püsis. Eesti polnud teinud veel ühtegi väravaraamidesse mahtuvat pealelööki ja miski ei ennustanud lähenevat triumfi.

      88. minutil sooritas poolkaitsja Martin Reim ligi 30 meetrilt vabalöögi – sellist pommi annab mäletada! –, mis fäärlaste värava ülanurka tabades Eesti juhtima viis.

      Tiksusid lisaminutid, kui Dmitri Ustritski väravale lõi. Pall oli ilmselgelt üle lati lendamas, kuid Jákup Mikkelsen otsustas ikkagi näpud vahele toppida ja Marko Kristal sammus nurgalööki andma.

      Pikad juuksed marutuules lehvimas, sättis Kristal palli hoolikalt paika. Ta tõstis pea ja nägi: kaitseliinist kappab vastase värava poole Raio Piiroja. Pikk nooruk karjus, et tahab palli. Kristalil oli kaks võimalust: saata nurgalöök esimesele postile läheneva Piiroja või tagumise posti juures varitseva Ivan O’Konnel-Bronini alasse. Esiti näis kõigile, et Kristal valis teise variandi. Õnneks leidus Piirojas golfarivaistu, et osata tuulega arvestada. Fäärlaste poolkaitsja Julian Johnsson oli mõnda aega Piiroja kõrval lidunud, kuid lasi siis sammu lõdvaks. Ta uskus, et pall kandub Piirojast üle. Pärnakas seevastu nägi, et tuul toob palli allapoole. Ta viskus, jalgu kaugushüppaja kombel ettepoole sirutades ja kaela hooguvõtvalt taha painutades, kõigest jõust õhku. Piiroja otsaesine tabas palli täiesti täpselt, Mikkelseni hilinenud tõrjeliigutus jäi abituks. 0: 2.

      See oli Piiroja esimene värav rahvuskoondise särgis, kuid juubeldamine kukkus suurejooneliselt välja. Lidunud väravaesiselt kaarega läbi ja võtnud suuna oma platsipoolele, laskus Piiroja põlvili ja libises, käed laiali, mööda vihmamärga muru. Ta vajus veel hoo pealt selili ja vaatas hetke vesihalli taevasse. Siis jõudis O’Konnel-Bronin pärale, viiv hiljem saabus Sergei Terehhov, lähenesid kõik teised. Õnnelik kutt mattus lahingukaaslaste kuhja alla ja ronis sealt välja juba kangelasena, kes EM-sarja lõpuni põhikoosseisu jäi.

      Ajakirjanike ette jõudnuna pihtis Piiroja käeseljaga õnnepisaraid pühkides, et värav võtnud sisepingeid kõvasti maha. “Olen tähtsate mängude eel ikka pabistanud, ehk rahunen nüüd pisut,” lootis ta. Piiroja jääb mäletama peatreener Teitur Thordarsoni käeviibet, mille järel tema ette pidi jooksma ja teised valvsalt kaitsesse jääma.

      Valmiva Eesti Päevalehe esikaas oli juubeldava Piiroja päralt. Fääridel lappasid lehetoimetajad kaant kujundades nõutu Jákup Mikkelseni pilte. Kogenud Mikkelsen oli hiljuti Taani liiga parimaks väravavahiks kuulutatud, nüüd alustas ta sealsamas Herfølgega meistritiitlini viivat superhooaega. Kuulsuseharjal mehe plaanides polnud tegelikult Reimi ja Piiroja pallide võrgust koukimisele sündsat kohta.

      Kust pärines hüüdnimi Täheke

      Piiroja sai täiskasvanute koondise tuleristsed 21. novembril 1998 Abovjanis, kui Eesti kaotas Armeeniale 1: 2. Teitur saatis noormehe platsile 85. minutil – asendama kümme aastat vanemat poolkaitsjat Viktor Aloneni. Piiroja on tunnistanud, et närvipinge ja uhkustunne võtsid jalad värisema.

      Esimese täispika koondisemängu pidas Piiroja 18. augustil 1999 kodulinnas Pärnus, nüüd võideti Armeeniat 2: 0. Piiroja oli