Tõde või tegu II. Ema saladus. Kristi Piiper

järsult voodilt püsti. Ta oli tüdinenud, et ta ennast pidevalt alaväärse hädapätakana tundis, ega tahtnud, et keegi teda haletseks.

      „Jah, lähme, kell on kohe viis. Ah jaa, Puurmaa ütles, et ma sulle edasi ütleksin, et sa kella kuue ajal tema kabinetist läbi läheksid.” Stella tundis, kuidas süda jälle kiirelt taguma hakkas. Mis siis nüüd lahti on ja kes see Puurmaa veel on? Annabel märkas Stella kohkunud nägu. „Totu, jälle sa põed! Kõik on okei, ta tahab sinuga lihtsalt rääkida. Ta on ju meie rühma kasvataja ja te pole veel kohtunudki. Ta oli eile kuskil komandeeringus ja sellepärast ei saanud sinuga tutvuda.” Stellale meenus nüüd häguselt, et juhataja oli tegelikult talle seda nime maininud, lihtsalt jälle üks asi, mis tal kõrvust mööda oli läinud. Annabel seletas veel, et tuleval nädalal on nende rühma kord olla köögis ja koristamistööde juures abis ning samuti oli Puurmaal vaja tutvustada talle siinset kodukorda. Pärast õhtusööki, kõht hakklihakastet ja mannavahtu täis, läkski Stella esimesele korrusele ja koputas Puurmaa kabineti uksele.

      4. OSA

      KAHTLUSED

      „Sisse!” kostis kabinetist. Ettevaatlikult paotas Stella ust ja heledapäine keskealine naisterahvas tõstis laua taga istudes pilgu. See pilk oli ühteaegu nii sõbralik kui ka range.