Nimekiri. Eduard Vilde

on>

      Nimekiri

      «Isekeskis öelda, parunihärra, – meie valla inimestest ei võtnud küll keegi lõhkumisest osa …»

      Ta ütleb seda poolsosistades ja ringi piiludes, nagu kardaks seinte kõrvu.

      «Ega jah!» naerab teine mürgisel pilkel valjusti. «Olid teised kõik ilusti kodus ja palusid vist mõisahärra eest jumalat!»

      «Mehed, kes raha ja püssid ära viisid, viinavabrikus piirituse maha lasksid ja sakste tubades majariistad purustasid, – need olid kõik võõrad, nii palju on kindel, parunihärra. Nad on küll külast läbi käinud meie rahvast kaasa kutsumas ja mitmed on silmakirjaks ka tulnud, aga rüüstamise eel on nad siit salaja putku pannud.»

      «Tühi lori, Mühlberg! Kas te siis oma hirmuleilis ülepea midagi nägite? Ma usun, teil on praegugi veel kananahk ihul. Pealegi olite kõige aja oma korteris mässajate käes vangis.»

      «Aga ka teised pole nende seas ühtegi tuttavat nägu märganud.»

      «Missugused teised?»

      «Mõisa teenijad, parunihärra.»

      «Ärge olge laps! Need ju kõik ühesugused mässajad – minu toapoiss eesotsas … Ja siis: eks heinaküüni põletamine tunnista selgesti küllalt …»

      «See hakkas põlema kohe peale seda, kui mässajad olid mõisast lahkunud. Ma ei usu seepärast mitte, et meie talupojad –»

      «Mida teie usute või mitte ei usu, Mühlberg, on mulle ükskõik! Ja kuigi meie omad otsekohe kaasa ei lõhkunud, siis olid nad sellega ometi nõus. Nii palju on minule kindel ja sellest on küllalt.»

      Paruniproua võtab sõna.

      Tema peenekortsulisel roosakal näokesel asetseb vaga kannataja kristlik-mahe valjus. Ta silmist paistab valu, ta hääles väriseb nutuseks haleduseks muutuv moraalne viha-õud.