Inimene ei ole jahiloom. Jakob Mändmets

>

      1

      Juba viiendat nädalat seisime vastamisi. Meie ja vaenlase leeri vahet oli vahest kõigest mõnisada sülda. Läksid päevad mööda, kummalgi pool ei kuuldunud ühtegi pauku.

      On sõdurite hulgas iseloomusid, kes peavad niisugust ühel kohal viibimist tüütuks ja igavaks. Ühtesid ajab taga alaline rändamiseiha, kuna ka neid leidub, kes just võitlustest midagi meeldivat leiavad, nimelt seda, mille järele igatseb nende hing. Väeosadest leiad tihti sündinud sõjamehi, kes mõnu ja lõbu tunnevad äärmiselt pingule kistud närvest. Need ei leia niisugusest ühetaolisest, tegevuseta seisukorrast rahuldust ja tihti tõuseb nende tüdimus nii kõrgele, et oma väeosa juurest ära põgenevad, otsides mujalt tegevust.

      Kuid ometi suuremale hulgale suudab pikaajaline puhkus küllalt meeldida, ja nad soovivad, et sellel muudatust ei tulekski.

      Ka meil tekkis isegi arvamine, et kogu seisukorras on tulnud mingisugune pööre ja et meil ilmaski ei ole vaja enam kätte võtta sõjariistu. Igast soovitavast jutust haarab sõdur võimsalt kinni, seda enam veel, et ta teadmised on seisukorra kohta hoopis napid.

      Nüüd näiski see juba hoopis loomuvastane olevat, kui peaksime meie vastas olevate inimestega astuma võitlusesse. Olgugi et meil ei olnud läbikäimist, kuid sellest hoolimata oli meie kauaaegne läheduses viibimine meid juba niikaugele lähendanud, et üksteist tundsime heade tuttavatena.