Minu Brüssel. Vahur Afanasjev

on eestlaste jaoks ootuspäraselt kurb ja kadedusttekitav – lood on üüratult paremini kui Eestis. Belgias ei ole kanepi tarvitamine ja hoidmine kriminaalne tegu. Natuke tohib ka omas kodus ja omaks tarbeks kasvatada. Kui politseinikul on miskipärast asja kodaniku taskusse ning sealt leitakse väike kogus, vist kuni viis grammi kanepit, ei juhtu üldse mitte midagi. Kui rohkem, siis võib-olla võetakse ära ja päris kehval juhul tehakse trahvi kah.

      Pisut skisofreeniline on olukord siiski. Keelatud on nii kanepi müümine kui üle piiri toomine. Kuuldavasti sünnib ikka veel suur tüli ja pahandus, kui kodanik tabatakse Hollandi ja Belgia vahelisest rongis, taskus kanepikogus, mis ei ole kummaski riigis keelatud. Belglased armastavad üldse skisoidseid seaduslikke punutisi.

      Kui miski on ametlikult keelatud, aga laialt kasutuses, tähendab see automaatselt musta turu vohamist. Kõigil ei ole võimalust koduseks taimekasvatuseks, pealegi võib aastane saak kergesti tuksi minna, kui hoole ja armastusega kasvatatud taim osutub isaseks. Isase kanepitaime suitsetamine on umbes sama joovastav tegevus kui kulupõletamise tossu kopsu tõmbamine.

      Üsna alguses uurisin välja, et Brüsselis saab kanepit osta Matongé kongolaste käest. Matongé ei ole ametlikult eraldi linnaosa, kuid see euroasutustele lähedal asuv Ixelles’i piirkond on üpris selgepiiriline urbanistlik ühik, mille elanike nahatoon varieerub helepruunist lillakasmustani. Nime sai Matongé praeguse Kongo demokraatliku vabariigi pealinna Kinshasa tururajooni järgi. Kinshasa omakorda oli ennevanasti Léopoldville, belglaste kolonialistlik tugipunkt Aafrikas.

      Ravimtaimedega kauplemine pidi toimuma Pika Elu tänava (Rue Longue Vie) jalakäijatele eraldatud otsas. Nii ka oli. Kuna minu ebaseadusliku tänavakaubanduse kogemused piirdusid kooliaegse salapiirituseostuga Tartu turult, kippusin mõistagi higistama ja käsi võbistama. Esmakordsel külastusel jättis teenindus ladusa mulje. Piisas vaid otsivalt ringi vaatamisest, kui lähenes Kongo juurtega noormees ja noogutas peaga.

      Siis tuli keeruline osa.

      Kongopoisi jaoks ei olnud mingi katsumus aru saada, mida mina tahan. Mina pidin aga mõistma, mis on hind. Mida kuradit tähendab „kääns?” Poiss vangutas pead ja seletas asja higisele härra Pelmeenile kehakeeles üle. Kümme sõrme üks kord ja siis veel viis sõrme. Maksin viisteist eurot ja sain vastu aromaatse kotikese. Pagesin sündmuskohalt ning siirdusin Auderghemi ja Wavre’i tänava vahel asuvasse Felix Hapi nimelisse aeda, et kraamiga tutvust teha. Ütlen ausalt, et Eestis sama raha eest müüdav kanep on tavaliselt nii kehva kvaliteediga, et ma ei ole aastaid vaevanud oma pead selle soetamisega. Kongolaste „kivi” eest välja käidud summat ei pidanud vähemalt esimesel korral kahetsema.

      Teisel korral, kui läksin sama eesmärgiga Suure Haagi tänavale, ei tahtnud äri kuidagi laabuda. Noormehed palusid mul oodata, viidates närviliselt politseile. Siis ütles üks „vjään, vjään”, millest ma sugugi aru ei saanud. Tema jällegi ei saanud aru, millest ma aru ei saa. Hiljem, kui olin prantsuse keele algteadmised omandanud, mõistsin, et mind kutsuti tookord kaasa kõrvaltänavasse. Igatahes jäi kaup katki. Otsustasin, et kui tahan Brüsselis ellu jääda, pean prantsuse keele endale enamvähem selgeks tegema. Kanepi tõin edaspidi Hollandist. Parem riskeerida piirivalvuritega kui toita tänavapätte.

      UUS KORTER

      Püha Kertu tänavalt pääsesime võrdlemisi valutult. Istusime oma lepingujärgse aasta ära, pakkisime õnneks veel üsna kesise kraamivaru kokku ja kolisime järgmisesse kohta.

      Meilt võeti küll ära suurem osa tagatisrahast, aga see oli mu oma viga, liigse kütmise tulemus. Mõttetu on kütta niiskusprobleemiga korterit, kuhu vihiseb aknaalustest vesist Brüsseli talveõhku.

      Belgia rendisüsteem on mõeldud eeskätt pikaajaliseks üürilevõtmiseks, sobides hästi kohalikele, kuid mitte eriti hästi välismaalastele, kes ei pruugi jääda riiki kauemaks kui mõneks aastaks. Esiteks peaaegu puuduvad möbleeritud korterid, tavaliselt on isegi lambid laest ja kardinad akna eest puudu. Teiseks üürilepingu pikkus. Korraldus läheb pisitasa lõdvemaks, kuid minu seal elamise ajal oli kaks üürilevõtu perioodi – kolm aastat või üheksa aastat. Lühemaks ajaks korteri võtmine oli kas võimatu või tublisti kallim. Seejuures tuli tagatiseks maksta tervelt kolme kuu üür ehk tavalise ühe magamistoaga korteri puhul umbes neli tolleaegset Eesti keskmist palka.

      Miskipärast olid asjad nii korraldatud, et enneaegse väljakolimise trahv oli kolmeaastase lepingu korral perioodi lõpuni seesama üüratu kolme kuu üürisumma, ent üheksa-aastase lepingu puhul langes väljakolimistasu teisel aastal kahe kuu üürini ning kolmandal aastal ühe kuu üürini. Neljandal ja järgmistel aastatel ei pea väljakolimistasu enam maksma, kui teatada lepingu lõpetamisest kolm kuud ette. Segane jutt, kuid kokkuvõttes oli mõistlikum sõlmida üürileping üheksaks aastaks.

      Minu arusaamist mööda elab väga suur osa lääne inimestest üüritud pindadel. Tihtilugu on mõistlikum elada üürikas, selmet võtta kaela kägistav eluasemelaen, mis muudab inimese sunnismaiseks. Mõistagi eelistavad üürikortereid noored inimesed, kes sageli rendivad kamba peale mitmetoalise korteri või terve maja, kuid sama palju on üürnike hulgas perekondi. Belgias jagavad üüripindu kohalikud omavalitsused, kes teevad seda turuhinnast kordi soodsamalt. Räägitakse, et mõned perekonnad maksavad kommuunile terve maja eest paar-kolmsada eurot kuus, ja taolise pinna saamiseks ei pea sugugi olema ühejalgne paljulapseline sõjapõgenikust somaallane. Kahjuks puudus mul igasugune nägemus, kuidas omavalitsuse käest korter välja rääkida, nii et paremat paika tuli otsida vabaturult. Hakkasin siis kahte veebisaiti kammima ning akendelt apelsinikarva „À Louer / Te Huur” kuulutusi otsima. Õnneks oli aastaaeg enam-vähem soodne, vastu kevadet näis rohkem kortereid turule tulevat. Parim aeg elamise leidmiseks on jaanipäeva paiku, aga nii kaua ei tahtnud me oodata.

      Leidsin suure korteri euroasutuste piirkonnast veidi eemal, nii paarkümmend minutit jalgsi. Korter oli toruja põhiplaaniga nagu Brüsselis ikka, kuid erandlikult läbi nõnda laia maja, et tänava poole mahtusid kõrvuti väiksem töötuba ja suurem magamistuba. Või vastupidi. Keskel asus otstest avatud ruum ning rohelise sisehoovi pool söögituba, köök ja korralik terrass. Üpris sobilik korter – piisavalt ruumikas, et mitte ainult inimesed, vaid ka isiksused ära mahuks. Otse loomulikult me ei võtnud seda.

      Kairika tahtis, et korter oleks tema töökohast lõunalkäigu ulatuses. Naise sõna on seaduseks. Paremuselt järgmine elamispind oli püha Kertu tänava omast veelgi eurotsentrilisema lokatsiooniga. Avenue d’Auderghem / Oudergemselaan 68 sai minu kolmandaks elukohaks Brüsselis.

      Uus korter paiknes 1970ndatel ehitatud korrusmajas mõnisada meetrit Schumani platsist. Viimase korruse korteri hiigelsuurelt terrassilt paistis Euroopa Komisjoni peahoone – põhimõtteliselt võis otse eurovolinik Siim Kallase sõbralike silmade ja isalike vuntside ees kanepipiibu läita.

      Tegelikult mulle hoone ja korter meeldisid, kui välja arvata eraldi töötoa puudumine. Põrandapinda oli täpselt viiskümmend ruutmeetrit. Siseneja sattus külje pealt koridori, mille paremas otsas asusid vets ja vannituba; maja välimises küljes asetsesid järjestikku magamistuba, torukujuline köök ja korteri täislaiuses elutuba.

      Muidugi oli korteris dekoratiivkamin, sedakorda elutoa ühes nurgas ning täiel määral võlts. Üks rida telliseid, paar kinnituspolti seina ja telliste vahel ning marmormustriga plaat. Asetuse ja formaadi poolest kõlbmatu elektrikamina, kodulooma pesa või üldse millegi mõistliku jaoks. Aga olemas. Ju siis nõndamoodi on tarvis. Eestis peavad olema kipsplaadid ja plastraamidega aknad, nii et on meilgi omad veidrused.

      Lisaks heale asukohale ja talutavale, mälu järgi 575-eurosele üürile oli korteri terrass absoluutselt vaimustav nähtus. Pikkust kümme ja laiust kaks meetrit – ausalt öeldes pole linnainimesel väga palju suuremat aeda tarviski. Kaheksandale korrusele kostis vähem tänavamüra, kui transpordiarteri ääres oleks võinud oodata. Huvitaval kombel ei olnud minu-meie isiklikus katuseaias ka eriti tuuline, võib-olla veel kõrgema maja pärast teisel pool tänavat.

      Teismelisena olin aina oodanud aega, mil oleks viisakas suvisest maamajas passimisest loobuda. Ma ei viitsinud ennast vaevata lõppematute maatöödega. Muld küünte all – uih! Nüüd oli see aeg tõesti käes. Mul