Naistürannid. Helmut Werner

ja tükid tänavaporisse laiali loopida. Nii tugev oli selle keisrinna mõju oma mehele.

      Ühel päeval andis tähtsatest aukandjatest delegatsioon, kes terrorile vaatamata polnud veel isiklikku vaprust kaotanud, üle märgukirja, milles olid üles loetud kõik häbiteod, mis olid keisri senisel valitsemisajal sooritatud. Pärast läbilugemist heitis keiser kirjutise vihaselt põrandale. Tema viipe peale tormasid ihukaitsjad troonisaali, võtsid märgukirja toojad kinni ja heitsid vangikongi. Koos abikaasaga kirjutas ta alla nende surmaotsusele, mis pidi täide viidama alles pärast õudset piinamist avalikul platsil. Meeste käed ja jalad kinnitati masina külge, mis nende liikmed välja venitas ja liigesed purustas. Piinamist peatati vaid selleks, et saada teada ka ülejäänud kaassüüdlaste nimesid. Enne kui nad surmati, kooriti nendelt nahk peenikeste ribade kaupa seljast maha.

      Ühe kinnivõetutest, kes end nimetas hiljem Tangiks, „hiilgavaks”, vabastas nördinud rahvas vanglast ja nõudis tema nimetamist uueks keisriks, kes vabastaks riigi õudsest keiser Jiest ja tema valitsemishimulisest naisest Mo Xist.

      Keisri ametkond lükkas Tangi kandidatuuri tagasi, aga lubas tegutseda keisriga rangelt, et mehele aru pähe panna. Jie, kelle tema enda sõdurid olid hätta jätnud, oli seetõttu omadega kimpus ja oli sunnitud naise nõuandeid järgides tatarlasi appi kutsuma. Vaatamata meelitavatele lubadustele, mida Jie tatarlaste pealikutele andis, lükkasid need rahva poolt vihatud keisri ettepanekud tagasi. Nii ei jäänudki tollel üle muud, kui Tangi nõudmised vastu võtta. Ta kinnitas Tangile, et kannab oma ebaõigluse ja õuduste eest vastutust ja kingib Tangile kogu oma varanduse, kui ta vaid ellu jäetakse. Tang andestas talle, pani ta troonile tagasi ja andis ka armee juhtimise üle.

      Vaevalt jõudis rahva lemmik ja päästja oma provintsi tagasi, kui Jie vana eluviisi juurde tagasi pöördus, andis käsu arvututeks hukkamisteks ja hakkas palees veel ohjeldamatuid kõlvatusi korraldama, kui seda tehti varem. Rivaal Tangi vastu asus ta võitlusse võimsa sõjaväega, et meest tema vastuhaku pärast halastamatult karistada. Aga uuesti jätsid sõdurid ebainimliku Jie maha ja läksid vastase leeri üle, langesid Tangi ette põrmu ja kutsusid teda uuesti keisriks. Keiser Jie ja tema abikaasa Mo Xi pidid põgenema, et oma elunatukest vihale aetud alamate eest päästa. Mitte kusagil kodumaal ei leidnud nad endale pelgupaika, nii pididki maalt lahkuma ja oma hädist elu eksiilis elama. Nii viiski ühe Hiina keisrinna võimuja valitsemisiha lõpule peaaegu 400-aastase dünastia.

      Tang pani aluse uuele Shangi dünastiale, millest võrsus terve rida väljapaistvaid keisreid, kelle valitsemise ajal laienes Hiina riik tunduvalt. See ulatus idas asuvast ookeanist kaugele läände kuni Szuchunini välja ja Koreast kuni Hunanini. Võõrad rahvad, kes läänest riiki ähvardasid, tõrjuti edukalt tagasi. Esimese Shangi dünastiast keisri ajal puhkes õitsele mitte üksnes majandus, käsitöö ja kaubandus, vaid ka kultuur. Leiutati omalaadne piltkiri, mis küll alguses teenis rohkem dekoratiivseid eesmärke, kui oli kommunikatsioonivahendiks inimeste vahel.

      Kuid ka see dünastia mandus järk-järgult, sest ka Shangi dünastia keisrid said kõikide elumõnude nautimiseks vahendeid vaid oma alamate rõhumise ja orjastamisega. Selle epohhi pärimused mandunud ja kohutavatest keisritest on siiski üsna napid.

      Põhjalikumalt kirjeldavad Hiina annaalid keiser Zhou Xini, „metsikut kütti”. See keiser oli kasvult hiiglane ja suutis surmata rusikahoobiga iga metslooma. Tema meelelahutuseks oligi võitlemine lõvide ja leopardidega. Kes talle vaid söandas vastu rääkida, selle tappis ta sealsamas omakäeliselt nagu looma. Tema paheks oli veinilembus, mis virgutas seda juba loomu poolest raskekaalulist ja vägivaldset inimest uskumatutele häbitegudele. Kuna joomaorgiatel keegi temaga sammu pidada ei suutnud, siis mõnitas ta veiniuimas oma joomakaaslasi ja tappis seejärel armutult.

      Ainus inimene, kes talle lähemale pääses, oli igati ebamoraalne konkubiin Daji, kes näis oma sadistlike kalduvuste poolest isegi keisrit ületavat. Nagu tema eeskuju, keisrinna Mo Xi, tahtis ka tema armukest oma võimu- ja valitsemisihale allutada. Tal õnnestus keisrit veenda, et vaid alamaid pidevas surmahirmus hoides õnnestub tal kindlustada troonil püsimine. Sestap oligi inimeste hukkamine igapäevane. Kui palju neid massilisi hukkamisi ka tehti, Dajile jäi nendest ikka veel väheseks. Eriti leidlik oli see naine välja mõtlema uusi hukkamisviise, nagu näiteks seda oli uus piinariist Paolo. Ta lasi püstitada 10 meetri kõrguse ja 4-meetrise läbimõõduga samba, mille külgedel olid avad ja selle tühjas sisemuses avade taga ahjud. Väljaspool avade ümber olid konksud, mille külge hukatavaid seoti. Ahjud avade taga pandi lõõmama ja ohvrid küpsesid hirmsates piinades ning põlesid tuhaks. Keiser abikaasaga vaatasid esimesi sedalaadi hukkamisi pealt ja leidsid, et nende kõrvadele on hukatavate karjed lausa muusika. Kui keisri abikaasa kirjeldas kõrbevate inimkehade lõhna kui magusat ja isuäratavat, siis plaksutas keiser käsi ja avaldas talle õrnade sõnadega kiitust.

      Ühelegi õukondlasele ei tohtinud pähegi tulla mõnda laitvat sõna poetada. Seda sai teha vaid oma eluga riskides. Üks ministritest, kes keisrinna Daji soovi täita ei suutnud, riputati Paolo külge ja hukati. Üks aadlik, tahtes keisri soosingut, pakkus talle kingituseks oma piltilusat tütart ja ajas sellega tal vere kihama. Aga tütar, kes oli alles neitsi, kaitses ennast keisri himude eest kõigi vahenditega. Alguses erutas keisrit tüdruku vastuajamine veel rohkem, aga kui kõik katsed jõuda tüdrukuga vahekorrani nurjusid, siis haaras teda tohutu viha. Ta tõmbas välja mõõga ja torkas tüdruku surnuks. Seejärel kutsus ta koka, käskis laiba tükeldada, ära keeta ja sundis tüdruku isa seda sööma.

      Kuna keisrinna Dajile nendest piinamistest veel ei piisanud, siis nuputas ta välja uusi ebainimlikke seadusi ja korraldusi, et aga alamaid saaks vaevata. Iga ülik, kellest rahvas lugu pidas ja keda armastas, tekitas kahtlust, et ta võib olla keisri vastane. Eriti olid keisrinna niisugused kahtlustused suunatud keisri sugulaste vastu, kes võiksid keisri surma puhul temapoolsele troonipärimisele vastu vaielda. Keisri onu Pikan päästis oma elu vaid sellega, et mängis hullumeelset. Kui üks keisri nõbudest teda hoiatas vinti üle keeramast, siis seoti ta keisri käsu peale kinni ja too vaatas naerdes pealt, kuidas mehel süda rinnust välja rebiti. Kellel vähegi võimalust oli, see otsis varju maalt.

      Vaid vürst Wen Wang kaalus võimalust mõlemat koletist relva jõul Draakonitroonilt kukutada. Kuid ka temast saadi võitu ja heideti türmi. Seekord kõhkles keisripaar teda samba külge riputamast ja hukkamast, sest mees oli rahva seas väga armastatud ja tema pooldajad oleksid võinud ta eest välja astuda. Juba mehe vangistamise ajal oli suur rahvahulk kokku tormanud ja otsustanud teda aidata. Aga lõpuks oli keegi teinud ettepaneku pakkuda keisrile mõnda väga ilusat tütarlast vürsti vabastamise eest. Oma täitmatu lõbujanu rahuldamise nimel oli keiser sellega ka nõus. Kui ta ette üks imeilus tütarlaps toodi, siis oli ta tõepoolest tüdrukut nähes sedavõrd sisse võetud ja himurusest vallatud, et jäigi vürsti vabastamisega nõusse.

      Suure juubeldamisega saadeti vabastatud vürst oma maavaldusse tagasi. Ei möödunud kuigi kaua aega, kui 14 vürsti valisid ta oma pealikuks ja tulevaseks keisriks, et ta sellele ebainimliku keisripaari reÏiimile lõpu teeks. Kuid keset putši ettevalmistusi mees äkitselt suri. Tema poeg Wu Wang ei riskinud keisrivastaseks ülestõusuks ettevalmistusi jätkata. Kui keisripaarile vaenulike jõudude tegevuse lõpetamisest ette kanti, siis jätkasid nad oma mõrvadega endisel moel. Riigi vürstid ründasid nüüd uuesti Wu Wangi ja sundisid jõuga teda suure armee eesotsas pealinna vastu minema. Valitsev keiser pani omalt poolt samuti suure hulga sõdureid mängu, aga vaevalt oli lahing alanud, kui need Wu Wangi poolele üle jooksid. Zhou Xin ruttas paleesse tagasi, lasi kõik oma aarded kokku korjata ja pani end koos nendega nagu tuleriidal põlema. Asjata oli ta lasknud otsida ka Dajid, kes juba õigeaegselt paleest oli jalga lasknud. Olgugi et Wu Wangi väed püüdsid igati neid mõõtmatuid aardeid päästa, ei suutnud nad tule levimist takistada ja pidid vaid pealt vaatama, kuidas keisripalee maani maha põles. Kui Wu Wang oma sõjaväega alles suitsevate varemete vahele marssis, siis astus talle naeratav ja igati üleslöödud Daji vastu, lootes oma välise võluga meest ära meelitada ja heatahtlikkusele häälestada. Uus keiser, Zhou dünastia asutaja, haaras nördinult mõõga ja tappis Daji.

      Mälestus julmast Dajist elas hiina rahva seas edasi kuni uusajani välja, kuna ta oli aluse pannud ühele kauaks ajaks püsima jäänud kombele. Kaua aega oli ta varjanud oma vigasteks kängunud jalgu, kuni tuli ükskord mõttele teha sellest kehalisest puudest