Põrmust tõusnud. Orpheuse Raamatukogu. Ray Bradbury

kuss, tasa, sosistas Cecy. Kuss, just nii. Ringiratast, ringiratast.

      Nad sahisesid ja kahisesid ja tõusid ja langesid hämaras ruumis, kui muusika neid keerutas ja pööras.

      «Aga sa tulid siiski,» ütles Tom.

      «Seda küll,» ütlesid Cecy ja Ann.

      «Lähme.» Ja mees tantsitas neiu kergelt avatud uksest välja ning jalutas temaga vaikselt saalist ja muusikast ja inimestest eemale.

      Nad ronisid koos mehe autosse istuma.

      «Ann,» ütles mees värisedes, tema käsi pihku võttes. «Ann.» Kuid ta ütles seda nime nii, nagu see oleks kellegi teise oma. Ta vahtis üksisilmi neiu kahvatusse näkku ja nüüd olid tolle silmad jälle avatud. «Ma armastasin sind, mäletad,» ütles mees.

      «Mäletan.»

      «Aga sa oled alati tõrjuv olnud ja ma ei tahtnud haiget saada.»«Meolemeallesnoored,»ütlesAnn.

      «Ei, ma tahtsin vabandust paluda,» ütles Cecy.

      «Mida sa siis mõtled?» Tom lasi ta käed lahti.

      Õhtu oli soe ning kõikjal nende ümber, kus nad istusid, kerkis huumuse hõng ja puulehed puutusid tuulehoos kokku, värisedes ja kahisedes.

      «Ma ei tea,» ütles Ann.

      «Ahaa, aga mina tean,» ütles Cecy. «Sa oled pikk ja kõige toredam mees maailmas. See on ilus õhtu; see õhtu koos sinuga jääb mulle alatiseks meelde.» Ta sirutas välja võõra tõrksa käe, et kinni püüda mehe kõhklev kämmal, see tagasi tuua, seda soojendada ja emmata.

      «Aga,» ütles Tom silmi pilgutades, «täna õhtul oled sa kord siin, kord mitte. Vahel niisugune, siis naasugune. Ma kutsusin sind täna tantsima möödunu mälestuseks. Mul polnud mingit tagamõtet, kui sind palusin. Ja seal kaevu juures seistes taipasin ma, et sinus on midagi muutunud, põhjalikult muutunud. Midagi uut ja õrna, midagi…» Ta otsis sõnu. «Ma ei tea, ma ei oska öelda. Midagi su hääles. Ja ma tean, et armastan sind jälle.»

      «Ei,» ütles Cecy. «Mind, mind.»

      «Ja ma kardan sind armastada,» ütles mees. «Sa teed mulle haiget.»

      «Võibolla küll,» ütles Ann.

      Ei, ei, ma armastaksin sind kogu südamest! mõtles Cecy. Ann, ütle seda minu eest. Ütle, et armastaksid teda!

      Ann ei öelnud midagi.

      Tom nihkus vaikselt lähemale, et tema põske puudutada.

      «Ma leidsin töökoha saja miili kaugusel. Hakkad minust puudust tundma?»

      «Jah,» vastasid Ann ja Cecy.

      «Võin ma sind hüvastijätuks suudelda?»

      «Jah,» ütles Cecy, enne kui keegi teine midagi öelda jõudis.

      Mees puudutas huultega võõrast suud. Ta suudles võõrast suud ja värises.

      Ann istus nagu kaame raidkuju.

      Ann! ütles Cecy. Liiguta! Emba teda!

      Ann istus kuuvalguses nagu nikerdatud puunukk.

      Jälle suudles mees ta huuli.

      «Ma armastan sind,» sosistas Cecy. «Ma olen siin, tema silmis näed sa mind, ja ma armastan sind, mida tema ka ei arvaks.»

      Mees tõmbus eemale ja näis, nagu oleks ta maha jooksnud pika maa. «Ma ei tea, mis toimub. Korraks…»

      «Jah?»

      «Korraks tundus – » Ta pani käe silmile. «Pole tähtis. Viin su nüüd koju?»

      «Palun,» ütles Ann Leary.

      Väsinult pani mees auto käima ja võttis paigalt. Nad sõitsid kuuvalge auto mootorimüra saatel veel varajasel, alles kella üheteistkümnesel õhtutunnil, säravad aasad ja tühjad põllud mööda libisemas.

      Ning Cecy mõtles põlde ja nurmi vaadates: ma annaks ükskõik mis, kõik annaks ära, kui saaksin täna õhtust peale temaga olla. Ja taas kuulis ta ähmaselt oma vanemate hääli: «Vaata ette. Sa ju ei tahaks oma annet kaotada, eks – lihtsa maise surelikuga abielluda?»

      Jah, tõsi, mõtles Cecy, isegi sellest loobuksin ma otsekohe, kui ta mind tahaks. Mul poleks siis vaja üksildases öös hulkuda, ma ei peaks enam elama lindudes ja koertes ja kassides ja rebastes, mulle oleks temastki küllalt. Ainult temast.

      Maantee kandus sahinal nende alt mööda.

      «Tom,» ütles Ann viimaks.

      «Mida?» Mees vahtis mornilt teed, puid, taevast, tähti.

      «Kui sa peaksid kunagi tulevikus millalgi Green Towni sattuma, siit paari miili kaugusel, teeksid sa mulle teene?»

      «Millise?»

      «Kas sa teeksid mulle teene ja läheksid mu sõbrale külla?» Ann Leary ütles seda katkendlikult, kohmakalt.

      «Miks?»

      «Ta on mu hea sõber. Ma olen talle sinust rääkinud. Ma annan sulle tema aadressi.» Kui auto tema värava juures peatus, tõmbas ta väikesest käekotist välja pliiatsi ja paberi ja kirjutas kuuvalgel, paberit vastu põlve hoides. «On loetav?»

      Mees vaatas paberit ja noogutas hämmeldunult.

      Ta luges sõnu.

      «Kas lähed talle kunagi külla?» liikus Anni suu.

      «Kunagi ikka.»

      «Lubad?»

      «Mis see meisse puutub?» karjatas mees tigedalt. «Milleks ma vajan nimesid ja pabereid?» Ta kägardas paberi kõvasti kokku.«Oh, palunluba!»anusCecy.

      «… luba…» ütles Ann.

      «Olgu, olgu, jäta mind nüüd rahule!» hüüdis mees.

      Ma olen väsinud, mõtles Cecy. Ma ei saa siia jääda. Pean koju minema. Öö jooksul jaksan ma vaid paar tundi liikuda, lennata. Aga enne kui ma lahkun…

      «…enne kui ma lahkun,» ütles Ann.

      Ta suudles Tomi huultele.

      «See olen mina, kes sind suudleb,» ütles Cecy.

      Tom hoidis teda eemal ja põrnitses Ann Learyt ja vaatas sügavale-sügavale tema sisse. Mees ei öelnud midagi, kuid ta nägu hakkas aeglaselt, väga aeglaselt rahunema ning vaod silenesid, range suu pehmenes ja ta heitis veel ühe pilgu kuuvalgesse näkku tema ees.

      Siis tõstis ta naise autost välja ja sõitis hüvasti jätmata kiiresti minema.

      Cecy lasi lahti.

      Ann Leary karjatas nagu vangist pääsenult, tormas mööda kuuvalget teed maja juurde ja lõi ukse enda järel kinni.

      Cecy jäi vaid veidi kauemaks välja. Ritsika silmis nägi ta sooja öist maailma. Konna silmis istus ta hetke üksildasena tiigi ääres. Öölinnu silmis vaatas ta kõrge kuust hõbetatud jalaka otsast alla ja nägi kahes talumajas valgust kustumas, ühes siinsamas, teises miili kaugusel. Ta mõtles endast ja oma Perekonnast ja oma kummalisest andest, ja sellest, et keegi tema Perekonnas ei saanud kunagi abielluda kellegagi seal küngaste taga laiuvast maailmast.

      Tom? Cecy hääbuv teadvus lendas öölinnus puude all ja sinepipõldude kohal. On sul see paber veel alles, Tom? Kas sa tuled ühel päeval, ühel aastal, kunagi, mind vaatama? Tunned sa mind siis ära? Kas sa vaatad mulle näkku ja mäletad siis, kus sa mind viimati nägid, ja taipad, et armastad mind, nagu mina armastan sind, kogu südamest ja alati?

      Ta seisatas jahedas ööõhus, miljoni miili kaugusel linnadest ja inimestest, talude ja mandrite ja jõgede ja küngaste kohal. Tom? Õrnalt.

      Tom magas. Oli hiline öö; tema ülikond rippus tooli peal. Ja ühes rahulikult lebavas, hoolikalt valgele padjale seatud käes tema pea kõrval oli väike täiskirjutatud paberitükk. Aeglaseltaeglaselt, kübehaaval tema sõrmed sulgusid ja haarasid selle tugevasti. Ja mees ei liigutanudki