Viimane inimene Atlantisest. Aleksandr Beljajev

asi siis selle taha jää! Abielluge rutem ja võtke ta kaasa!»

      «Kaasa…» See oli uus mõte, mis polnud Carterile varem pähe tulnud. «Aga kas Mary on nõus?»

      Talle ootamatult oli Mary nõus ekspeditsioonist osa võtma ning ilmutas isegi väga elavat huvi asja vastu.

      Mary polnud Atlantisele enam ohtlik.

3. ATLANTIST OTSIMAS

      Möödus veel kolm pettumuste ja nurjunud lootuste aastat. Juba neli aastat kündsid allveelaevad Atlandi ookeani sügavikke Aafrika loodekalda ning Põhja- ja Lõuna-Ameerika idakallaste vahel. Tehti palju huvitavaid geoloogilisi ja paleontoloogilisi avastusi, ent Atlantise jälgi ei leitud. Terved tuukrite rühmad sondeerisid merepõhja sadade meetrite sügavuselt, kuid kõikjalt leiti vaid veesurve all kristalliseerunud vulkaanilist tuffi, graniiti ja savikilta.

      Ekspeditsioonist osavõtjad olid täiesti ilmselt kurnatud. Mary Carteri huvi Atlantise vastu jahtus märgatavalt.

      Tema mees needis Atlantist, Larissoni ja Sollyt. Kuid hea palk sundis teda ekspeditsiooni koosseisu jääma. Ka Sollyt ennast piinasid aeg-ajalt kahtlused. Kulud kasvasid, juba ammu pidi ta põhikapitalist näpistama ning tema, Solly, «maksis» nüüd juba palju vähem kui enne ekspeditsiooni.

      Solly veealune ekspeditsioon äratas algul tohutut uudishimu. Mõneks ajaks muutus Atlantis kõige moodsamaks teemaks. Sellest peeti lugematuid loenguid, korraldati õpetatud väitlusi. Mõnele viirastusid ookeanipõhja maetud rikkused. Arutati isegi aktsiaseltsi moodustamist, mis Sollyga koos töötaks. Ent lihtsad arvutused sundisid Solly ekspeditsiooni tulemusi ootama jääma. Aga need tulemused olid esialgu nutused. Ajalehed ja ajakirjad kirjutasid ekspeditsioonist üha külmemalt, siis läksid üle pilgetele selle kohta, kui palju «Atlantise müüt» on maksma läinud, ning jäid viimaks täiesti vait. See oli Solly jaoks kõige hullem. Ebameeldivuste tipuks jäi ta ilma osast oma varandusest, mis oli mahutatud naftaaktsiatesse.

      Jätkuv «raha ookeani matmine», nagu kirjutasid ajalehed, ähvardas teda laostumisega.

      Solly muutus vaikivaks ja ärritunuks.

      Ainult Larisson ei lasknud nina norgu.

      «Kõik meie ebaõnnestumised ei tõesta midagi. Otsisime lihtsalt valest kohast. Kuid seda viga on lihtne parandada. Asi on selles, et siiani urgitsesime vaid Atlantise vulkaaniliste mägede tippudes. Linnad asusid nende jalamil. Tuletage meelde, et juba Platon nimetas neid kõrgeid mägesid. Järelikult tuleb nende otsimiseks laskuda vähemalt kolme tuhande meetri sügavusel ookeanipõhjas asuvatele tasandikele ja pinnasesse mitu sügavat kaldtranšeed puurida. Ja me leiamegi Atlantise. Ta on meid kümneid tuhandeid aastaid oodanud ja kas tõesti, olles nii lähedal talle ja kuulsusele – jah, kuulsusele! – olete valmis sellest kõigest loobuma?»

      Kaval Larisson oli Solly nõrga koha juba ammu avastanud. Kuulsus!

      «Kui palju see maksma läheb? See tähendab – kui palju see veel maksma läheb?» küsis Solly.

      Hakati arvutama. Ookeanipõhjas tehtavad tööd olid meeletult kallid. Ent visadus ja harjumus riskida sundisid Sollyt seda sammu astuma.

      Värskeimateks uuringuteks valiti punkt asukohaga 12 kraadi põhjalaiust ja 40 kraadi läänepikkust.

      Põhja lasti tohutud õhku sisaldavad tuukrikellad, sest kolme tuhande meetri sügavusel oli vee rõhk tuukrite jaoks liiga suur. Puurid, mis töötasid ookeanipinnal seisvatelt laevadelt tuleva elektriga, puurisid ja purustasid pinnast, mis tuukrikelladest hermeetiliste luukide kaudu välja heideti. Mitu korda tungis vesi kellade alla. Kuus töölist olid juba oma eluga maksnud. Kõige raskem oli hukkunutele asendajaid leida, neile maksti aina rohkem palka. See visa töö kestis kolm kuud. Ekspeditsiooni kangelaslikud jõupingutused köitsid taas «maise maailma» tähelepanu. Väsimatu Larisson juhtis energiliselt ookeani põhjas käivat tööd. Solly veetis suurema osa ajast tööpaiga lähedale ehitatud ujuvdokis – vabas õhus. Viibimine allveelaevas mõjus talle rängalt. Selle eest tugevdas mereõhk kõvasti ta tervist. Füüsiliselt tundis ta ennast suurepäraselt. Kuid see ravi läks talle kalliks maksma. Ühel hommikul, istunud arvete kohal ja kokkuvõtteid teinud, leidis ta, et vahendeid töö jätkamiseks on jäänud veel kaheks kuuks.

      Ja edasi on lõpp. Ta on laostunud ja lisaks veel vana fantaseerija ja unistajana häbistatud.

      Õhtul, kui väsinud, aga tavapäraselt reibas ja lärmakas Larisson ookeanipõhjast tema juurde tõusis, teatas Solly kurva uudise. Esimest korda sattus Larisson segadusse. Ta poleks kunagi arvanud, et see kullakott võib tühjaks saada. Ent Larisson oli oma tööst liiga hõivatud, et meeleheitesse sattuda.

      «Seda ei saa olla!»

      «Mis tähendab – ei saa olla? Eks vaadake arvutusi…»

      «Ei saa olla, ütlen ma, et töö kõige põnevamas kohas katki jääks. Oleme jõudnud pehme tufini. Töötada on kergem. Ja just täna leidsin ma midagi, mis on kuratlikult katusekivi moodi. Raha? See tuleb hankida!»

      «Aga mismoodi?»

      Larisson kehitas õlgu ja läks oma kajutisse. Sel õhtul kirjutas ta kaua, jagas mingeid käske ning hommikul, kiiruga einestanud, sukeldus «oma koju» ookeanipõhja.

4. OOTAMATU ABI

      Kaks saatuslikku kuud olid lõpule jõudmas. Solly tegeles selle väljaarvutamisega, mis pidi jääma talle tagasihoidlikuks eluks, kui ta loobub «rumalast ettevõtmisest» Atlantisega ja selle likvideerib. Väljakutsutud valitseja esitas talle aruande. Pärast Texase lambakasvatusrantšode likvideerimist jäid alles mõningad raasukesed nii mõnesaja tuhande dollari väärtuses.

      Solly puhus oma tulevikupilte maalides mõtlikult suitsujugasid. Ta sõidab lõunaosariigi üksildasse mõisa ja elab oma elu lõpuni täielikus üksinduses. Aafrika kallastelt uhkas hõõguvate kõrbete kuuma hingust.

      Äkki ilmus põhja pool nähtavale hulk laevu. Kui need lähemale jõudsid, märkas Solly lehvivaid vimpleid.

      «Mis laevastik see veel on?»

      Ta ei teadnud, et saabus ootamatu rahvusvaheline abi. Larisson polnud maganud. Ta oli läkitanud tuliseid pöördumisi paljude riikide ajalehtedesse, kutsudes kogu kultuurset inimkonda ekspeditsiooni «teaduse nimel» aitama. Tema tuliselt koostatud kirjutis avaldas muljet. Moodustati abilaevastik, mille alused parajasti ujuvmajakani jõudsid. Solly ei lugenud juba ammugi ajalehti: «Seal on ainult ebameeldivused.» Sellepärast ei teadnud ta ka Larissoni üleskutsest.

      Abi saabus õigel ajal ja töö hakkas keema kahekordse hooga. Varsti leiti vaieldamatuid jälgi Atlantisest: müüritis mustadest, valgetest ja punastest kividest, mis oli veekindlas kihis väga hästi säilinud. Avastus tekitas kogu maailmas enneolematut sensatsiooni. Peaaegu kõik riigid hakkasid väljakaevamistest osa võtma, justkui kaotatut tasa teha soovides.

      Töö läks aeglaselt, kuid nüüd ei töötanud nad enam pimesi nagu mutid.

      Iga kuu tõi ikka rõõmsamaid uudiseid. Elavnenud ja taas rõõmsamaks muutunud Solly möödus allveelaeval tööpaigast ja jälgis illuminaatorist, kuidas prožektoritega valgustatud ookeanisinast ilmusid nähtavale kord pooleldi purunenud sammastik, milles aeglaste uimeliigutustega ujusid kalad, kord majaseinad, kord templi kiivas portikus…

      Ekspeditsiooni viiendal aastal leiti Poseidoni pühamu varemed koos hiiglasliku raamatukoguga, mis koosnes poleeritud pronksplaatidest, millele olid graveeritud pealiskirjad. Tekst oli suurepäraselt säilinud. Ühel Venemaa õpetatud keeleteadlasel õnnestus need dešifreerida. Pikkamööda paljastas Atlantis oma saladused: templid, püramiidid, raidkujud, elumajad, pronksrelvad, majapidamistarbed ja arvutu hulk atlantide «pronksraamatuid».

      Väljakaevamiste lõppedes korraldati diplomaatide ja teadusmaailma esindajate rahvusvaheline konverents, et lahendada ookeanipõhjast väljatoodud hindamatu arheoloogilise kollektsiooni saatuse küsimus.

      Otsustati, et ei tohi lõhkuda arheoloogilise materjali «keskset tuuma», mis annab Atlantisest, selle tsivilisatsioonist ja elust täieliku, peaaegu ammendava ettekujutuse. Ent Euroopa ja Ameerika vahel puhkes tuline vaidlus: kes peaks selle tuuma enda valdusesse saama?

      Lõpuks