Tiivutud inglid. Argo Järve

Ta koputas vastu klaasi ja viipas käega. Andres tuli avama.

      „Haa! Sa oled varajane. No tule sisse. Kohvi tahad?“Kuulamata vastust, valas ta juba iseenesest mõistetavalt tassi täis.

      „Koort, suhkrut? Mis sa siis tööst ja kohast arvad?“jätkas mees küsimustega.

      Hans liigutas lusikaga vaikselt kohvi ja vastas: „Töökoht iseenesest meeldib aga palgast me pole rääkinud ja elamist oleks vaja.“

      „Elamine pole probleem, siin vabu kortereid on, ma võin esmapäevaks midagi organiseerida ja palk on alati läbiräägitav,“vastas Andres. Vestelnud, vaielnud mõnda aega palganumbrite üle, lõid mehed lõpuks käed. Hans pidi alustama esmapäeva lõunast, selleks ajaks olevat olemas ka korter. Andres tasus talle sularahas prooviõhtu eest ja mehed jätsid hüvasti. Hans alustas elu nautimist ja kahepäevast turneed mööda Eestimaad. Ilmad olid ilusad ja igasugused kohustused puudusid. Mees polnud veel oma sugulasi tagasitulekust teavitanud ja ta polnud kindel, kas see ongi vajalik. Nad olid järjest võõramaks jäänud ja viimase aasta jooksul polnud ta nendest kellegagi sõnagi vahetanud, ei läbi telefoni ega kirjateel. Temal, rändajal, polnudki kindlat aadressi. Talle meenus kunagise ansambli Vanemõde menulaul, mis oli pähe jäänud siiani ja autorooli keerates võttis ta valjuhäälselt laulu üles:

      Kõik rattad dikteerivad valjust,

      kus on meie kohtumispaik,

      ei vali mu numbreid sa valesti,

      me maa on lihtsalt suur ja lai

      On süda mul vaevas,

      mu süda on ärevil,

      tee homme ei leia mind siit

      Ei ela ma majas, ei tänaval,

      mu aadress on NSV Liit,

      ei ela ma majas, ei tänaval,

      mu aadress on NSV Liit

      Sa telegramm otsi mind seal kus lõpp,

      kus kraanad ja tehtud töö,

      kus armust on tähtsam seal võidurõõm,

      kui teise töö rekordit lööd

      On süda mul vaevas,

      mu süda on ärevil,

      tee homme ei leia mind siit.

      Ei ela ma majas,ei tänaval,

      mu aadress on NSV Liit,

      ei ela ma majas, ei tänaval,

      mu aadress on NSV Liit

      Mu koht on seal kus poisid arukad,

      ja teenindab plakap pirot,

      seal üles on kääritud varrukad,

      ja töölisklass seal laulu lööb

      On süda mul vaevas,

      mu süda on ärevil,

      tee homme ei leia mind siit.

      Ei ela ma majas,ei tänaval,

      mu aadress on NSV Liit,

      ei ela ma majas, ei tänaval,

      mu aadress on NSV Liit.

      Ei ela ma majas,ei tänaval,

      mu aadress on NSV Liit,

      ei ela ma majas, ei tänaval,

      mu aadress on NSV Liit.

      See tõi tal praegugi naeru näkku ja tegi tuju heaks, kunagi üürgasid seda laulu kõik ja kõikjal. Kuigi Hans polnud tollal selle ansambli eriline paadunud fänn, siis see ja üks teine selle bändi laul olid talle kohe algusest meeldima hakanud. Sedasi nostalgitsedes oli ta jõudnud Eestimaa metropoli Tallinna.

      Maailma suurlinnade kõrval küla aga Eesti kohta ikkagi pirakas linn. Ja pealinn. Paljud kippusid siia, eriti noored. Loodeti siit leida paremat tööd ja palka. Paljude unistused, lootused muidugi purunesid ja nad ei saanud hakkama, kuid suurem osa neist siiski leidis oma niinimetatud õnne või vähemalt arvasid selle leidnud olevat. Temal selle linna vastu erilist sümpaatiat polnud, jah varasemas nooruses oli see ka tema unelmate elukoht, aga elanud, töötanud seal mõnda aega, pettus ta selles. Koor oli olnud värvilisem kui sisu. See lapsepõlves nii müstilise ja kättesaamatu paigana tundunud linn ei olnudki enam nii võluv ja saladuslik aga ta käis siin siiski vahest aegajalt meelt lahutamas. Hans jättis auto äärelinna ühe kaupluse parklasse ja suundus ühistranspordiga edasi. Mõttetu oli autoga linnas keerutada ja parkimiskohti otsida kui kindel tegevuskava puudus. Ta sõitis Kristiinesse, seal kaubakeskuses lootis ta keha kinnitada ja seejärel oli mõte helistada paarile tuttavale, et tühi päev kuidagi sisustada.

      Trollidega mööda linna keerutades jõudis ta lõpuks sihtpunkti. Ammu polnud ta siinkandis ringi liikunud ja ka kaubanduskeskus oli paljuski muutunud, uued kohvikud, poed jne. Mees jõlkus natukene aega ringi ja võttis siis koha sisse ühes kohvikus. Aja peletamiseks tellis ta suure kohvi ja tükikese kooki. Sedasi maiustades vahtis ta ringiliikuvaid inimesi ja mõtles, et kuhu nad kõik küll tormavad. Pintsakutes ärimehed, turistid, üleslöödud daamikesed, kes olid siin rohkem enese eksponeerimiseks, kui muul eesmärgil, noored tattnokad, kes peaks praegu koolis olema ja inimesed kes olid tulnud siinsetesse söögikohtadesse lõunale. Meeletu virr-varr ja inimmass, osad neist nähtamatute maskidega ja teised tõeliste, argiste nägudega. Liikumine ja kiirustamine, kõik olid kuhugi teel või tegid näo, et neil on tohutult kiire. Teater. Hans valis mobiililt numbri ja jäi ootele. Kuularist kostus robotlik teadanne, et antud number on välja lülitatud või asub väljaspool teeninduspiirkonda. Järgmise numbriga täpselt sama lugu. Mees toksis kiirelt paar sõnumit ja torkas telefoni taskusse tagasi. Ta tõusis ja läks aeglaselt leti juurde, tellis uue kohvi ja võttis spetsiaalsest hoidikust ajalehe. Pealkirju sirvides ei jäänud talle midagi huvitavat silma ja ta sulges ajalehe.

      Tagakaanel olid mõned tutvumiskuulutused stiilis, a la noor neiu kutsub kohvile jne. Huvitav, millist kohvi seal küll pakutakse, mõtles ta muiates ja tõusis laua tagant. Siin polnud enam midagi teha ja niisama poodides kolistada polnud tema stiil. Mees haigutas ja suundus väljapääsu poole. Süütas tänaval sigareti ja jäi seina najale toetades seda pahvima. Aeg oli seisatanud, esmakordselt peale naasemist tundis ta igavust. Hansu peast käis läbi mõte minna baari aega veetma aga esmalt otsustas ta siinsamas lähedal hostelis käia ja omale tuba võtta, et oleks pärast koht kuhu minna. No nii igaks juhuks.

      Ta oli näinud selle hosteli reklaamtahvlit täiesti juhuslikult, trolliga sõites.

      Kaubanduskeskusest hostelisse oli oma kümme minutit uimast kõndimist. Koht oli tõenäoliselt olnud enne mingi kooli ühikas olnud ja keegi nupumees oli sellest hosteli teinud. Remondile poldud siin rõhku pandud ja mööbelgi oli majale pealekauba saadud. Toa hind oli üllatavalt kõrge aga lihtsalt voodikohta ta ei söendanud võtta, hind oleks poole võrra langenud aga sellega, et tema toanaabriks oleks saanud mingi suvaline norskav või haisev tõpranägu, mees ei hakanud riskima.

      Muidugi oleks võinud ka vastupidi minna, et tema oleks öösel tulnud purupurjus ja alkoholist läbiimbunud tohlakana, ning toas oleks olnud viks ja viisakas teeline, kes tuli siia end välja puhkama. Pealegi tahtis Hans kindel olla, et ta saab ennast siin välja puhata, arvestamata kellegagi. Lukustanud toaukse, vantsis mees tagasi Kristiinesse.

      Maja ühel küljel teadis ta olevat ühte baari ja sinna ta suunduski. Alustuseks. Meest tervitas baari sisenemisel valju muusika ja seksikas, kena näitsik, kes oli siin baaridaamiks.

      Hans naeratas ja tellis konjakit ning kohvi. Vaatas ringi ja siirdus nurgalauda, siit oli hea ülevaade kogu baarile, samuti ei tagunud tümps otse kõrva. Samas oli ta teistest laudadest natukene eraldatud. Rahvast oli baaris parasjagu. Kes lõunatamas, kes nagu temagi aega surnuks löömas. Mees mekutas konjakit.

      Hennesy maitses oli harmooniat ja natukene vürtsi. Maitse püsis suus veel pikalt, kui sa seda just kohviga kohe alla ei loputanud. See oli jook, millest ennast lihtsalt täis tõmmata oleks olnud patt. Seda tuli nautida. Täis tõmbamiseks on baaris sobivamaid jooke küllaldaselt. Hansule tuli seoses konjakiga