Pärast surma tehtud testament. Ann Granger

hetke, ehkki see küsijat pahandas.

      „Palun mulle ka veini,” ütles Markby. Ta ei usaldanud eriti porgandiviina.

      Wynne kolistas pudelitega joogilaual. „Kuidas oleks sellega? Õunaveiniga? See pole üldse siider, pigem nagu Saksa valge vein – vähemalt minu arvates. See on põldmarjale meeldivaks kontrastiks. Proovi!”

      Veinimaitsmise tõttu tekkis vestlusse paus. Kuid isegi kaua aega pensionil olnud neljanda võimu esindajat polnud kerge teemast kõrvale kallutada. Nõrgendanud vastaste kaitsevõimet kangete jookidega, asus Wynne ümbernurgarünnakule.

      „Laura rääkis, et tal on vend politseis, isegi suur ülemus.”

      „Mitte teab mis ülemus,” vastas Alan kähku. „Ainult jaoskonnaülem.”

      „Minu arvates on see väga suur ülemus.” Wynne tõrjus osavalt tagasi katse ta huvi hajutada. Ta naeratas heatahtlikult, andes märku, et ka Alanil on tegemist professionaaliga.

      Alan tundis, et ta vastupanuvõime kahaneb. (Või tulenes see liiga suurest kogusest koduveinist.) Juuksenõel kukkus maakividest laotud kaminasse. Wynne silmitses seda, just nagu imestades, kust see pärit on.

      „Ma pean ütlema, et teie pere on väga seaduslembeline. Laura on advokaat ja sina politseinik. Aga Laura abikaasa Paul on hoopis teist tõugu. Kokanduskirjanik! Tema tädi Florrie Danby armastas sellest rääkida. Teda üllatas, et poisslaps tunneb kokanduse vastu nii suurt huvi. Aga nagu ma talle ütlesin – vaata, kui palju on kuulsaid meessoost peakokki. Ükskord, aastate eest, kui ma olin veel noor reporterihakatis, intervjueerisin ma Philip Harbinit. Kas sa mäletad teda? Tal oli habe.”

      Wynne rüüpas veini. „Ta käis mööda maad ringi ja korraldas teatrites kokandusalaseid demonstratsioonesinemisi. Tollal polnud teleesinemised nii hullusti moes, kuid tema oli üks esimestest teletähtedest.”

      „Paul on väga hea kokk,” kiitis Alan oma õemeest. Ta lootis, et ta kõne on arusaadav. Keel hakkas veidi pehmeks muutuma. Ta kordas püüdlikult: „Väga… hea… kokk.”

      Meredith kortsutas kulmu.

      Paistis, et Wynne ei märganud midagi. „Florrie Danby oli aastaid minu naaber. Ma tunnen temast väga puudust.”

      Järgnes hetk vaikust, mis sundis meeleoludele tundlikku Meredithi Wynne’i poole vaatama. Wynnie pilk oli muutunud kaugeks ja veidi nukraks. Meredithi haaras hetkeks kohmetusesegune kaastunne. Wynne oli olnud tööle pühendunud naine, nagu Meredith on praegu, ja see on tore tunne. Elu on nii mitmekülgne, huvitav ja elamist vääriv. Ja siis ühel päeval – prauhti! – on kõik läbi. Meredith silmitses veiniklaasi. See on kange kraam. Alan oli hakanud juba puterdama ja Meredith pärast paari sõõmu härdameelseks muutuma.

      Wynne jätkas mõtiskelu: „Ma kartsin, et pärast tema surma müüakse maja ära. See on väga tähtis, kes on su naabrid, eriti niisuguses väikeses kogukonnas. Florrie elas juba siis siin, kui ma siia seitsmeteistkümne aasta eest kolisin. Ja kui Paul ütles, et ta kavatseb tädi maja jätta perekonna valdusesse, hüppasin ma rõõmust.”

      „See on neile ideaalne nädalalõpu veetmise paik,” ütles Markby. See tuli juba paremini välja. Ta suutis sõnu korralikult hääldada. Tundes ennast kindlamana, muutus ta jutukamaks. „Nelja lapsega on kulukas puhata. Siin on neil väga hea ja pealegi pole see Bamfordist kaugel. Selle pealt hoiab ka kokku. Lähedale sõita. Kas sa tead, et nad kavatsevad seda suvel oma käimiste vaheaegadeks lühiajaliselt välja üürida?”

      „Ma tean. Ja mul pole midagi selle vastu. See on parem kui tühi maja. Isegi siis, kui mõni üürnik pole sulle meele järele, kannatab paar nädalat ikka välja. Ning sina ja Meredith hakkate siin nüüd sagedamini käima, eks ole?” küsis ta lootusrikkalt.

      „Tegelikult…” Markby heitis pilgu Meredithile, kes silmitses õunaveini vastu hääbuvat valgust, „… me kavatsesime tulla varem suvel. Kuid ma ei saanud töölt ära. Ja kui mina sain vabaks, saadeti Meredith ootamatult mõneks nädalaks Pariisi saatkonda konsulaartööle.”

      „Ega ma kurda,” sekkus Meredith. „Ikkagi Pariis. Ja see oli tore vaheldus Whitehallile. Lausa õnnistus. Ent see äratas taas igatsuse tõelise…” Ta märkas Markby nördinud pilku. „See ei tähenda, et ma kipuksin pikemaks ajaks välislähetusse. Aga mõni nädal ei teinud paha.” Ta tõstis klaasi. „See sai võimalikuks Toby jalaluumurru tõttu.”

      „Suur tänu Toby Smythe’ile,” turtsus Markby pahaselt, „kes murdis jala ja keeras teiste inimeste puhkuse kihva.”

      Markby ei saanud midagi parata, et ta ei tundnud kaasa mehele, keda pidas oma nooremaks konkurendiks, kuigi nii Smythe kui ka Meredith seda eitasid. Peale selle oli Markbyl tunne, et Toby veab endaga kaasa hädasid nagu paabulind oma saba. Ükskord, kui ta aeti minema mingist banaanivabariigist ja saabus ootamatult koju, pidi Meredith vabastama korteri, mille oli Tobylt üürinud, ja kolima mingisse vanasse pugerikku…

      Meredith silmitses teda taunivalt. „Ega ta meelega oma konte murdnud. Nad pidid ta lennukiga koju tooma. Tal on siiani teraspoldid sees. Aga ta saab juba kõndida ja käib tööl. Võtame tema paranemise terviseks!”

      Kõik jõid.

      „Meredithil ja minul on nüüd vähemalt kaks nädalat aega, et süüa, juua ja jalutada.” Markby tõstis klaasi. „Parim puhkus on see, kus pole vaja midagi teha. Me oleksime võinud sõita ka kuskile kaugemale, kuid Paul pakkus oma maja. Me mõtlesime, et miks mitte? Kui me oleksime läinud hotelli, sebiksid meie ümber võõrad inimesed. Siin on palju rahulikum.”

      Ta lootis, et ei pannud viimase lausega saatust proovile. Nagu selgus, seda ta just tegigi.

      Wynne mõlgutas mõtteid: „Ma tunnen oma ajakirjanikutööst puudust. Tööl olles mõtlesin, et küll oleks tore olla pensionil. Istuda siin oma majas, ajada veini, lugeda, nokitseda aias. Veeta kenasti aega. Aga tegelikult pole see nii. Kui oled harjunud kärarikka reporteritetoaga, sagivate inimestega, uudis- ja kõmulugudega, kõikide nende napsidega, uhkete lõunatega…”

      „Just seda mõtlesin ma viie minuti eest,” ütles Meredith. Kuid Wynne’i vestlus võttis, nagu sageli, ootamatu pöörde ja ta jätkas:

      „Sellepärast ma võtsingi vastu pakkumise teha natuke tööd surnukuurile.”

      See muutis külalised paugupealt kaineks ja nad vaatasid talle jahmunult otsa.

      „Surnukuur,” selgitas Wynne, „on ajalehe nekroloogide rubriik. Lehel on kuulsate ja tähtsate inimeste järelhüüded igaks juhuks valmis, et paisata kohe trükki, kui mõni neist peaks otsad andma. Pärast pensionile jäämist olen ma juba mitmeid kirjutanud – alati kerkib mõni uus kuulsus pinnale. Lisaks olen juba olemasolevaid korrigeerinud. See on äärmiselt huvitav töö ja kohutavalt delikaatne. Küsitletav ei tohi aru saada, mida sa tahad.”

      „See on täiesti arusaadav,” ütles Markby. „Kes tahaks, et keegi surnutest elatuv kuri vaim – vabandust, Wynne –, keegi lugupeetud sulesepp koostab su nekroloogi, kui sa oled elus ja täie tervise juures. See viib ükskõik kelle endast välja.”

      „Oi, see pole üldse nii!” kinnitas Wynne. „Nad ei paneks seda pahaks. Nad oleksid meelitatud ja põnevil. Nad annaksid kõik, et teada, mida neist kirjutatakse, kuid nad ei näe seda kunagi. Nii on parem, kui nad ei tea. Kui nad teaksid, pakuksid nad sulle kõik, et pilk peale visata.”

      „Ma saan aru, et see on oma süngel moel isegi pisut lõbus,” arvas Meredith akna juurest.

      Wynne’i nägu muutus mõtlikuks. „Jah, ma nautisin seda. Kuni…” Ta näppis pudelikorki. „Kuni Olivia Smeatoni hobuse looni.”

      Meredith pani klaasi käest ja pöördus näoga toa poole. Ta ignoreeris Alani meeleheitlikke märguandeid mitte lasta ennast peibutada ja küsis: „Mida ta tegi?”

      „Tegi? Oh…” Wynne naeratas kergelt ja Markby oleks võinud vanduda, et ta silmad särasid võidurõõmsalt. Wynne oli nad õnge saanud ja teadis seda. „Ta ei teinud midagi, vaene loomake. Ta suri ära.”

      See oli murdepunkt. Kas nüüd või