Sobiv paik surmaks. Ann Granger

elamusel läks korda ta murelikuks muuta. Markby sisenes osakonna peakorteri askeetlikku hoonesse ahistava tundega, et kuidagimoodi olid asjad hakanud kõvasti viltu minema.

      Laip ei ole kunagi heaks endeks, kuid seesinane näis tervet ebaõnne perioodi kuulutavat. Mitte et ta oleks uskunud „tähti” või mis tahes süsteemi järgi tuleviku ennustamist. Tal oli tädi, kes oli olnud veendunud teetassi meetodi kindluses. Kuid Markby oli kaotanud sellesse usu juba varases nooruses, kui tädi talle teatas, et süsteem toimib ainult „siis, kui sul on suured teelehed”. Iga süsteem, mis näis töötavat ainult seesugustes kitsastes raamides, polnudki mingi õige süsteem, kõigest iseäralik komplekt tingimusi.

      Sellele vaatamata oli tal mõnikord tunne, et sündmused on otsustanud teda tublisti vintsutada. Tal oli peaaegu kiusatus revideerida oma tõrjuvat hoiakut tähtede asjus. Ta tunnetas õhus selget harmoonia puudumist. Valet sorti lehti.

      Ta hakkas trepist üles ronima, aga enne kui jõudis politseiülema kabinetini, kuulis ta end hõigatavat. Üles vaadates nägi ta Norrist, kes seisis tema kohal trepimademel. Norrise taga seisis väga lühikeseks pöetud juuste ja pineva ilmega noor naine.

      „Kas on uudiseid?” küsis Norris ametlikult, kui Markby oli tema tervitusele vastanud ja nendega ühinenud. Tema suu liikus, kuid mitte ainsamgi lihas ülejäänud näos. Natuke sedamoodi nagu need varbad lahkamislaual, mõtles Markby.

      „Ma just tulen morgist. Tüdruku kaelal on mingi jälg, mida ma ei oska päriselt seletada, ja mõlema kanna nahk on marraskil, mis viitab sellele, et laipa lohistati üle mingi abrasiivse pinna, hoides teda tõenäoliselt õlgadest või küünarvartest.”

      Norrise silmad välgatasid. „See ju paigutab surmapaiga mänguväljakust eemale!”

      „Peaaegu kindlasti. Kui ta leiti, vedelesid kingad umbes kaheksateist tolli temast kaugemal. Ilmselt viskas tapja need lihtsalt laiba kõrvale maha, sest tahtis neist lahti saada ega teadnud, mida muud nendega ette võtta… või tahtis ta varjata tõsiasja, et kingad olid juba varem jalast ära tulnud. Tema auto pakiruumis võib-olla? Ma teen mõistagi oletusi. Mehed, kes just praegu väljakut läbi kammivad, võivad midagi avastada.”

      Norrist ei paistnud see rahuldavat. „Saage aru, me peame asja liikuma lükkama. Noor tüdruk… press teeb sellest suure numbri ja teiste noorukite vanemad hirmutatakse ära.”

      „Ma olen sellest teadlik!” ütles Markby pahaselt.

      „Kas on veel midagi, mida Fuller meile praegu öelda oskab?”

      „Mitte enne lahkamise lõpetamist. Ahjaa, tüdruk oli hiljuti seksinud, kuid esialgu pole mingit märki vägistamisest.”

      Markby oli unustanud naise kohaloleku, kuid nüüd see meenus talle – liiga hilja. Ta silmitses naist vargsi. Too paistis kõigutamatu, kuid siiski pingul. Tal oli seljas must seelik ja punase, kõrge kaelusega sviitri peal musta-valge-halliruuduline jakk. Markby pidas aru, kas naine on avalikkuse esindaja või isegi proua Norris? Kui nii, siis pole ime, et ta paistis pingul olevat.

      Markby jätkas kiirustades: „Nagu te isegi teate, ei ole mul hetkel Pearce’i, ja nüüd, kus see asi mul käsil on, vajan ma…”

      Norris segas vahele: „Selle eest on hoolitsetud.” Ta osutas naisele. „Detektiiv-seersant Helen Turner. Ta on ajutiselt teiega, kuniks Pearce tagasi tuleb.”

      „Hästi…” Markby sai aru, et ta hääl kõlas tühjana. Ta võttis end kokku. „Mul on hea meel, et te meil pardal olete…” Sõnasta see ümber! „Mul on hea meel, et te meiega töötate, Turner.”

      „Tänan teid, söör!”

      Naise hääles oli ärevusseajavat innukust. Siin on ju tegemist Norrise soosikuga! Valed lehed, heakene küll!

      „Ma jätan teid nüüd selle asjaga tegelema, ja pidage meeles, meil on tulemusi vaja! Tegemist on eriti ebameeldiva ja julma kallaletungiga noorele tüdrukule. Meie tänavad tuleb noorte jaoks turvaliseks muuta. Ma tahan, et kivi ei jääks kivi peale, jõudmaks selle äärmiselt vastiku kuriteo põhjani.” Kergus, millega Norris kohustuslikud klišeed kokku pani, ja ühe käega tehtud napoleonlik žest lasid aimata innukust pääseda pressikonverentsi poodiumile mikrofoni juurde, mis võis Markby meelest olla kaugel kasulikkusest.

      „Kui asjasse on segatud noored, peame olema ettevaatlikud, et võimalikke infoandjaid mitte ära hirmutada,” lausus ta leebelt. „Lõppude lõpuks – me kõik soovime ju tulemusi.”

      Jäetud oma uue seersandiga üksi, avastas Markby, et puurib silmadega naist ja et on omakorda ka ise terava vaatluse all. Ta katkestas silmsideme.

      „Ma ei ütleks ära tassist kohvist, et summutada tolle maitset, mida ma ennist morgis jõin. Kas te ühineksite minuga? Mitte siin sööklas, üle tee on üks koht.”

      „Parem kohv?” küsis seersant.

      „Mitte ühtegi võmmi kuklasse hingamas!”

      Naine paistis peaaegu naeratavat. Seda küll ei juhtunud, kuid pinevil ilme lõdvenes märgatavalt. Markby pidas aru, kas ta on alati nii üles kruvitud, ja lootis, et mitte.

      Kohvik, kuhu nad läksid, oli pretensioonitu, kuid seal pakuti head kohvi. Ükskõik, millal Markby sinna ka läks, polnud seal kunagi kuigi suurt saginat, kuid see ei paistnud juhtkonda häirivat. Mõnikord tegi politseinik Markbys kohviku kohta laisalt oletusi. Teinekord jälle käskis ta endal lihtsalt lõpetada kujutlemine, et igal pool käib topeltmäng.

      „Kaksikelud!” ütles ta valjusti.

      Helen Turner paistis jahmunud. „Söör?”

      „Igasuguseid kaksikelusid on olemas. Kas teil on olnud võimalust laipa vaadata?”

      Turner kõhkles. „Jah, on küll. Nagu politseiülem Norris ütles, kaasneb sellega rohkesti avalikkuse tähelepanu, eks ole? Ma pean silmas tüdruku noorust.”

      „Noor, kuid mitte tingimata süütu. Ta näeb piisavalt noor välja, et veel koolis käia. Kuid oma vabal ajal sõlmis ta tutvusi või käis kuskil või tegi midagi – me ei tea veel, mida –, mille tagajärjel ta mõrvati.”

      Seersant ei vastanud, vaid segas oma kohvi, kuigi see oli must ja suhkruta.

      Ma loodan, et ta lõdvestub! mõtles Markby taas, kergelt ärritunud. Ta vaatas üles ja ta pilk kohtas naise silmi, mis olid hallid ja tumedate ripsmetega. Päris ilusad silmad. Markby arvas, et juuksed on seersant siiski liiga lühikeseks lõiganud. Ta nägi välja nagu poolenisti skalpeeritud. See on täiesti jultunud, seksistlik mõtlemine, adus Markby. Soeng oli arvatavasti moodne. Võib-olla ei meeldi naisele tema lõikus või ükskõik mis tema juures, kui mõtlema hakata! Võib-olla ei olnud need tõepoolest närvid, mis põhjustasid selle jäise hoiaku. See oli antipaatia.

      „Kas asi on minus?” küsis Markby.

      „Mis asi?” hüüatas Turner, lisades hilinenult: „Söör!”

      „Te ei pea mind kogu aeg sööriks kutsuma. Ma pean silmas, et kas mina ajan teid närvi?”

      Seersant pani tassi käest. „Ma ei arvanud, et see on nii ilmne. Ma ei ole närvis, noh, võib-olla natukene.” Ta pidas sisemist võitlust. „Uus juhtum, uus koht, uus boss…”

      „Kui te Bamfordi linna peale pääsete, siis näete, et see on üsna väike ja vaikne koht.” Markby üritas kiiresti edasi liikuda. „Viimastel aastatel on siin palju ehitatud, kuid üldjoontes on see ikkagi turuga kaubalinn.”

      „Neljapäev,” ütles seersant, „on turupäev.”

      Nüüd oli Markby kord üllatuda. „Teil on kodutöö tehtud.”

      Naine punastas. „Ma ikka alati üritan. Ja mulle on räägitud…”

      „Jätkake!” Vaevalt et ta innustust vajas. Hallid silmad olid liigagi väljendusrikkad. Markby nägi, et teine püüdis leida viisi, kuidas mõistlikult vastata. „Minust räägitud?” küsis ta.

      „Natuke,” tunnistas seersant. „Ah, ei midagi erilist. Ainult et… et te peate Bamfordi suuresti oma piirkonnaks