Minu Prantsusmaa. Elu nagu sirelivein. Eia Uus

kust on lauani veel mõnikümmend meetrit kõndida.

      Aiasaarekesel on kiiged, palju erinevaid maitsetaimi, lilled ja kõrvitsad, mõned õuna- ja pirnipuud, vaarikapõõsad, maasikapeenrad ja põldmarjapuhmad, mis kasvavad üle kaldaääre alla vee poole rippudes. Neid tuleb käia korjamas paadiga, mis on muidu seotud aiavärava taha jääva paaditrepi külge. Trepp läheb veneetsialikult vette.

      Aia lõpus jõeharud kohtuvad ning seal viimases tipus, nagu laevaninas, ongi söögilauad heleda päikesevarjuga.

      Esimesel söögikorral arvan, et see on pidusöök minu tervitamiseks. Mõnel järgmisel, et üritatakse ikka veel head esmamuljet jätta, ning pealegi, kuna pidevalt saabub uusi ja lahkub vanu külalisi, tundub loogiline, et tihti on tervitus- või hüvastijätusöögid, pere ja sõprade ärahellitamise ja neile hea elamuse pakkumise toidukorrad. Aga ei. Ma poleks uskunud, et nii jääbki. Et see ei ole erakorraline pidulaud, vaid eluline igapäevane argirituaal, ja et isegi kui Céleste’i pole, hakkan varsti eneselegi märkamatult ise samasuguseid laudasid täitma.

      Nii on see päevast päeva. Söök ei ole see, mida tehakse, et elus püsida, vaid kõike muud tehakse söögi pärast – kiirustatakse töötegemisega, et saaks söögiga aega veeta, mitte ei pugita püstijalu midagi suvalist, et ruttu tagasi töö kallale minna.

      Süüa on tehtud juba mitu tundi ning meie Zuzannaga käime kandikutega juba mitmendat korda saare tipus. Laual on igale inimesele mitu taldrikut ja klaasi, veinipudelid, erinevad veed, saiad, juustud, õlid ja sool-pipar, värske salat ja lõputult muud. Üks harilik õhtusöök.

      Lapsed istuvad väikeses lauas meie kõrval. Esimene käik on avokaado lõhemarja ja sidruniga. Vaatan, kuidas Anaïs sööb lõhemarja noa ja kahvliga. Minule on selles pildis kõik uskumatu: et laps pole veel kahenegi ja sööb juba kahvli ja noaga, ning ei söö mitte porgandipüreed või kartuliputru, vaid lõhemarja. Ja avokaadot. Sidruniga. See ütleb minu meelest nii mõndagi prantsuse söögikultuuri kohta. Nõnda on pisike laps, kes ajab noaga sidrunimahlast haput kaaviari kahvli peale, mu esimene kultuurišokk, kuigi olin ju kuulnud küll, et Prantsusmaal on toiduga kuidagi intensiivsemad lood kui mujal maailmas.

      Olime enne joonud aperitiivi ja natuke veini ja näksinud oliive. Nüüd sööme eelroa ja joome järgmist veini. Siis pearoaks võrratu part ja järgmine vein. Siis salat: rohelised lehed palsamiäädika, õli, küüslaugu, soola ja pipraga. Pannakse tähele, kui vähe ma seda võtan, ja pean selgitama, et kodus ei söö minu pere sellist salatit üldse, välja arvatud vanaema, kes sööb rohelist salatit hapukoore ja suhkruga, mis mullegi lapsena väga meeldinud oli. Kui tunnistan, et kasvasin üles teadmisega, et roheline on jänestele ja lehmadele mõeldud, katkeb lauas tegutsemine ja kõik vaatavad mind vaikides suurte jahmunud silmadega. Lõpuks ütleb Céleste: „Nojah… Sa oled ilmselgelt rikutud, aga vähemalt pole sa taimetoitlane” ning lõbus jutuvada jätkub.

      Järgmine käik on mitu meetrit just pagari juurest toodud sooja saia ja mitut erinevat juustu, mida Prantsusmaal on üle 400 sordi. Ei, mitte üle 400 eri nime, vaid erineva juustu. Erinevad toorained, valmistamismeetodid, keemilised protsessid. Kreempehmed chèvre’id ja kivikõvad Pecorinod, laste lemmik Gouda ja tugevama maitsega Roquefort… Kõikidest sortidest on kümneid või vahel isegi sadu variante. Zuzanna on siin olnud vaid kuu, ent juba oskab ta kõiki laual olevaid juuste nimetada ja neid õigesti süüa.

      Pärast juustu tuleb veel magustoit ja kohv ning kui kõik on ära koristatud, siis digestiiviks konjak, brändi või kalvados.

      Kõik on kuidagi ülev. Söögilauas vaidlevad vanaisa Gaston ja tema advokaadist väimees Sébastien poliitika üle nagu ühed korralikud prantsuse mehed muiste. Céleste ja ta ema Marguerite üritavad teineteise võidu anda Zuzannale edasi veel viimaseid olulisi teadmisi Prantsuse köögist, enne kui neiu tagasi kodumaale läheb. Saan teada, et tšehhid on boheemlased, et Tšehhimaa on Bohemia. Prantsuse keeles kõlab see nii poeetiliselt.

      Mulle jutustatakse emotsionaalselt ühest võrratust veinist ja kuidas see suri koos veinikeldriga. Nimelt olla üks külamees meie maja keldri vooderdanud pigiga. Keldris seisnud veinid võtsid aga korgi kaudu kõrvalmaitse sisse – kõik tuli ära visata ja kelder jälle paljaks lõhkuda ning praegu see lihtsalt seisab ja tuuldub. Lastel tore selle pimeda suu ümber mängida, et seal elavad kollid.

      Kõik naeravad, segavad üksteise jutule vahele ja tõstavad häält, nii et kostame siit jõe keskelt vist üle küla. „Pardid! Bob!” kisavad lapsed. Ma arvan, et teistest erinev valge Bob meenutab kõigile inetu pardipoja muinasjuttu ja loo ilusat lõppu.

      Ootamatult küsib Céleste’i abikaasa Sébastien mu käest: „Kas sa püssi lased?”

      Céleste pööritab silmi.

      „Ee… ei ole lasknud. Eelmine nädal lasin metsas loomapiltidesse jahivibu. Tuli natuke välja küll.”

      „Tore! Püss on lihtsam. Meil on siin tuvid ja neid tuleb maha lasta. Aga nii, et keegi ei näe, sest see on tegelikult seadusega keelatud. Ja laibad peavad jõkke kukkuma. Üle kümne lasu korraga ei tasu teha, muidu märgatakse. Naabril on summuti, ta võib kas või nelisada järjest lasta.”

      Mulle tundub, et Céleste krigistab hambaid, joob veini rohkem ja kiiremini, kui peaks, ning võimalik, et hammustab kohe oma klaasist tüki, nii ärritunud on ta. Kõik tulevase eksabikaasa juures ajab teda närvi, eriti püüd võõrastele muljet avaldada.

      Olen vist harjunud väga vaikse ja temperamenditu eluga, rahuliku vooluga ning tunnen end äkki tundmatus kohas pea ees elumerre hüpanuna.

      „Eia, räägi siis, mis sind Normandiasse tõi?” küsib vanaisa Gaston.

      „Mul oli vaheldust vaja, et välja mõelda, mida ma elus teha tahan.”

      „Aga ma sain aru, et sul on juba ülikool lõpetatud ja töökoht ka olemas?” uurib vanaema Marguerite.

      „Jah, ma töötasin kolm aastat reklaamiagentuuris, aga see ei ole tegelikult minule… Ja ülikooli kohta ma ka veel ei tea, mida ja kuhu nüüd edasi õppima minna.”

      „Ja kauaks sa meile Prantsusmaale jääd?”

      Vaatan korraks Céleste’i poole ja kehitan rõõmsalt õlgu.

      „Ma tõesti ei tea. Nii kaua, kui mind vaja on. Või kuni ma end leian…” Naeratan, sest „ennast leidma” on naljakas väljend, mida mina võin kasutada, sest olen nii noor, üsna laps alles, vähemalt enda jaoks ja ilmselt ka nende vaatepunktist.

      „Ja vana sa oled?” uurib Gaston.

      „23.”

      „Siis on ju aega küll!”

      „Kas sul mees on?” tunneb Marguerite huvi.

      „Ei ole.”

      „Eelmine lapsehoidja oli meil Soomest,” ütleb Céleste vahele, „tema nimi oli Mia. Ta hakkas oma peigmeest igatsema ja vajus sügavasse apaatsesse depressiooni. Vähemalt seda muret meil siis sinuga pole.”

      Naeratan ebalevalt. Ma loodan ise ka, et Eesti Eiaga ei lähe nagu Soome Miaga, kuigi masenduse muster on liigagi tuttav.

      „Õpetan sulle prantsuse vanasõna,” ütleb Gaston taas mu klaasi täites. „Kui vein on välja valatud, tuleb see ära juua! Mõtle selle peale.”

      Céleste ütleb, et täna sõime kergelt, ning mul ei käi veel peast läbigi, et ta ei tee nalja. Aga loomulikult peavad sooja suvepäeva toidud olema kergemad kui pimeda talveõhtu omad! Ikkagi on mul keeruline ette kujutada suuremat ja raskemat söögikorda kui vast lõppenud mitmekäiguline nuumamisrituaal.

      See hetk oma maitsete ja lõhnade ja helide ja vaadete ja kompimistega (saia murdmine, mõlemale põsele suudlemine, laste embamine), kõik meeled ellu äratatud, tuletab meelde kunagise kõleda ühikatoa seinalt loosungi: „Elu on peolaud, ära siis nälgi selle ääres!”

      Siis ma ei osanud kõigest praegusest unistadagi.

      Céleste’i