Tristani ja Isolde lugu. Joseph Bedier

ja määris õrnalt ta keha sisse ema segatud salviga. Ta silmitses haavatu nägu ja leidis, et mees on kena. See viis ta järgmisele mõttele: „Kui ta on niisama vapper kui ilus, tuleb sellest tore võitlus.” Aga sooja vee ja lõhnavate rohtudega turgutatud Tristan vaatas teda, meenutas, et on saanud võidu tasuks kuldjuukselise kuninganna, ja naeratas. Isolde pani seda tähele ja mõtles: „Miks see võõramaalane naerab? Kas ma olen teinud midagi sobimatut? Kas ma olen jätnud tegemata midagi, mida noor neiu oma külalise heaks peab tegema? Ja-jaa, ta vist naerab seepärast, et unustasin tema sõjariistad mürgist puhastamata.”

      Ta läks sinna, kus asus Tristani varustus. „See kiiver on heast terasest ja kaitseb teda vajaduse korral hästi,” mõtles ta. „Ja see rõngassärk on tugev, kerge ja kangelasele täiesti sobiv.” Ta võttis mõõga käepidemest: „See on hea mõõk, mis sobib tublile parunile.”

      Ta tõmbab verise mõõga rikkalikult kaunistatud tupest ja näeb, et see on sälke täis. Ta uurib ühe sälgu kuju: kas see pole mitte mõõk, mis purustas Morholti kolba? Ta kõhkleb, vaatab veel kord, et oma kahtlusi kinnitada. Ta jookseb tuppa, kus hoiab Morholti kolbast välja tõmmatud terasetükki. Ta sobitab tüki sälgu sisse; murdekohta on vaevu näha.

      Ta tormas Tristani juurde, keerutas selle pea kohal mõõka ja karjus:

      „Sa oled Loonnois’ Tristan, minu kalli onu Morholti mõrtsukas. Sure nüüd omakorda!”

      Tristan püüdis asjata tema kätt kinni hoida; tema keha oli kurnatud, aga vaim virge. Nii rääkis ta osavasti:

      „Olgu, ma suren; aga kuula mu jutt ära, et sa ei peaks kaua kahetsema. Tea, kuningatütar, et sul on mitte ainult võimalus, vaid lausa õigus mind tappa. Jah, sul on õigus minu elu üle otsustada, sest kahel korral oled seda hoidnud ja selle mulle tagasi andnud. Esimene kord päästsid mu elu siis, kui olin haavatud rändmuusik ja sa ajasid mu soontest välja Morholti oda mürgi. Ära punasta, neiu, sellepärast, et sa nood haavad tookord ravisid. Kas ma ei saanud neid ausas võitluses? Kas ma tapsin Morholti reeturlikult? Kas mitte tema ei kutsunud mind välja? Kas ma ei pidanud oma keha kaitsma? Teine kord päästsid sa mu elu, kui läksid mind soosse otsima. Oh, mu neid, selle lohega võitlesin sinu pärast… Aga jätame need asjad: ma tahtsin vaid sulle tõestada, et pärast minu päästmist kaks korda surmast on sul õigus otsustada minu elu üle. Tapa mind, kui arvad, et selle eest au ja kuulsuse pälvid. Kui sa oled ükskord vahva asehalduri embuses, on sul kahtlemata mõnus mõelda oma haavatud külalisele, kes oli kaalule pannud elu, et sind endale võita, ja kelle sa tapsid, kui ta kaitsetus olekus kümbles.”

      Isolde hüüatas:

      „Mis veidrat juttu ma kuulen! Miks tahtis Morholti mõrvar mind endale võita? Ahaa, eks ikka sellepärast, et kui vanasti nõudis Morholt oma laevale Cornouailles’ noori tütarlapsi, siis nüüd tahtsid sa kättemaksuks kiidelda sellega, et teed orjatariks neiu, kes oli Morholtile kallis…”

      „Ei, kuningatütar,” vastas Tristan. „Ühel päeval lendas kaks pääsukest Tintageli ja tõi sinna karva sinu kuldseist kiharaist. Ma arvasin, et linnud tulid mulle teada andma armastusest ja rahust. Seepärast hakkasin sind otsima mere tagant. Seepärast trotsisin koletist ja tema mürki. Vaata seda juuksekarva, mis on põimitud minu vesti kuldtikanditesse; kulla värv on tuhmunud, aga juuksekarv särab endiselt.”

      Isolde silmitses suurt mõõka ja võttis kätte Tristani vesti. Ta nägi seal kuldset juuksekarva ja vaikis kaua. Siis suudles ta oma külalist rahu märgiks huultele ja aitas talle selga uhked rõivad.

      Päeval, mil parunid pidid kogunema, saatis Tristan salaja Perinisi, Isolde teenri, oma laevale, et anda kaaslastele korraldus riietuda nii, nagu sobib kuninga saadikutele, ja ilmuda õukonda, sest ta lootis veel samal päeval oma üritusega eesmärgile jõuda. Gorvenal ja sada rüütlit olid neli päeva Tristani kadumise pärast mures olnud; uudis rõõmustas neid.

      Nad sisenesid ükshaaval saali, kus juba oli kogunenud suur hulk Iirimaa paruneid, võtsid istet ühes reas, ja nende sarlakpunasest brokaadist, siidist ja purpurkangast riietel särasid kalliskivid. Iirlased arutasid omavahel: „Kes küll on need suursugused härrased? Kes neid tunneb? Vaadake nende toredaid sooblinahkade ja kuldtikanditega mantleid! Vaadake nende mõõgakäepidemeid ja karusnahakinniseid, kus sädelevad rubiinid, berüllid, smaragdid ja paljud teised kalliskivid, mida me ei tunnegi! Kas on kunagi nähtud sellist hiilgust? Kust need härrased pärit on? Millisele isandale nad kuuluvad?” Aga sada rüütlit vaikisid ega tõusnud oma istmetelt, ükskõik kes sisenes.

      Kui Iirimaa kuningas võttis varikatuse all istet, teatas asehaldur Ruuge Aguynguerran, et tõestab tunnistajate abil ja võib kinnitada kahevõitluses, et on tapnud koletise ja et talle tuleks anda Isolde. Seepeale tegi Isolde oma isale kummarduse ja ütles:

      „Kuningas, siin on üks mees, kes tahab paljastada asehalduri vale ja pettuse. See mees on valmis tõestama, et just tema vabastas maa nuhtlusest, mistõttu teie tütar ei tohiks saada argpüksi omaks, aga te peate lubama, et andestate talle tema vanad süüteod, ükskõik kui suured need ka poleks, ja võtate ta vastu rahus ja armuandmises.”

      Kuningas jäi mõttesse ega kiirustanud vastama. Aga parunid hüüdsid kooris:

      „Tõotage seda, isand, tõotage!”

      Kuningas ütles:

      „Jah, ma tõotan seda!”

      Aga Isolde laskus kuninga ette põlvili:

      „Isa, suudelge mind kõigepealt selle kinnituseks, et suudlete samamoodi rahu ja armuandmise märgiks seda meest!”

      Kuningalt suudluse saanud, läks Isolde Tristani järele ja juhatas ta kättpidi saali. Teda nähes tõusid sada rüütlit jalamaid püsti, tervitasid teda käsi risti rinnale asetades ja rivistusid tema kõrvale; nüüd nägid ka iirlased, kes oli rüütlite isand. Aga paljud tundsid ta ära ja saalis kajas kisa: „See on Loonnois’ Tristan, Morholti mõrtsukas!” Välkusid paljastatud mõõgad ja raevunud hääled nõudsid: „Ta peab surema!”

      Aga Isolde hüüatas:

      „Kuningas, suudle seda meest huultele, nii nagu sa mulle lubasid.”

      Kuningas tegi seda ja lärm vaibus.

      Siis näitas Tristan lohe keelt ja kutsus võitlema asehalduri, kes ei julgenud väljakutset vastu võtta ja tunnistas oma pettuse üles. Seejärel kõneles Tristan nii:

      „Härrased, ma tapsin Morholti, aga ma tulin üle mere, et pakkuda teile ilusat hüvitist. Et oma süüd lunastada, panin ohtu oma keha ja vabastasin teid koletisest; nüüd on kaunis Heledapäine Isolde minu oma. Ma viin ta oma laevale. Aga et Iirimaa ja Cornouailles’ vahel ei valitseks enam vihavaen, vaid armastus, siis teadke, et kuningas Marc, minu armas isand, abiellub temaga. Siin on sada kõrgest soost rüütlit valmis vanduma kõigi pühakute reliikviate juures, et kuningas Marc saadab teile rahu ja armastust, et tema soov on austada Isoldet kui oma kallist abikaasat ja et kõik Cornouailles’ mehed teenivad teda kui oma emandat ja kuningannat.”

      Toodi kohale pühakute säilmed ja sada rüütlit vandusid, et ta oli tõtt rääkinud.

      Kuningas võttis Isolde käekõrvale ja palus Tristanit, et see toimetaks tema tütre ustavalt oma isanda juurde. Tristan tõotas seda saja rüütli ja Iirimaa parunite ees.

      Heledapäine Isolde värises häbist ja kurvastusest. Niisiis, Tristan, kes ta endale oli võitnud, põlgas teda; ilus jutt kuldsest juuksekarvast oli vale ja Isolde antakse teisele… Aga kuningas asetas tema parema käe Tristani paremasse kätte ja Tristan hoidis seda märgiks, et esindab Cornouailles’ kuningat.

      Niimoodi õnnestus Tristanil suurest armastusest kuningas Marci vastu jõu ja kavalusega üles leida kuldjuukseline kuninganna.

      IV

      ARMUJOOK

      Nein, ezn was nith mit wine,

      doch ez im glich wœre,

      ez was diu wernde swaere,

      diu endelôse herzenôt

      von der si beide lâgen tôt.

Gottfried