Benito Cereno. Herman Melville

jääb merel, eriti võõrastes vetes seisva ja arvuka, raskesti määratletava, nagu laskaritest5 ja Manila meestest koosneva meeskonnaga suure laeva pardale minnes, erineb kummalisel kombel alati muljest, mis tekib võõral maal võõraste inimeste juurde võõrasse majja sisenedes. Nii maja kui ka laev, üks oma seinte ja kardinatega, teine oma kaitsevallitaolise kõrge reelinguga, varjavad kuni viimase hetkeni oma sisemust. Kuid laeva puhul lisab ootamatult ja täielikult avanevale vaatepildile selles kihavast elust oma võlu veel selle erinevus ümbritsevast tühjast veeväljast. Laev tundub olevat kuidagi ebareaalne: võõrapärased riided, liigutused ja näod moodustavad otsekui veesügavusest esile kerkinud ähmase elava pildi, mida vetevood kohe jälle tagasi nõuavad.

      Võib-olla võiks sel viisil püüda kirjeldada neid tegureid, mis kapten Delano esimest muljet mõjutasid. Rahulikul vaatlusel oleks ta ehk märganud veel mõndagi tavatut, eriti nelja silmatorkavat elatanud halliseguste juustega neegrit, kelle pead olid nagu mustad kuivanud pajuladvad ning kes erinevalt all valitsevast möllust istusid nagu s nksid, üks paremparda ankrutalal, teine vasakpardal ning ülejäänud kaks meest vastakuti mastidest eespool, teine teise reelingu ääres. Kõigil olid käes vanad keermest lahti harutatud köiejupid ning nad näppisid neid rahulikult ja enesega rahulolevalt takkudeks, mille väikesed hunnikud juba nende kõrval kerkisid. Oma töö juures laulsid nad vahetpidamata tasa ja ühetooniliselt, nagu paljud hallipäised torupillimängijad matusemarsiks oma pilli töristavad.

      Kvartertekk läks üle avaraks ahtritekiks, mille eesäärel istusid, jalad ristis, takunäppijate kombel otsekui poodiumil umbes kaheksa jalga üldisest sagimisest kõrgemal ühes reas ja ühtlaste vahedega veel kuus musta meest, igaühel väike roostes kirves käes, mida ta nagu nõudepesija telliskivi ja riideräbalaga nühkis. Iga kahe mehe vahel oli väike virn kirveid, roostes terad püsti, mis samasugust töötlemist ootasid. Kui neli takunäppijat vahel korraks mõne all sagiva mehe poole pöördusid, siis kuus kirveihujat ei rääkinud teistega ega sosistanud ka isekeskis, vaid olid süvenenud oma töösse. Üksnes vahetevahel lõi neis välja neegrite eriline kalduvus ühendada tööd meelelahutusega ning nad lõid oma kirveid paarikaupa külgepidi kokku nagu taldrikuid ja tekitasid sellega koletut lärmi. Erinevalt teistest näisid kõik kuus olevat jämedakoelised ja harimatud aafriklased.

      Kuid kapten Delano pilk, mis peale nende kümne mehe haaras ka hulganisti vähem silmapaistvaid tegelasi, peatus neil vaid hetkeks. Ümberringi valitsev lärm tegi külalise kärsituks ning ta hakkas otsima meest, kes võiks olla laeva kapten.

      Kuid otsekui sooviga lasta oma kannatavatel hoolealustel endil nende lugusid jutustada või püüdega esialgu nende halamist vaos hoida, seisis hispaanlasest kapten osavõtmatult kõrval. Kapten oli härrasmehelik, tagasihoidlik ning paistis esmapilgul olevat noor mees. Kapteni rõivad olid erakordselt uhked, kuid tema näost võis näha, et ta oli veetnud unetuid öid murelike ja rahutute mõtete küüsis. Mees nõjatus vastu grootmasti ning silmitses kord igavlevalt ja loiult erutatud käratsejaid ning seejärel nukralt oma külalist. Kapteni kõrval seisis väikest kasvu must mees, kelle tahumatute joontega näos, mille ta aeg-ajalt lambakoera kombel hispaanlase poole tõstis, peegeldus ühteaegu kurbus ja kiindumus.

      Ameeriklane trügis läbi rahvasumma hispaanlase juurde, kinnitas talle, et tunneb neile kaasa, ja pakkus oma abi, mida iganes ta suutis anda. Hispaanlane vastas algul vaid väärikate ja jäigalt viisakate tänusõnadega, kusjuures tema rahvusele omast äärmist viisakust varjutas mehe tervisehädast tingitud sünge meeleolu.

      Kuid kapten Delano ei raisanud aega niisama vastastikusteks viisakusavaldusteks, vaid läks tagasi reelinguava juurde ning laskis üles tuua korvid kaladega. Kuna tuul oli endiselt nõrk ning oli näha, et kulub veel mõni tund, enne kui laeva ankrukohta saab juhtida, palus ta oma meestel tagasi vaalapüügilaeva juurde sõuda ning tuua sealt nii palju vett, kui paadi kandevõime seda lubas, samuti värsket leiba, mida laevakokal parajasti juhtus olema, ning kõik järelejäänud kõrvitsad, kast suhkrut ja tosin tema isiklikku pudelit siidrit.

      Vaevalt mõni minut pärast paadi lahkumist saabus kõigi nördimuseks täielik tuulevaikus ning koos mõõna algusega hakkas laev abitult tagasi merele triivima. Kuid kapten Delano arvas, et see ei kesta kaua ning püüdis võõraid lohutada. Seejuures tundis ta suurt rahuldust, et – tänu sellele, et ta sageli piki Lõuna-Ameerika põhjarannikut oli seilanud – ta sai selles olukorras inimestega üsna vabalt nende emakeeles rääkida.

      Üksinda nende keskele jäänud, märkas ta peagi asju, mis süvendasid tema esmaseid muljeid, kuid tema imestuse summutas kaastunne, mida ta tundis nii hispaanlaste kui ka mustanahaliste vastu, sest ilmselt kannatasid kõik vee- ja toidupuuduse all. Näis, et pikka aega kestnud kannatused olid neegrites esile toonud nende halvemad iseloomujooned, kuid samal ajal nõrgendanud hispaanlaste autoriteeti nende seas. Kuid säärases olukorras polnud selles midagi imelikku. Maa- ja mereväes, linnas ja perekonnas – isegi looduses – on häda see, mis kõige enam korda õõnestab. Kuid kapten Delano arvas siiski, et olnuks Benito Cereno energilisem mees, poleks ta laeval säärast korralagedust lubanud. Kuid hispaanlasest kapteni kehaline ja vaimne mannetus, kas siis loomupärane või raskustest tingitud, oli liiga ilmne, et seda oleks saanud mitte märgata. Kaptenit vaevas pidev masendus, otsekui oleks tema lootusi nii kaua petetud, et nüüd, kus need näisid täituvat, ei lubanud ta endal enam loota ning väljavaade samal päeval või vähemalt õhtul ankrusse heita, oma meestele küllaldaselt vett saada ning ühe teise kapteniga nõu pidada ja sõprust sobitada ei paistnud teda märgatavalt ergutavat. Mehe vaimus polnud enam südikust, võib-olla oli see veelgi tõsisemalt kahjustatud. Suletud nende tammepuust seinte vahele, sunnitud piirduma kapteni rutiinse ringkäiguga, mis talle vastu hakkas, liikus ta ringi nagu mõni raskemeelne abt, peatus vahetevahel, võpatas või jäi üksisilmi vahtima, hammustas huulde, näris küüsi, punastas, kahvatas, sikutas ennast äkki habemest ja avaldas muidki märke äraolevast või tusasest meeleolust. See haiglane vaim pesitses, nagu juba mainitud, haiglases kehas. Benito Cereno oli keskmist kasvu, kuid polnud ilmselt kunagi olnud tugeva kehaehitusega ning nüüd oli temast kannatada saanud närvide tõttu jäänud vaid luu ja nahk. Ilmselt oli tal hiljuti avastatud ka mingi kopsuhäda. Ta hääl kõlas kähedalt, peaaegu kähiseva sosinana, nagu poleks tal kopsudest palju alles. Polnud siis ime, et kui ta säärases olekus ringi tuigerdas, tema isiklik teener tal kartlikult järel käis. Vahel ulatas neeger oma peremehele käsivarre või aitas tal taskurätiku taskust välja võtta. Neid ja muidki teeneid osutas ta säärase kiindunud agarusega, mis muutis need abistamised peaaegu pojalikuks või vennalikuks hoolitsuseks.

      Märganud mustanahaliste üldist kärarikast sõnakuulmatust ning seda, mida ta pidas valgete morniks saamatuseks, tundis kapten Delano inimlikku rahuldust, kui vaatas Babo alati laitmatut käitumist.

      Kuid nii, nagu ei suutnud seda teha teiste halb käitumine, ei suutnud ka Babo kiiduväärne tegutsemine üles raputada pooleldi peast segi läinud don Benitot tema süngest loidusest. Mitte et hispaanlane oleks külalisele just sellise mulje jätnud. Esialgu arvas kapten Delano, et hispaanlase isiklik rahutus on seotud laevalolijate üldise painega. Kuid kapten Delanole tegi tõsist muret see, mis talle hetkel tahtmatult tundus olevat don Benito ebasõbralik ükskõiksus tema vastu. Ka hispaanlase käitumises avaldus mingi kibestunud ja sünge põlgus, mida ta ei paistnud vaevuvatki varjama. Kuid talle appi tulnud ameeriklane seletas seda meest piinava haigusega, sest ta oli ennegi näinud inimesi, kelles pikk haigus oli kaotanud igasuguse võime teiste vastu sõbralik olla, otsekui peaksid nad õigeks, et kui nemad oleksid sunnitud vaid musta leiba sööma, siis tuleks igaühte, kes neile läheneb, kaudselt mõne solvangu või halvustusega panna sedasama tegema.

      Kuid peagi hakkas kapten Delano mõtlema, et oli ehk hispaanlast liiga kergekäeliselt arvustanud ega ilmutanud tema vastu piisavalt halastust. Talle ei meeldinud küll don Benito kinnine olek, kuid hispaanlasest kapten käitus ühtviisi tagasihoitult kõigiga peale oma isikliku teenri. Isegi ametlikke ettekandeid, mida mõni tema alam (olgu siis valge, mulatt või mustanahaline) meretavade kohaselt don Benitole tegi, oli tal vaevu kannatust kuulata, ilma et ta oleks sellesse oma põlastavat ja vastumeelset suhtumist näidanud. Sellistel puhkudel käitus ta nii, nagu ilmselt oli kunagi käitunud tema kroonitud kaasmaalane kuningas Karl V vahetult enne oma troonist loobumist ja erakuks hakkamist. See tusane ja vastumeelne suhtumine oma ametisse

5

laskar – Kagu-Aasia pärismaalasest madrus