Talitaja. Jakob Mändmets

>

      Algus

      Kohe peale valimisi sündis tema juures muudatus. Nad andsid kirjutajaga teineteisele kätt (õigemini tegi seda kirjutaja), sest neil tuli nüüd ühiselt suure valla asju ajada. Üksmeeles töötamine oli kõigepealt nende eneste seisukohast väga hea.

      Kui nad pärast kõrtsi juurde läksid, jäid vaesemad vallamehed temast aupaklikku kaugusesse.

      “Seda peate nägema, ma teen teile õigust,” ütles ta kõrtsi leti ees ja puhus vahu õlleklaasi pealt maha (seda oli ta ennemalt näinud tehtavat, aga ise ei olnud ta seda mitte teinud). “Mina ei pea mingit vahet, õigus olgu igaühel ühesugune.”

      Ta ümber tõmbus külameeste ringi koomale.

      “See on sula ülekohus, meie vald maksku 400 rubla hospidali raha,” tähendas Jüri Hints, kes ise ka vallavanemaks saamisel oli sammusid astunud, kuid mitte küllalt mõjuva tagajärjega. “Ma ütlen, nii see ei lähe. Elavad kõiksugust elu ja vald aga andku siis tohterdamiseks abi.”

      “See on õige, päris õige,” hüüti mitmelt poolt.

      Hintsul oli hea meel, sest tal oli püüd näidata, kui suure vea vald seega tegi, et teda talitajaks ei valitud.

      Seda mõtlesid ka veel teised.

      “Sina räägid ainult hospidali rahast,” ütles uus talitaja. “See on väike asi. Meil on suuremaidki asju, mis sugugi õiged ei ole. Kõik tulevad läbi võtta. Kõrtsmik, anna neile viina.”

      “Eks ikka neid ole küll,” hüüdsid mehed järele. “Ega ole ennemalt suuremat midagi ära tehtud.”

      Uus vallavanem tundis korraga oma mõjuvõimu kasvamist. Ei valita ju igameest talitajaks. Oli temast hoopis vanemaidki mehi vallas, keda kordagi polnud valitud.

      Tema valiti.

      Aga ega ole vigagi. Kui jumal ameti annab, küllap ta siis annab ka mõistuse. Esiotsa on raskusi küllalt. Kui palju ei tule ametipaikadega läbi käia. Kodus on ta suur mees, aga seal ei taheta sellest midagi teada. Teda lastakse sagedasti tundide kaupa oodata. Toast kuuldub lustiline jutt, isegi naer, aga ta peab ootama. Tulevadki sammud, ta tõuseb ruttu üles, süda lööb peksma, aga sammud kaovad.

      Uuesti algab ootamine.

      Salaja küsib ta eneselt, miks teda lastakse oodata, aga edasi ei tohi ta mõtelda, sest see on ta ülemus, kelle ette ta astub. Ta kavatseb, kuidas tuleb kõnelda.

      Viimaks kutsutakse. Uus talitaja kummardab, jääb ukse lähedale seisma. Halb on – kuhu sa astud suure mudase saapaga: siin läikiv põrand, seal puhas põrandavaip.

      “Ah sina oledki Metsküla valla uus talitaja?”

      Ta kummardab. See on nüüd nii kerge, nagu suruks keegi teda kuklast.

      “Tule ometi siiapoole.”

      Ta astub, teine jalg läikival põrandal, teine põrandavaibal. Kui ta nüüd eksibki, siis ometi ainult ühe jalaga.

      Pärastpoole ei ole see enam nii raske ja endistest käikudest kogemusi korjates oskab ta “auliku härra” ja kummarduse alati parajasse kohta paigutada.

      Kuigi vahel alla neelata tuleb, mis vastik, aegamööda saab ta sellegagi õige ilusasti toime.

      Hoopis teisiti on lugu kodus vastuvõtmisetundidel, sest seal on mahti näidata, mis inimene niisugusel korral õige väärt on, kui ta vallavanema aujärjel istub. Asjad, mis enne hoopis keerulisemad paistsid olevat, on nüüd igapäevased ja talitaja oskab alati oma mõjuva sõna otsuse näol anda. Ta tunneb enesel äkitselt iseäraliku ande olevat kõige keerulisemate asjade seletamiseks ja ta isegi imestab, kuidas see tarkus siiamaani oli vaka all seisnud. Kui juba üteldakse: “Talitaja ütles”, siis ei saagi asjalugu teisiti olla.