Tuulearmuke. Betti Alver

>

      1

      Konservatooriumist tulles silman haigemaja ees puiesteel jälle sama poisikest. Iga lõuna kõnnib ta sääl pruuni koeraga edasi-tagasi, näol sügav tõsisus. Vaatab oodates haigemajale, mille uksest kell kaksteist kõrge hallis mantlis mees astub, lapse käekõrvale võtab ja parki sammub.

      Nüüd langeb mõlema silmist minule vaid pikk, uuriv vaade, kuna esmakordsel kohtamisel laps valjusti karjatas ning päranikistud niiskeil silmil, laotatud kätega mulle vastu jooksis. Ka mees seisatus hämmastunult, näol mingi teadvusetu küsimus, silmis rõõmusädelus.

      See kestis ainult hetke.

      Järgmisel sekundil süvenes mehe suunurgis endine kibedus, näole laskus jälle ükskõiksuse mask.

      Lapse silmis aga püsis küsimus, kangekaelne ootus. – Mis võis neid mu isikus üllatada? Täna olen veidi hiljemaks jäänud, linnas lööb kell veerand üks.

      Näen, kuidas vanapoolne mees kliiniku uksele ilmub ja laps talle vastu jookseb. Üle poriloikude hüpates hüüab ta:

      „Tead, isa? Ta pole veel tulnud!“

      Mees astub trepist alla ja vastab midagi tasa.

      Taevas on üleni halliks muutunud, tuul paiskab aeg-ajalt jämedaid vihmapiisku näkku. Puiesteel on täna elutu, eemal logiseb unine voorimehe vanker. Pargi sisemusest läheneb üleni märg müürsepasell, vilistades äärmiselt kõvasti ja valesti „Ahviarmastust“.

      Gert on lapse nimi.

      Kuulen, kuidas mees talle kõvasti ütleb:

      „Ei, Gert, meie läheme koju.“

      Ent laps kordab trotslikult üht ja sama, väikesed jalad trambivad poris ja kõigest jõust rebib ta isa käest.

      „Ootame siis ometi, ootame, isa! Ta tuleb kohe, küll sa näed!“

      „Ole mõistlik, Gert!“

      Ent paluv hääl muutub ikka nõudvamaks.

      Siis märkavad nad mind. Mees haarab kõvemini lapse käe ja pöörab pilgu savisele poisile, kes juba „Lõbusa leseni“ jõudnud.

      Koer ta vasemal uriseb tasa ja näitab hambaid.

      „Isa, isa, kuule, isa,“ räägitakse mu selja taga vurinal – „kuule, isa, ma küsin nüüd? Eks, ma küsin nüüd…“

      „Ära jookse siis ometi vette! Vaiki, Gert!“

      Pööran imestanult pääd. Üle tõsise lapsenäo veerevad suured pisarad, silmad sinise madrusemütsi all vaatavad mulle laiunult järele.

      Ah, milline naljakas nööpnina ja see väike nutuviril suu!

      „Väike Gert, mis on sinuga?“ tahaksin küsida, ent pilk karmiltvaatavale mehele sunnib mind vaikima. Miks ta ei lasknud siis ometi lapsel kõnelda, see vana sapine mehekoi? Naeratan korraks lapsele ja pööran ümber. Haaran noodimapi tugevamalt kaenlasse ja sammun kiirelt läbi pori vasemale.

      2

      Pärast lõunat muutub vihm hoogsamaks ja Eva ei tea, mis igavusest teha. Mähib end suurde punasesse salli, tõmbab jalad toolile ning lehitseb uut kevadmoodide albumit.

      Tulen alla harjutama.

      Lükkan klaveril Eva tantsunoodid ja operetivihud kõrvale ning asun uue raske etüüdi juurde.

      „Lea!“

      „Jah?“

      „Jäta täna see igav harjutus, ma ei suuda seda kuulata! Mängi midagi lõbusamat!.. Või parem, tule istu siia akna alla! Missugune kole, kole ilm! Pidi siis just täna sadama hakkama? Kell viis kavatsesime Kloostripargis kohata: Inge, Aksel ja Ohakas. Kui rumal, rumal!.. Neist võiks keegi ometi siiagi tulla! Ei! See ilm teeb mu hulluks! Tead, Lea, kui vihm üle ei jää, võtan homme rotimürki – päris tõesti!“

      „Rumalus, Eva! Tahad, mängin midagi ,Dodost’?“

      „Ei. Võtan mürki, ilma naljata! Huvitav, kas ema siis veel mu uuele mantlile vastu sõdib! Ära naera, tahan tõesti surra! Saa minu vanuseks, siis mõistad seda.“

      „Muidugi, muidugi, sellane rauk, sina! Seitse päeva juba kahekümne aastane. Kohutav.“

      „See ei tähenda midagi. Võiksin praegu loobuda kõigest, kõigest siin igavas ilmas.“

      Moealbumile langeb piisk. Tõepoolest, Eva nutab? Maksab siis tänane jalutuskäik seda?.. Hm… Ohakas vast?

      „Kae, Eva, milline huvitav kleit! Heleroheline siid korallega. Kui sellega kord kloostriparki läheksid, hakkaksid sind kõik armastama. Roheline sobib sulle ju nii hästi.“

      „Lambake, säärases tualetis ei minda tänavale. See on õhtukleit. Tõepoolest, algupärane! Need voldid küljel ja rippuvad helmed… kuis need küll tantsides kõriseksid – tõesti tore! Ja see siin – ah! Säherdune raske siid hõbepitsiga – jumalik! Leake, see sametmantel läheks mulle pööraselt hästi ja niisugune sirelikarva kübar – või parem see kirju siin brokaatäärega! Hans ütleb, ma pidavat kandma ainult tumedat, aga Harry leiab, ma olevat roosas midagi haruldast. Aga vaata ometi seda kellukesiga mütsikest! Kui kena!“ Ah nii palju, palju uut ja huvitavat sisaldab see kõhukas album! Nii paljugi sobiks Evale, ta heledale sasipääle ja naervatele silmadele, kust kadunud viimne nukrusjälg.

      See kašakleit ometi, see spordikostüüm, see kütkestav mantel!

      Mis ütleks Nata, mis ütleks Inge teda selles bengaliinkleidis nähes?.. Inge teeks suured kadedad silmad ja oleks mitu päeva halvas tujus, Nata istuks kas või kesk tänavat maha, lai imestus hääsüdamelisel näol…

      „Ja võid ainult ette kujutada, Lea: Nata usub, tal olevat klassiline profiil – hahaa! Oled märganud, rääkides pöörab ta ikka külje. Kord küsinud kohvikus keegi Griti kolleeg: miks vahib preili Lipov ikka selja taha? Ja tead, mis Hans vastanud? Preili Lipov on oma kreeka jooned ära kaotanud ja otsib nüüd neid… hahahaa! Mõtle ometi, kus poiss! Pöörane! Kuule ainult: ära kaotanud… kreeka jooned… hahahaa!.. See suur lõug ja pikk, pikk nina! Oi, ma ei suuda enam!“

      Eva naerab. Naerab nii, et pisarad uuesti ta silmi ilmuvad.

      Väljas sajab ikka veel.

      Tänaval voolavad sulisevad ojakesed, tinahallid pilveräbalad on kui kinni mässunud kirikutornide tippu. Aeg-ajalt sammub läbi hämaruse lahtise vihmavarjuga möödamineja, hüpates ettevaatlikult üle loikude ja vahuste rentslite. Vihmatorudest jookseb vesi ladinal kõnniteele. Toas levib pimedus, kell seinal tiksub ebaharilikult kõvasti.

      Äkki trepil rutulised sammud ja sisse tormab Inge nõretavas vihmamantlis.

      „Lapsed! Uudis!“ raputab ta oma mantlit, et piisad klaverini lendavad. „Kui te ainult teaksite!“

      Eva on naerust toibunud ja sirutab end mõnuga.

      „Puhh!.. Mis siis on, Inge? Tutvusid Orvikuga? Ah?“

      „Orvik? Orvikukene tuleb pärast. Nüüd enne aga üks papiiros. Nii. Fuchs, Feuer! Latsekesed, midagi kuradi toredat!“

      Inge armastab kõrgel istuda.

      Ronib tooli selgtoele ja paneb jalad lauale. Vaatab veidi aega lubava naeratusega Evale ja minule ning vaikib. Süütab siis suure elegantsiga paberossi, puhub suitsu suust ja ninast ning läkastab veidi.

      „Nii siis: suur uudis! Ma ei mõista, kuidas nad ometi rõngaid teevad?.. Mis? Kannatage, ma räägin. Also: kolmandal aprillil on Akseli sünnipäev, teate? Hüva. Vaata, Eva: kas pole Lea praegu nagu mõni balsameeritud egiptuse printsess?“

      Eva vaatleb mind teravalt.

      „Mis poolest? Ma ei leia.“

      „Mis poolest?.. Hm… seda ma ei tea, aga Lea, sa oled balsameeritud printsess. Kord kinos nägin üht…

      „Hää küll, Inge“ – Eva on kannatamatu. „Aga uudis?“

      „Noh, kuulge siis: Hans Grit on tragikomöödia kirjutanud, sureliku kirjaniku surematu teose, nagu ta ise ütleb. Võib olla, oli see ümberpöördult… issand, Eva! Oota siis ometi! See on näidend ühest printsist ja kahest kuningatütrest. Prints tuleb riiki, kus elab lesk kuningaemand kahe ilusa tütrega. Üks on balettkooli õpilane, teine matemaatika-professor. Prints sõidab kosja paažide, hoovinarri ja riigikantsleriga ning…“

      „See