Tiivad. Terry Pratchett

Kujutan küll. Hirmuäratava selgusega,” vastas Gurder. „Aga kuidas me selle peale saame?”

      „Me võiksime…” hakkas Angalo ütlema. Siis jäi ta kõhklema. „Miks sa pidid seda ütlema?” nähvas ta.

      „Seal on augud, kust rattad välja ulatuvad,” ütles Masklin. „Ma usun, et me saaksime sealt üles ronida.”

      „Ei,” ütles Asi tema kaenla alt. „Seal ei saaks te hingata. Te peate korralikult lennuki sisse minema. Seal, kuhu lennukid lähevad, on õhk hõre.”

      „Ma väga loodan,” pistis Gurder vapralt. „Sellepärast seda õhuks nimetataksegi.”

      „Te ei saaks seal hingata,”seletas Asi kannatlikult.

      „Igatahes saaksin,” väitis Gurder. „Ma olen alati hingata saanud.”

      „Maale lähemal on õhku rohkem,” lausus Angalo. „Ma lugesin ühest raamatust. Madalal on palju õhku, aga kõrgel mitte nii väga palju.”

      „Miks siis?” küsis Gurder.

      „Ei tea. Võib-olla õhk kardab kõrgust.”

      Masklin kahlas läbi lompide betooni peal, et näha lennuki teist külge. Natuke kaugemal tõstsid paar inimest mingite masinate abil kaste lennuki külje sees olevast august sisse. Masklin tuli tagasi, tegi ringi ümber lennuki tohutute rataste, ajas pea kuklasse, pilutas silmi ja jäi vaatama kõrgel jooksvat pikka toru, mis ulatus lennujaamahoonest lennukini.

      Ta näitas seda teistele.

      „Ma arvan, et inimesed laaditakse peale selle kaudu,” ütles ta.

      „Mis, toru kaudu? Nagu vesi?” imestas Angalo.

      „Parem ikka kui väljas seista ja märjaks saada,” ütles Gurder. „Ma olen juba täiesti läbi ligunenud.”

      „Seal on astmed ja juhtmed ja igasugu asjad,” jätkas Masklin. „Sinna üles ronida ei tohiks väga keeruline olla. Kindlasti on seal mõni pilu, kust me saame sisse pugeda.” Ta turtsatas. „Alati on mõni pilu,” lisas ta, „kui inimesed ehitavad.”

      „Lähme siis!” ütles Angalo. „Vaat see juba on midagi!”

      „Aga sa ei tohi üritada seda ärandada,” hoiatas Masklin uuesti, kui nad tüsedavõitu Gurderi vaevaga jooksma aitasid. „See läheb niikuinii sinna, kuhu me tahame…”

      „Mitte sinna, kuhu mina tahan,” ähkis Gurder. „Mina tahan koju minna!”

      „… ja sa ei tohi üritada seda juhtida. Meid ei ole nii palju, et me saaksime seda juhtida. Pealegi on see kindlasti palju keerulisem kui veoauto. See on – Asi, kas sa tead, kuidas seda nimetatakse?”

      „See on Concorde.”

      „Vat nii,” ütles Masklin. „See on Konkord. Mis see ka poleks. Ja sa pead lubama, et ei äranda seda.”

      2

      CONCORDE – See liigub kuulist kaks korda kiiremini ja selle peal saab suitsulõhet.

      „Teaduslik entsüklopeedia teadmishimulistele noortele noomidele”.

Angalo de Pudukaubad

      Läbi pilu inimeste-lennuki-peale-minemise-torusse pugemine ei olnudki nii raske. Raskem oli uskuda, mis torus oli.

      Karjääris olid kuuride põrandaks olnud paljad lauad või kinnitambitud muld. Lennujaamas oli põrand mingitest läikivatest kiviruutudest. Siin aga…

      Gurder viskus näoli maha ja surus nina põrandakatte sisse.

      „Vaip!” õhkas ta peaaegu nutma puhkedes. „Vaip! Ma poleks arvanud, et ma sind veel kunagi näen!”

      „No kuule, tõuse üles,” ütles Angalo, tundes piinlikkust, et kloostriülem käitub niimoodi kellegi ees, kes võis olla küll väga hea sõber, aga ei olnud Kaubamajas sündinud.

      Gurder ajas end häbelikult püsti. „Andke andeks,” pomises ta end puhtaks kloppides. „Ei tea, mis mul hakkas. Lihtsalt vanad ajad tulid meelde, muud midagi. Tõeline vaip! Ma pole mitu kuud tõelist vaipa näinud.”

      Ta nuuskas häälekalt. „Kaubamajas olid meil imeilusad vaibad. Imeilusad. Mõnel oli muster ka peal.”

      Masklin vaatas torus ringi. See meenutas Kaubamaja koridori ja oli üsna eredalt valgustatud.

      „Liigume edasi,” ütles ta. „Siin oleme me kõigile näha. Asi, kus kõik inimesed on?”

      „Nad tulevad varsti.”

      „Kuidas ta teab?” küsis Gurder kaeblikult.

      „Ta kuulab teisi masinaid,” vastas Masklin.

      „Selle lennuki peal on samuti palju arvuteid,” ütles Asi.

      „Noh, see on tore,” lausus Masklin äraolevalt. „Siis on sul, kellega rääkida.”

      „Nad on üsna rumalad,” ütles Asi ja tal õnnestus väljendada põlgust, kuigi tal polnud midagi, millega põlgust väljendada.

      Mõne jala kaugusel jõudis koridor järgmisesse ruumi. Masklin nägi kardinat ja veel midagi, mis meenutas tooli serva.

      „Hea küll, Angalo,” ütles ta. „Mine ees. Ma tean, et sa tahad seda.”

      Möödunud oli kaks minutit.

      Kolm noomi istusid lennukiistme all.

      Masklin polnud kunagi mõelnud, missugune üks lennuk võiks seestpoolt välja näha, kuigi ta oli päevade kaupa karjääri serval kalju otsas istunud ja vaadanud, kuidas lennukid õhku tõusevad. Loomulikult oli ta oletanud, et lennukite sees on inimesed. Inimesed jõuavad igale poole. Aga ta polnud kunagi mõelnud, mis lennukite sees veel võiks olla. Kui üldse on olemas midagi, mis paistab koosnevat ainult välimistest asjadest, siis on see lendav lennuk.

      Aga Gurderile oli see olnud liig. Ta oli pisarais.

      „Elektrivalgus!” ägas ta. „Ja siin ka vaibad! Ja suured pehmed istmed! Neil on isegi salvrätid peal! Ja mitte kusagil ei ole pori! Isegi sildid on olemas!”

      „Mis sa nüüd, mis sa nüüd,” proovis Angalo teda abitult rahustada ja patsutas talle õlale. „Muidugi oli Kaubamajas hea.” Ta vaatas Masklinile otsa.

      „Aga peab tunnistama, et see teeb rahutuks,” ütles ta. „Ma arvasin, et siin on… noh, juhtmed ja torud ja põnevad kangid ja sellised asjad. Mitte midagi Arnold Co Mööbliosakonna taolist!”

      „Me ei tohiks siia jääda,” lausus Masklin. „Varsti on siin kõik kohad inimesi täis. Mäletate küll, mida Asi ütles.”

      Nad aitasid Gurderi püsti ja sörkisid pingiridade all edasi, hoides teda kahe vahel. Kuid Masklin mõistis, et midagi väga tähtsat oli siin teisiti kui Kaubamajas – siin ei olnud kuigi palju peidukohti. Kaubamajas oli alati võimalik millegi taha või alla ronida või kuskilt läbi pugeda…

      Juba kuuliski ta kaugeid hääli. Lõpuks leidsid nad orva ühe kardina taga, lennuki selles osas, kus istmeid ei olnud. Masklin roomas sisse, lükates Asja enda ees.

      Nüüd ei kostnud hääled enam kaugelt. Need kostsid väga lähedalt. Masklin pööras pead ja nägi paari tolli kaugusel inimese jalga.

      Orva tagumises osas oli metallseina sees auk, mille taga jooksid jämedad juhtmed. Auk oli parasjagu nii suur, et Angalo ja Masklin sealt läbi mahtusid; sealt mahtus läbi ka hirmunud Gurder, kui ülejäänud kaks teda kätest tõmbasid. Augus ei olnud just väga palju ruumi, aga vähemalt ei olnud noome väljast näha.

      Kuid nad ei näinud ka ise. Nad lamasid hämaruses tihedalt üksteise kõrval, üritades end juhtmete peal mugavalt sisse seada.

      Natukese aja pärast ütles Gurder: „Nüüd on juba parem.”

      Masklin noogutas.

      Kõikjalt ümberringi kostis helisid. Kaugel all käis rida