Tiivad. Terry Pratchett

ynile ja Rhiannale ning võileibu söövale alligaatorile Kennedy Kosmosekeskuses Floridas

      Autori märkus

      Ükski selle raamatu tegelaskuju ei ole mõeldud meenutama ühtegi elusolendit, ükskõik mis suurusest ja milliselt mandrilt nad ka poleks, eriti kui neil on advokaadid.

      Ma omavolitsesin ka Concorde’i lennuki kallal, kuigi British Airway oli nii lahke ja lubas mul ühes Concorde’is ringi vaadata. See lennuk meenutab tõesti vormitud taevast. Aga Concorde’id ei lenda otse Miamisse – nad teevad vahepeatuse Washingtonis. Kuid kes peaks tahtma Washingtonis vahepeatust teha? Noomid ei oskaks Washingtonis teha midagi peale pahanduste.

      On ka võimalik, et Concorde’iga lendajad ei pea sööma lennureisidele eriomast roosat ja võdisevat ollust. Aga kõik teised peavad.

      Alguses…

      … oli Arnold Co (as. 1905), suur kaubamaja.

      See oli koduks mitmele tuhandele noomile – nii nad ennast nimetavad –, kes olid ammu jätnud sinnapaika elu looduses ja end inimeste põrandate all sisse seadnud.

      Kuid inimestega pole noomidel midagi ühist. Noomide arvates on inimesed suured, aeglased ja rumalad.

      Noomid elavad kiiresti. Kümme aastat on nende jaoks nagu terve sajand. Kuna nad olid elanud Kaubamajas juba üle kaheksakümne aasta, olid nad ammu unustanud, et on olemas sellised asjad nagu päike ja vihm ja tuul. Nemad teadsid ainult Kaubamajast – mille legendaarne Arnold Co (as. 1905) oli loonud noomidele sobilikuks elukohaks.

      Siis aga tulid Kaubamajja Välismaailmast, mille olemasolu noomid ei uskunud, Masklin ja tema väike hõim. Nemad teadsid väga hästi, mis on vihm ja tuul. Sellepärast nad nende eest põgeneda püüdsidki.

      Nad tõid endaga kaasa Asja. Aastaid olid nad arvanud, et Asi on omamoodi talisman, õnnetooja. Alles Kaubamajas, elektri läheduses, ärkas Asi üles ja rääkis väljavalitud noomidele asjadest, millest nad väga vähe aru said…

      Noomid said teada, et nad on pärit tähtedelt, nad tulid sealt mingi laevaga, ja kusagil taevas on see laev neid tuhandeid aastaid oodanud, et viia nad KOJU…

      Noomid said teada ka seda, et kolme nädala pärast lõhutakse Kaubamaja maha.

      Sellest, kuidas Masklin pettuse, ähvarduste ja veenmisega noomid Kaubamajast lahkuma sai, kuidas nad ärandasid ühe Kaubamaja hiiglasuurtest veoautodest ja põgenesid, jutustatakse raamatus „Autojuhid”.

      Nad jõudsid vanasse karjääri ning mõnda aega sujus nende elu üsna hästi.

      Aga kui sa oled nelja tolli pikkune olend hiiglaslikke inimesi täis maailmas, ei suju sinu elu kunagi väga hästi väga kaua.

      Nad said teada, et inimesed kavatsevad karjääri uuesti avada.

      Samal ajal leidsid nad ajalehetüki, millel oli Richard Arnoldi pilt – üks Arnold Co Kaubamaja asutanud vendadest Arnolditest oli Richardi vanaisa. Firma, millele Kaubamaja kuulus, oli nüüd juba suur rahvusvaheline kontsern, ja Richard Arnold – nagu ajalehes öeldi – pidi sõitma Floridasse, et vaadata kontserni esimese sidesatelliidi kosmosesselaskmist.

      Siis avaldas Asi Masklinile, et kui ta kosmosesse pääseks, saaks ta noomide laeva kutsuda. Masklin otsustas võtta kaasa mõned noomid, minna lennujaama ja otsida mingi võimalus Floridasse pääsemiseks, et Asi taevasse toimetada. Loomulikult oli see mõte naeruväärne ja selle teostamine võimatu, Masklin aga ei teadnud seda, niisiis üritas ta ikkagi.

      Uskudes, et Florida on viie miili kaugusel, terves maailmas on kokku paarsada inimest, ja teadmata täpselt, kuhu on vaja minna ja mida kohale jõudes teha, kuid võtnud kindlalt otsuseks sinna ikkagi jõuda ja seda teha, asusid Masklin ja tema kaaslased teele.

      Karjääri jäänud noomid võitlesid inimestega raamatus „Kaevajad”. Nad kaitsesid karjääri nii kaua, kui suutsid, ja lõpuks põgenesid Jekubiga, suure kollase kaevamismasinaga.

      See lugu aga räägib Masklinist…

      1

      LENNUJAAM – Koht, kus inimesed kiirustavad ja ootavad.

      „Teaduslik entsüklopeedia teadmishimulistele noortele noomidele”.

Angalo de Pudukaubad

      Las teie vaimusilmast saab kaamera…

      Siin on universum, sätendav galaktikatest koosnev kera, mis meenutab kujuteldamatut jõuluehet.

      Leiame õige galaktika…

      Võtame selle fookusesse ja liigume lähemale.

      Siin on galaktika, mis keerleb maailmaruumis nagu kooreviirg kohvitassis, tähed paistavad imetillukeste tulukestena.

      Leiame õige tähe…

      Lähemale.

      Siin on päikesesüsteem, kus planeedid kihutavad lõõmava päikese ümber läbi pimeduse. Mõned hoiduvad päikese lähedusse, seal on nii kuum, et tina sulaks. Mõned on triivinud aga kaugemale, sinna, kus sünnivad komeedid.

      Leiame sinise planeedi…

      Lähemale.

      Siin on õige planeet. Suuremat osa sellest katab vesi. Selle planeedi nimi on Maa.

      Leiame õige riigi…

      Lähemale.

      … päikese all on sinist ja rohelist ja pruuni, siin aga on kahvatu ristkülik…

      Lähemale.

      … lennujaam, betoonist taru hõbedastele mesilastele, ja siin on…

      Lähemale.

      … hoone, mis on täis inimesi ja lärmi, ja…

      Lähemale.

      … saal, kus on palju tulesid ja sagimist ja…

      Lähemale.

      … rämpsu täis prügikast ja…

      Lähemale.

      … kaks tibatillukest silma…

      Lähemale.

      Lähemale.

      Lähemale.

      Klõps!

      Masklin libistas end ettevaatlikult mööda vana hamburgerikarpi alla.

      Ta oli tükk aega inimesi jälginud. Neid oli sadu ja sadu. Masklinile hakkas koitma, et reaktiivlennuki peale pääsemine on hoopis midagi muud kui veoauto ärandamine.

      Angalo ja Gurder redutasid sügaval prügi sees ja sõid süngelt külma rasvase friikartuli jäänuseid.

      See tuli meile kõigile jahmatusena, mõtles Masklin.

      Võtame kas või Gurderi. Kaubamajas oli ta kloostriülem.

      Ta uskus, et Arnold Co tegi Kaubamaja noomide jaoks. Ja ta usub siiamaani, et kusagil on Arnold Co, kes valvab meie üle, sest me oleme olulised. Nüüd aga oleme me siin ja teada saanud oleme ainult seda, et noomid ei ole üldse olulised…

      Või võtame Angalo: tema ei usu Arnold Co’sse, aga talle meeldib uskuda, et Arnold Co on olemas – lihtsalt sellepärast, et siis saab ta edasi temasse mitte uskuda.

      Ja siis olen mina.

      Ma ei arvanud, et see saab nii raske olema.

      Ma mõtlesin, et reaktiivlennukid on lihtsalt veoautod, millel on rohkem tiibu ja vähem rattaid.

      Siin on rohkem inimesi, kui ma kunagi varem näinud olen. Kuidas me sellises kohas pojapoeg Richard 39 üles leiame?

      Ma loodan, et nad jätavad mulle ka natuke friikartulit…

      Angalo tõstis pea.

      „Nägid siis teda või?” küsis ta sarkastiliselt.

      Masklin kehitas õlgu. „Seal on palju habemega inimesi,” vastas ta. „Nad kõik on minu meelest ühesugused.”

      „Ma ju ütlesin,” ütles Angalo. „Pimedast usust pole kunagi kasu.” Ta põrnitses Gurderi poole.

      „Võib-olla on ta juba läinud,” arvas Masklin. „Ta võis minust lihtsalt mööda kõndida, ilma et ma oleksin