Soovituskirjad. Kõigile, kes jäävad ükskord vanaks. Merle Sild

algus oli vaesele raha, vangile vabadus.

      Mari vajas tihti mõlemat.

      Kui talle oli selgeks saanud, et mees ei vaheta raha järel jooksmist ja − mis seal enam salata −, selle kasiinos mahamängimist kunagi tõelise pereelu vastu, kasvas üksilduse vaikus tõeliselt üle pea.

      Marile tundus, et ta lämbub selle all.

      Ja oligi aeg jälle Eestist ära minna.

      Seekord ei hoidnud teda siin enam miski kinni.

      Maril olid küll lapsed, aga need olid suureks kasvanud ja ajasid oma noortes õnnelikes suhetes omi asju.

      Mari sisendas endale, et ta on alati olemas, kui tütred teda vajavad, aga viimasel ajal tundus, et lapsed ei saa temast enam aru.

      Temast ja tema elust.

      Mari meelest oli tema praegune suhe niivõrd isiklik, et kellelgi ei olnud siin õigus kaasa rääkida ja ta ometi püüdis seda abielu hoida.

      Hoida olematut? See sarnanes sõelaga veekandmisele.

      Laste arust oleks ta ammu pidanud lahutama inimesest, kellega tal midagi ühist ei olnud ja hakkama ehk tasapisi hoopis vanaema seisuseks valmistuma.

      Tõde oli valus kuulata ja Mari sulges selle ees kõrvad.

      See tõde oli poolik tõde.

      See ei lahendanud tema eluülesannet, mis see ka iganes oli.

      Ta tahtis mõelda, et ükskõik missugune otsus nüüd ka tema elu ei muudaks, peaks see olema tema enda oma.

      Ainult tema enda otsus, sest see oli tema enda üks ja ainuke elu.

      Valikuid oli palju ja ta ei teadnudki veel täpselt, mida ta tegelikult tahab.

      Aga ta teadis nüüd täpselt, mida ta ei taha.

      Kuigi sellest oli vähe abi, pidi see teda ometi kuidagi edasi aitama.

      Teda muutma, sest teist muuta ta ei saanud.

      Kunagi ta võitles ja uskus tõemeeli, et elu läheb edasi, kui ta lahendab kõik mehe probleemid, sest ta enda omad tundusid nende kõrval nii tühised.

      Siis ta loobus.

      Kõik jäi samaks, ükskõik mida ta ka poleks teinud. See kõik kokku oli nagu sajapäine tuldpurskav lohe naisega vastamisi.

      Üks pea maha raiutud, teine asemele kasvamas.

      Lõppu ei paistnud, kuigi silmad olid nüüd lahti.

      Ta süda oleks jäänud seisma, hing kinni ja maa oleks jalgade alt kadunud, kui see kõik oleks edasi kestnud.

      Ja et teadmine tuleb hiljem, seda aimas ta ka.

      Ta hakkas endale jälle kohta otsima.

      Kus, polnudki oluline.

      Nüüd pidi ta lihtsalt minema.

      Oleks olnud vale öelda, et raha pärast.

      Enam mitte.

      Oli palju olulisemaid põhjusi, miks mindi.

      10.

      See teine aeg ja elu

      Mari ees oli Parki suur roosiliste kardinatega söögituba, täis tugitoolides istuvaid või sihitult ringitiirutavaid Alzheimeri tõves vanainimesi, kelle lapsed pidid elama siinsamas Inglismaal.

      Kui suured on siis tegelikud vahemaad inimeste vahel?

      Vanadekodus oli ta varem vaid ühe korra, ülikooliajal käinud.

      Hooldekodus.

      Siis oli ta otsustanud, et tagasi sellisesse kohta ei lähe ta enam kunagi, mitte mingil tingimusel.

      Õppejõud kõrgkooli päevilt oli veetnud oma elu viimased aastad hooldekodus. Psüühiliste erivajadustega inimeste hooldekodus.

      Tema raske haigus süvenes aastatega ja muutis kooselu selle vana mehe perekonna jaoks tõeliseks katsumuseks. Mees nägi igaühes neist vaenulikku vastasseisjat ja oli pideval kaitsepositsioonil, mis vahel muutus ründavaks. Sellest hoolimata heideti tema perekonnale nende otsust teravalt ette. Koolis oli mees olnud ju igati hinnatud, tundis ainet hästi, oli eriliselt kohusetundlik ja tuli vanas easki veel tööga toime.

      Teda peeti kummaliseks ja kinniseks, kuid tookord ei teadnud keegi põhjust. Räägiti küll, et sõja ajal oli ta töötanud Petseri kandis sakslaste juures ja oma kirjutusmasinast läbi trükkinud kõik mahalaskmisele ja töölaagritesse saadetavate inimeste nimekirjad, mille tõttu kutsuti teda veel aastaid pärast sõja lõppu julgeolekusse ülekuulamistele.

      Siberisse küüditamisest pääses ta nähtavasti mingi üleloomuliku ime läbi, kuid keegi ei aimanud, et sellest sai alaline hirm, mis pidi olema saatnud teda öösel ja päeval ja oli aeglaselt hävitanud tema psüühika. Ta ei uskunud ega usaldanud kedagi ja nähtavasti tundis ka pealesurutud süüd, igatahes ootas ta lõplikku kohut sakslaste tegevusele kaasaaitamise eest, ja kõiki oma armastavaid ja hoolitsevaid lähedasi pidas ta süüdistaja tunnistajateks.

      Et ennast arvatavast vanglast päästa, sooritas kuuekümne viie aastane mees järjestikku enesetapukatseid, küll teise korruse trepist alla hüpates, küll kööginoaga randmeveene nüsides − arstide saabudes rääkis ta neile sosinal hirmust oma pereliikmete ees, kes olevat KGBga mestis ja tema hävitamise peal väljas.

      Arvatavasti raske ja valutava südamega kirjutasid armastavad lapsed alla paberitele, mis võtsid nende isalt ära õiguse otsustada omaenese elukäigu üle ja saatsid ta psüühiliste haigete hooldekodusse.

      Mari kursus sai uue õppejõu ja elu läks edasi.

      Kuid edaspidi rääkisid nad õppejõu täiskasvanud ja kõrgeltkoolitatud lastest omavahel ainult halba ega suutnud ära imestada, kui külma südamega peavad nad ometi olema, et isa niimoodi tema enda väljateenitud kodust ära saata.

      Nemad igatahes oma vanematega niimoodi ei teeks!

      Oma õeluses jõudsid nad isegi niikaugele, et kogusid kamba kokku ja otsustasid vana meest hooldekodusse külastama minna. Las lapsed siis näevad ja mõtlevad.

      Mari mäletas karget talvepäeva pärast talvist sessi, kui nad liinibussi istusid ja rõõmsalt ühte hoides sõitma hakkasid. Nemad olid ju head ja kaastundlikud!

      Nad lootsid näha oma vana range õpetaja silmis üllatunud tänulikkust ja rõõmu, et teda ikka meeles peetakse.

      Sulaselge uudishimuga segatud egoism, mõtles Mari nüüd.

      Nad lähtusid ainult sellest, mida nad ise tundsid ja arvasid.

      Natuke kõhe oli ka: mis siis saab, kui mõni lastest hetkel seal juhtub olema? Külma südamega tänamatu järeltulija?

      Aga kes teab, kas nad oma kallite Ladadega üldse kunagi nii kaugele viitsiksid sõita. Ikkagi üle kuuekümne kilomeetri!

      Ei osanud Mari siis oma nooruses mõelda ega osanud teisedki, et see, kui keegi hooldekodusse pannakse, ei näita veel hoolimatust. Silmakirjalikum kui teeseldud armastus saab olla ainult halvustav suhtumine.

      Hooldekodu asus vanas mõisas uhke pargi ja põldude keskel. Üksikud kummalised kogud liikusid varjudena lumiste puude ja majade vahel.

      Raadiost oli selleks päevaks lubatud ligi kolmkümmend külmakraadi.

      Keegi lükkas lund, keegi kandis puusületäit maja poole.

      Nähtavasti tegid tervemad hoolealused kõik tööd ise.

      Tulijad äratasid tähelepanu.

      Labidad ja puusületäied visati käest ja joosti lähemale. Siirad uurivad silmapaarid, siinsamas ja ometi valgusaastate kaugusel.

      Vahemaad.

      Kusagilt tuli inimesi juurde, keegi küsis, kelle juurde, keegi juhatas maja kätte. Palju oli noori sõbralikke nägusid. Mõnel ei paistnud midagi viga olevat. Kurb tõde oli see, et kogu Nõukogude aja oli erivajadustega inimestel täiskasvanuks saades vaid üks tee: lastekodust vanadekodusse.

      Kulunud vatijopes kena tumedapäine noormees