Taaveti meheteod neetud külas. Loone Ots

„Muidu jääb tal udar haigeks.“

      Taavet vahtis haldjat ammuli sui. Kas mehike mõtles asja tõsiselt? Lüpsmine ei tulnud kõne allagi. See oli ju…

      „See on NAISTE TÖÖ!“ pahvatas Taavet.

      „Kus sa siin naisi näed?“ küsis haldjas. „Tule kähku!“

      Taavet tõmbas püksid jalga ja ronis lakaredelist alla.

      Muistsetest aegadest olid talus meeste- ja naistetööd. Mehed talitasid hobuseid, kündsid, külvasid, harisid lina ja tegid metsas puid. Naised hoolitsesid ülejäänud koduloomade ning kõigi tubaste talituste eest. Heinategu, viljalõikus ja rehepeks olid ühised tööd. Seal pidi kogu pere väljas olema. Kitse lüpsev mees või isegi poiss oleks olnud kõigi naerualune.

      Taavet jõudis roigasaiani. Lüpsik oli eilsest saati teibas, põhi ülespidi. Poiss võttis selle ja läks lauta. Emmi tuli talle vastu, piklik udar peaaegu maani.

      Taavet leidis lauda ukse juurest lüpsipingi ja kutsus Emmi õue.

      Ta pani pingi Emmi taha maha ja lüpsiku udara alla.

      „Istu pigem külje peale ja tõsta lüpsik talle jalgade vahele,“ õpetas haldjas. „Kui ta teeb kogemata vale sammu, on piim ümber ja sina pingiga pikali maas.“

      Taavet võttis tarka nõu kuulda. Hea, et Emmi seisis rahulikult ja ootas. Ta saanuks justkui aru, et noorperemees on ainus, kellelt ihuhädas abi loota. Taavet võttis kahe käega nisadest kinni, nagu ta oli ema näinud tegevat, ja tõmbas algul üht, siis teist nisa.

      Piima ei tulnud tilkagi.

      „Sikuta kõvemini,“ andis haldjas nõu. „Jõuga!“

      Taavet tõmbas jõuga. Kits muutus veidi rahutuks.

      See polnud perenaise kogenud käsi, vaid tont teab mis. Emmi mökitas küsivalt ja astus sammukese edasi. Taavet tõstis pingi ja lüpsiku küünra võrra järele, haaras uuesti nisad ja sõõrutas, nüüd juba kindlama käega.

      lüpsik

      Sirr! voolas kollakas piimajuga Taaveti särgikäisesse. Taavet hammustas huulde ja tõstis küünarvarre kõrgemale. Siis tõmbas ta taas. Nüüd pritsis juga maha, lüpsikust mööda. Taavet pigistas ja tõmbas, pigistas uuesti ja tõmbas jälle. Nüüd õnnestus tal piimaoja tõepoolest lüpsikusse suunata. Veel ja veel sõõrutas Taavet. Pikapeale hakkas lüpsmine minema.

      Emmi kõva udar muutus pehmeks. Lüpsik oli aga peaaegu täis kena rammusat KITSEPIIMA. „Aitäh, Emmi!“ ütles Taavet südamest ja silitas kitse.

      Mööda tema otsaesist jooksid sirinal higipisarad. Lüpsmine oli raske töö!

      Taavet võttis länniku ja viis selle kaevu külma. Toast möödudes kallas ta majahaldja kausi ääreni täis.

      Kas tänapäeval on samuti meeste- ja naistetöid?

      Millised on meestetööd? Millised on naistetööd? M

      Milliseid töid tehakse koos?

      Mesilinnu mõõk

      Nädal oli möödas. Emmi andis küllaga piima. Seda jätkus juua ja jäi ülegi. Ülemäärase piima lasi Taavet hapneda, sidus siis raske rammusa hapupiima rätikusse ja pani aampalgi külge rippu. Alla asetas ta suure kausi. Mõnus hapu vadak tilkus läbi räti ja maitses ütlemata hea. Räti sisse jäi veel maitsvam KOHUPIIM, mida Taavet võis süüa kas või kulbiga.

      Aias valmisid herned ja oad. Taavet kastis neid vahel kaevuveega. Tänulikud väädid ajasid end kikki ja kaunad kasvasid aina suuremaks. Juba võis siit-sealt varaseid suhkruherneid noppida. Taavet hammustas krõmpsuvat kauna. Paistis tulevat ka hea kapsa-aasta. Peedipõld tare taga tõotas samuti saaki. Ja kuivad ilmad panid sibulamugulad lausa silmanähtavalt paisuma.

      „Talveks toitu küll,“ mõtles Taavet.

      Paraku kasvas aias ka igasugust umbrohtu. Enamiku päevast veetis noorperemees käpakil tuhkjas mullas tuhnides. Rohimist ootas ka ema lillepeenar majaseina veeres, kus õite ümber sagis palju metsmesilasi. Kärbseid ja sääski, neid talupere tavalist nuhtlust, polnud see-eest üldse märgata. „Vanaõelus viis pahulased koos inimestega põrgumõisa,“ ütles majavaim, kui Taavet temalt selle kohta küsis. „Aga mesilane on Jumala linnukene. Tema on püha nagu lammaski. Vanahalval pole tema üle võimu ühti.“

      Ema tokkroosi ümbert võrmi kiskudes tundis Taavet pöidlas valusat sutsakat. Teda oli tabanud MESILINNU MÕÕK! Taavet pani sõrme kähku suhu ja lutsutas. Muld krigises hammaste all. Poiss sülitas selle välja, aga näpp tuikas endiselt ja paistetas iga hetkega jämedamaks.

      „Vaat kus häda,“ mõtles Taavet. „Paistes pöidlaga ei saa kitsegi lüpsta, teistest kodutöödest kõnelemata. Mis ma nüüd teen?“

      Talle meenus vanaema, kes iga haiguse ja häda vastu mingit rohtu tundis. Aidas rippus kimpude kaupa ravimtaimi. Linaste kotikeste sees oli pärnaõisi ja kummelit, takustes taskutes saialille ja arnikat. Kõigi ema ürtide nimeseid Taavet ei teadnudki.

      Kuid kuidas rahustada mesilase mürki?

      Kaugelt nagu läbi udu kuulis Taavet ema ja vanaema vestlust, mille juures ta eelmisel talvel kogemata oli olnud.

      „Võilill on mesilase nõela vastu hea,“ rääkis ema. „Pigista aga piim välja ja määri sellega pistet. Sibulamahl sobib samuti.“

      „Sul, laps, on ikka mingid keerulised vigurid,“ arvas vanaema. „Kata paistes koht lihtsalt teelehega. Mina ei tunnista selle mure raviks muud kui teelehte.“

      „Teeleht on hea mõte,“ rõõmustas ema. „Kui kingad jala villi hõõruvad, on samuti teelehest abi. Haava peal peatab see verejooksu. Teeleht ravib isegi rästiku salvamist.“

      „Vaata ainult, et tolmust või mullast lehte otse haavale ei pane. Muidu läheb maaviha sisse,“ hoiatas vanaema.

      Taavet astus kaks sammu laudaläveni ja kitkus ukse eest teelehe. Igaks juhuks loputas ta seda veetünnis ja litsus sinna, kus roosatas mesilase piste jälg. Märg leht kleepus nahale.

      „Ega mesilane mind paha pärast rünnanud,“ mõtles Taavet. „Ta lihtsalt ehmatas. Vanad inimesed räägivad, et mesilasemürk aitab luu- ja liigesevalu vastu.“

      Milliseid vanu talulilli sa tead?

      Heinamaarjaõhtu

      „Homme on heinamaarjapäev,“ teatas majahaldjas järgmisel õhtul tõsiselt. „Sul on viimane aeg luhalt hein maha lüüa. Jaagupipäevani on tänasest vaid kolm ja pool nädalat ja igaüks teab, et Jaagup taob raudnaela heina.“

      Taavet püüdis kujutleda, kuidas ta ihuüksi Tiskre oja kaldalt pikka rohtu niidab. Metsaäärne luht oli Pulga uhkus. Seal kasvas parim hein kogu külas. Timuti, ristiku, aruheina ja aas-rebasesaba kamar oli tihe ja kõrs pehme. Heinategu oli täiskasvanute töö. Kaare mahasaamine nõudis jõudu ja oskust. Kibedal heinaajal olid väljas pere ise ja kõik sulased-tüdrukud. Lisaks palkas isa päevilisi, sest hein tuli kuivalt lakka saada.

      „Kuidas ma üksi heina teen? Ma olen ju laps!“ tahtis Taavet esimese hooga pursata, aga taipas kohe, et majahaldjaga pole mõtet vaielda.

      „Sa oled tubli ja saad toime,“ ütles haldjas nagu Taaveti mõtteid lugedes. „Kui väga hätta jääd, leidub ehk abilisi.“

      Abilisi?

      „On sul KARJAPASUN alles?“ küsis vaim korraga täiesti teisest vallast. Pirakas kasekoorest keeratud pasun oli veetünnis leos nagu ikka. Vees püsis pasun kenasti koos ega kuivanud hõredamaks, nii et heli pidanuks välja tulema küll.

      „Pasun on leos,“ vastas ta. „Aga mis sellel heinateoga pistmist on?“

      „Mine kohe pärast päikese loojumist heinale. Ja võta pasun kaasa.“ Mõtlikult vaatas Taavet, kuidas päike allapoole veeres. Ta tõi lauda räästa alt kõige väiksema vikati. Isa oli enne jaanipäeva kõik talu vikatid ära pinninud