Väikeste naiste abielud I osa. Louisa May Alcott

p>EELJUTT

      Et saaksime kõik rahulikult lugeda Megi pulmadest, sobiks alustada väikese eeljutuga Marchide kohta. Ja kui mõne vanema inimese (kuigi arvan, et mitte noorte) arvates on selles loos liiga palju armastust, võin vaid vastata Mrs. Marchi sõnadega: „Mida sa siis ootad, kui mul on neli lõbusat tüdrukut majas ja kena noor naaber üle tee?”

      Kolm vahepealset aastat olid rahulikku peret vähe muutnud. Sõda oli möödas ja Mr. March õnnelikult kodus, tegelemas oma raamatute ja väikese kogudusega, kes oli oma kirikuõpetajaga väga rahul; ta oli vaikne, hoolas mees, arukas, mis on tähtsam kui õpetatus, ja nii helde, et terve inimkond oli tema jaoks nagu vend, kõik pidasid teda auväärseks ja kalliks.

      Kuigi ta oli vaene ja rangevõitu, mis ei lasknud tal suuremat edu saavutada, köitis ta paljusid imetlusväärseid inimesi nagu meeldiv lilleõis tõmbab ligi mesilasi, kes leidsid sealt mett, millesse viiskümmend aastat ränki kogemusi polnud lasknud ühtegi kibedat piiska kukkuda. Siirad noormehed pidasid hallijuukselist õpetlast südamelt sama nooreks kui nad ise, mõtlikud või murelikud naised tõid vaistlikult oma kahtlused tema ette, kindlad, et leiavad õrna kaastunnet ja kõige targemat nõu. Patustajad rääkisid oma pattudest puhta südamega vanale mehele ja said nii noomitud kui päästetud. Andekad mehed leidsid temas kaaslase, ambitsioonikad märkasid õilsamaid ambitsioone kui neil endil, ja isegi ilmalikud inimesed tunnistasid, et tema usk oli ilus ja tõene, kuigi „mitte nende jaoks”.

      Asjatundmatuile paistis, et majas valitsesid viis energilist naist, ja seda nad tegidki paljudes asjades, kuid vaikne õpetlane, kes istus oma raamatute keskel, oli siiski perekonna pea, majapidamise südametunnistus, ankur ja lohutaja; tema poole pöördusid tegusad, murelikud naised alati rasketel aegadel, leides temas isa ja abikaasa nende pühade sõnade kõige tõsisemas mõttes.

      Tüdrukud pühendusid südame ja hingega oma ema ja isa hoidmisele ning armastasid väga mõlemat vanemat, kes olid elanud ja töötanud nende heaks nii ustavalt. Nende armastus kasvas nende endi kasvamisega ja köitis neid kokku kõige magusama sidemega, mis muudab elu õnnelikumaks ja elab üle surma.

      Mrs. March oli sama reibas ja rõõmus, kuigi ehk hallim, kui me teda viimasel korral nägime, ja sel ajal oli ta nii hõivatud Megi tegemistega, et haiglad ja hooldekodud, mis olid ikka veel täis haavatud sõdureid, jäid sageli tema tulekuid taga igatsema.

      John Brooke täitis oma sõjaväekohust terve aasta mehiselt, sai haavata, saadeti koju ja tal ei lubatud enam tagasi tulla. Ta ei saanud ei tähti ega triipe, kuid vääris neid, sest ta oli heatujuliselt riskinud kõigega, mis tal oli, ja elu ning armastus on väga hinnalised, kui need on täies õites. Täielikult teenistusest vabastatuna pühendus ta tervenemisele, valmistudes Megi jaoks kodu looma. Taibuka ja kangekaelsena keeldus ta Mr. Laurence’i suuremeelsetest pakkumistest ja võttis vastu raamatupidaja koha, tundes rahuldust pigem ausalt teenitud palgast kui suurte laenudega riskides.

      Meg oli veetnud aega töötades ja oodates, muutudes iseloomult naiselikumaks, koduperenaise kunstides targemaks ja ilusamaks kui kunagi varem, sest armastus on parim kaunistaja. Kuid tal olid omad tüdrukulikud ambitsioonid ja lootused ja ta oli pisut pettunud tagasihoidlikus viisis, millega pidi algama tema uus elu. Ned Moffat oli just abiellunud Sallie Gardineriga ja Meg võrdles nende ilusat maja ja tõlda, paljusid kingitusi ja Sallie ilusaid rõivaid enda omadega ja soovis salajas, et tal oleks kõik samamoodi. Kuid kadedus ja rahulolematus kadusid peagi, kui ta mõtles kannatlikule armastusele ja tööle, mida John oli pannud väikesesse majja, mis neid ootas, ja kui nad õhtuhämaruses koos istusid, rääkides oma väikestest plaanidest, paistis tulevik alati nii ilusa ja säravana, et ta unustas Sallie hiilguse ja tundis end Christendomi kõige rikkama ja õnnelikuma tüdrukuna.

      Jo ei läinud kunagi tädi Marchi juurde tagasi, sest vanale daamile oli hakanud Amy nii väga meeldima, et ta tasus tüdruku joonistamistundide eest parimate õpetajate juures, ning selle eelise eest pidi Amy teenima üsna karmikäelist perenaist. Nii kulusid neiu hommikud kohustuste täitmisele ja pärastlõunad õppimisele ja tal läks päris kenasti.

      Jo pühendus kirjandusele ja Bethile, kes jäi nõrgaks veel kauaks pärast seda, kui palavik oli kadunud. Beth polnud just invaliid, kuid mitte kunagi enam see õitsev, terve olend, kes ta oli enne olnud. Siiski oli ta alati lootusrikas, õnnelik ja rahulik ning tegeles vaiksete kohustustega, mida ta armastas, ja oli kõigi sõber ja majapidamise ingel juba ammu enne seda, kui need, kes teda kõige rohkem armastasid, sellest arugi said.

      Nii kaua kui „Sirutatud tiibadega kotkas” maksis talle dollari veerust tema „jampsi” eest, nagu ta seda nimetas, tundis Jo end jõuka naisena ja sepitses usinalt oma väikesi lookesi. Kuid tema tegusas ja ambitsioonikas peas käärisid ka suuremad plaanid ja vanas pööningukambris kasvas aeglaselt plekilise käsikirja virn, mis pidi ühel päeval katma Marchi nime kuulsusesäraga.

      Laurie oli kohusetundlikult kolledžisse läinud, et vanaisale meeldida, ja vedas end nüüd sellest läbi kõige kergemal võimalikul viisil. Olles kõigi lemmik tänu rahale, käitumisele, annetele ja heale südamele, mis alati püüdis kaasinimestes parimat leida, võis ta kergesti sattuda halvale teele ja oleks seda tõenäoliselt teinudki, nagu paljud teisedki paljutõotavad poisid, kui tal poleks olnud talismani kurja vastu, ja nimelt mälestust lahkest vanast mehest, kes püüdis teda edukaks muuta, isalikust sõbrast, kes hoolitses tema eest, nagu oleks ta tema poeg, ja viimaks, kuid kindlasti mitte kõige vähem tähtsana, teadis ta, et neli süütut tüdrukut armastasid ja imetlesid teda ja uskusid temasse kogu südamest.

      Kolledžis ta muidugi flirtis ja naljatas, oli dändilik, sentimentaalne, sportlik, nagu nõudis kolledžimood, pilkas ja sai pilgata, rääkis slängis ja jõudis rohkem kui korra hädaohtlikult lähedale õppetööst kõrvaldamisele ja väljaheitmisele. Aga kuna nende vempude põhjusteks olid hea tuju ja naljaarmastus, õnnestus tal alati pääseda siira ülestunnistusega, auväärse vabandusega või vastupandamatu veenmisjõuga, mida ta täiuslikult valdas. Tegelikult ta päris uhkustas oma nappide pääsemistega ja talle meeldis tüdrukuid hirmutada oma peente võitudega raevukate õppejõudude, väärikate professorite ja teiste vaenlaste üle. Ka tema sõbrad ei väsinud kunagi sarnastest julgustükkidest ja olid tüdrukute silmis kangelased, ja naabrineiud kutsuti vahel Lauriele külla, kui too oma sõpru enda juurde koju tõi.

      Amy nautis eriliselt seda suurt au ja muutus nende hulgas väga populaarseks, sest ta õppis varakult kasutama võlumisannet, millega ta oli varustatud. Meg oli liiga hõivatud oma eraeluga ja eriti Johniga, et hoolida teistest meesinimestest, ja Beth liiga arg muuks kui vaid piilumiseks ja imestamiseks, et kuidas Amy julges neid niimoodi käsutada, kuid Jo oli nende juures oma sõiduvees ja tal oli üsna raske mitte jäljendada härrasmehelikke seisukohti, fraase ja tegusid, mis paistsid talle loomupärasematena kui noortele leedidele ettekirjutatud sünnis käitumine. Jo meeldis neile kõigile, kuid nad ei armunud temasse kunagi, kuigi väga vähesed pääsesid, ohkamata kord või kaks sentimentaalselt Amy pärast. Ja sentimentaalsetest asjadest rääkimine toob meid väga loomulikult Tuvila juurde.

      Nii nimetati väikest pruuni maja, mille Mr. Brooke oli ostnud Megile koduks. Laurie oli sellele nime pannud, öeldes, et see on väga kohane õrnadele armastajatele, kes elavad koos nagu paar turteltuvisid, pannes nokad kokku ja siis kudrutades. See oli tilluke maja väikese aiaga selle taga ja taskurätisuuruse murulapiga selle ees. Siia kavandas Meg purskkaevu, põõsaid ja hulga ilusaid lilli, kuigi praegu oli purskkaevu asemel ilmastikust räsitud tünn, üsna räämas ämbri sarnane, põõsastik koosnes mõnest noorest lehisest, kes ei suutnud otsustada, kas elada või surra, ja lillevalikust andsid märku vaid hulk puupulki, mis pidid näitama, kuhu olid seemned istutatud. Kuid seest nägi maja võluv välja ja õnnelik pruut ei näinud seal midagi laita pööningust keldrini. Muidugi, eeskoda oli nii kitsas, et õnneks neil polnud klaverit, mida poleks kuidagi saanud sisse tassida; söögituba oli nii väike, et kuus inimest sinna vaevalt ära mahtusid, ja köögitrepp paistis olevat ehitud vaid selleks, et heita nii teenrid kui portselan ülepeakaela söekasti. Aga kui nende pisiasjadega harjuti, siis oli muu täiuslik, sest mööbel oli valitud hea maitsega. Polnud marmorkattega laudu, suuri peegleid või pitskardinaid väikeses elutoas, vaid lihtne mööbel, palju raamatuid, ilus pilt või kaks, lillealus ärkliakna ees ja kõikjal ümberringi ilusaid kingitusi, mis tulid sõpradelt ja olid seda ilusamad, et andsid edasi parimaid soove.

      Ma ei usu, et Laurie antud portselanist Psyche kuju kaotas midagi oma ilust Johni püstilöödud lihtsal postamendil, et mõni sisekujundaja oleks musliinkardinaid graatsilisemalt drapeerinud kui Amy andekas käsi, või et mõni sahver