Tulba-ahv. Juha Vuorinen

siis, kui uudistelugeja rääkis Pentagoni sööstnud reisilennukist, helises telefon uuesti. Mõtlesin, et Mikael tahab jälle kuulda, kuidas mulle see uudis meeldis, haarasin toru ja karjusin:

      “Jaa, imetore uudis!”

      “Halloo, kas sa kuuled?” küsis Kristian ettevaatlikult.

      Kostis tõesti halvasti.

      “Kust kurat sa helistad, ma ei kuule midagi.”

      “New Yorgist,” vastas Kristian peaaegu nutta tihkudes.

      “Kuule, mis “Kristian New Yorgis” jutt see siin käib?” küsisin ärritunult.

      “Juha, sa pead mind uskuma, ma olen New Yorgis ja olen teinud midagi kohutavat.”

      Kõne taustal kostis tõesti operatiivautode tasane undamine täpselt nagu oleks kuulanud läbi telefoni “NYPD Blue'd”.

      “Tead, Kristian, kui sa mind praegu tillist tõmbad, ei saa sa seda iialgi andeks, sest praegu viskad sa nalja tõsise asjaga.”

      Torust kostis nuuksumist.

      “Sa pead uskuma, ma olen päriselt ka New Yorgis,” vingus Kristian.

      “Kuidas kurat saab üks puruvaene tüüp järsku New Yorgis olla?”

      “Mu ema ostis külapoest aasta jooksul nii palju suhkrut ja pärmi, et kaupmees oli saanud hulgilaost preemiaks reisi New Yorki. Kaupmees andis selle mu emale ja ema jälle mulle,” seletas Kristian.

      “Sa oled siis miskil “aasta puskariajaja” preemiareisil?”

      “Ega mina seda puskarit ajanud, vaid ema,” parandas Kristian.

      Ohkasin sügavalt ja taipasin, et Kristianiga ei tasunud laskuda kõrvalistesse pisiasjadesse.

      “Juha, ma olen ilmselt teinud midagi kohutavat,” pahvatas Kristian.

      “Ma arvan, et praegusel hetkel ei õnnestu sul küll New Yorgis midagi nii kohutavat teha, et see kedagi huvitaks.”

      “Sa eksid!” protesteeris Kristian.

      Kristian jutustas, kuidas ta oli New Yorki saabumise puhul teinud tiiru erinevates pubides ja ostnud hotellituppa väikese kasti Budweiserit.

      “Aga arva mis?” jätkas Kristian.

      “Mis siis?”

      “Budweiser on siin palju kangem kui Soomes. See läheb pähe nagu automaadivalang.”

      “Ja siis? Sa võtad mulle New Yorgist sitaks kalli kaugekõne, et rääkida, kuidas õlts hakkab sarve kiiremini kui Soomes.”

      “Ei, ma tahan hoopis pidada kaitsekõne,” nuuksus Kristian.

      “Mille kuradiga sa siis hakkama oled saanud?”

      “Ärkasin hommikul jõleda pohmakaga. Kõik kohad värisesid ja tudisesid. Peas oleks nagu maailmasõda pihta hakanud. Ehkki siin on kõik meeletult suur, on külmikud imetillukesed.”

      “Sa mõtled siis minibaari…”

      “Nojaa… Ma mõtlesin, et võtan minibaarist ühe peaparanduse, aga mida ma nägin! Kapp oli tühi. Mind tabas jube raevuhoog ja ma lõin minibaari ukse pauguga kinni. Samal hetkel kuulsin väljast õudset mürinat. Hiilisin ettevaatlikult akna juurde ja arva ära, mis seal oli?”

      “Noh?”

      “Üks ilgelt suur pilvelõhkuja kukkus kokku.”

      “Kuule Kristian, mustal huumoril on ka piirid.”

      Kristian hakkas lausa hüsteeriliselt nutma.

      “See ei ole miskit värvi huumor! Terve Manhattan on tuletõrjeautosid täis ja just natuke aega tagasi kukkus teine pilvelõhkuja ka kokku. Kujuta ette, ma lõin ainult minibaari ukse kinni ja kaks pilvelõhkujat varisesid kokku. Need majad on täielik pask! Üldse ei pea vastu,” nuuksus Kristian.

      Samal ajal näidati telekast pilti kokkuvarisenud pilvelõhkujast ja ülemisse nurka ilmus tekst: “Live from New York”.

      “Kristian,” ütlesin ettevaatlikult. “Oled sa ikka päriselt New Yorgis?”

      “No olen jah…”

      “Ja arvad, et hävitasid minibaari uksega kaks pilvelõhkujat?”

      “Just täpselt,” niuksus Kristian.

      “On sul seal toas telekas?”

      “On.”

      “Pane käima.”

      “Millise kanali peale?”

      “Kust kurat mina tean, mis kanalid seal näha on. Ilmselt tuleb kõigilt kanaleilt praegu üks ja sama otseülekanne.”

      Kristian pani teleka käima. Telefon oli hetke täiesti tumm.

      “Juha…”

      “Noh?”

      “Mulle tundub, et nüüd on mul tõeline sitt majas,” ütles Kristian õudusega hääles.

      “Rahune!”

      “Ei! Ma pean lõpetama. Pean minema üles tunnistama. Tule vaatama, kui ma elektritoolis olen. Hüvasti, Juha, sa olid tore inimene.”

      Hüüdsin torusse, aga Kristian oli juba toru hargile pannud ja läinud koledas pohmellis minibaari ukse paugutamist üles tunnistama.

      Vaatasin kõigilt kanalitelt uudiseid ja mõtlesin šokeeritult Kristianile, kes samal ajal üritas lähimale politseinikule halvas inglise keeles oma tegu üles tunnistada. Õnneks oli Kristian New Yorgis, mitte näiteks Salvadoris, kus surmanuhtluse täideviimine võtab ühe sõrmeviibutuse aja.

      Nüüd muutus mu õhtupalve kaheosaliseks. Esimene pool palus valgust ja rahu kõigile õnnetuse ohvritele ja ennekõike nende omastele. Teine pool oli tervenisti pühendatud Kristianile.

      9. JAHUKIRJAD

      Taksos ei olnud mitu päeva kõneainest puudust. Kõik tahtsid laterdada USA-d tabanud õnnetusest. Ainult lennuvälja-otsad olid väga vaiksed. Nende jooksul palju ei räägitud. Mul oli ühest kahvatust küüsi närivast tüübist nii kahju, et andsin talle pärast sõitu jootraha. See oli kindlasti esimest korda kogu taksonduse ajaloos, kui juht andis reisijale jootraha. Mulle lihtsalt tundus kuidagi, et seda oli vaja teha. Vana oli täielikus hämmingus, kui ma lõin ta lõtva pihku viiese mündi ja surusin kätt. Seal ta siis seisis lolli näoga terminali ees, käsi endiselt nagu mingi kuradi annetuskott. Ma arvan pisut, et ta ei soostunud sellele lennule minema. Võib-olla poleks pidanud seda viiekat andma.

      Sain Kristianilt sõnumi: “Kas pannikas pakub huvi?” Raputasin telefoni, sest olin täiesti kindel, et sõnumis olid mingid tähed sassis ja sõnad puudu. Mitte keegi, isegi mitte Kristian ei küsi midagi nii tobedat, nagu et kas pannikas pakub huvi. Ehkki koputasin moblaga vastu köögilauda, ei muutunud sõnum sugugi mõistlikumaks. Helistasin Kristianile.