Takerdunud rünnak. Leo Kunnas

vastavalt oma sõjalisele doktriinile ette lokaalsetes sõdades ja relvakonfliktides osalemist muu hulgas järgmistes vormides: konflikti ühe vahetu osapoolena koos oma osaluse avaliku deklareerimisega; teise riigi territooriumil toimuva riigisisese sõjalise konflikti ühe osapoole liitlasena või kolmanda osapoolena, kes rakendab konfl iktipiirkonnas stabiliseerivaid meetmeid kas otsese interventsiooni või klassikalise rahule sundimise (mirotvortšestvo) kujul.

      Venemaal on meie naabruses, Leningradi sõjaväeringkonnas ainuüksi alalise valmiduse üksustes üle 40 000 sõjaväelase, sealhulgas maaväe lahinguüksusi kümme motolaskurpataljoni, kuus õhudessant- ja õhuründepataljoni ning neli tankipataljoni.

      Mõlema, nii Peterburi lähedal Kamenkas paikneva 138. kui ka 200. motolaskurbrigaadi näol on sisuliselt tegemist vähendatud diviisi suuruste üksustega: mõlemas on viis motolaskurning kaks tankipataljoni. Pihkvas paiknevas 76. õhudessantdiviisis on komplekteeritud kaks polku kuue õhudessant- ja õhuründepataljoniga. Nimetatud üksustes ning Lugas paiknevas 9. suurtükiväebrigaadis on kokku 14 suurtükiväe- ja reaktiivsuurtükiväe pataljoni. Peterburi õhukaitse on oma sõjalistelt võimetelt Moskva õhukaitsesüsteemi järel teisel kohal. 6. õhu- ja õhukaitsearmee sisaldab nii hävitus-, ründe- kui ka pommituslennuväe, samuti õhuseire- ja – tõrje üksusi, mis on ööpäevases lahinguvalves – õhuväes tähendabki see alalist lahinguvalmidust. Lähim neist üksustest paikneb mõne lennuminuti kaugusel Šmuravjovos.

PIDEV VALMISOLEK

      Märkimisväärne hulk Venemaa Balti laevastiku laevu on nii oma isikkoosseisuga komplekteerituse kui ka tehnilise taseme poolest valmis lühikese eelhoiatusajaga sadamast välja sõitma, et täita lahinguülesannet. Raudteeveostega on võimalik suhteliselt kiiresti toimetada Eesti naabrusse ka Moskva sõjaväeringkonna alalise valmiduse üksusi.

      Alalise valmiduse üksused ei vaja lahingutegevusse astumiseks kuudepikkust ettevalmistusaega. Mõned õhuväeüksused võivad seda teha sisuliselt ilma eelhoiatusajata, maaväeüksustel võib aega kuluda mõnest ööpäevast kuni paari nädalani. Paljud lääne analüütikud alahindavad Venemaa relvajõudude võimekust ning eriti lahinguvalmidust. Isegi esimese Tšetšeenia sõja alguses, kui Vene relvajõudude tingimused olid kaoselähedased, suudeti luua vähem kui kahe nädalaga ligi 24 000-meheline väegrupp ja alustada määratud ajal pealetungi. Lääneriikidel kulus nii mõlema Iraagi sõja kui ka Kosovo sõja alustamiseks vajaliku väekontingendi koondamiseks kuid.

      Käesoleval kümnendil on Vene relvajõud tänu reformidele ja paremale rahastamisele tugevnenud. Teine Tšetšeenia sõda näitas, et Vene sõjamasina näol on tegu robustse masinavärgiga, mis ei taotle perfektsust ega innovatiivseid sõjatehnilisi lahendusi, vaid kasutab klassikalisi, juba Teisest maailmasõjast tuntud võtteid. Mingi territooriumi hõivamiseks teevad põhitöö ära motolaskur-, tanki- ja õhudessantüksused massiivse suurtükitule toel. Vene relvajõudude eripära on veel see, et külma sõja ajast on jäänud päranduseks tugev õhutõrje ja arvestatav hävituslennuvägi, mis oli mõeldud NATO õhuülevõimu tasakaalustamiseks.

      Mida võib järeldada? Meil on idanaabriga kibedad ajaloolised kogemused, Venemaa kehtiv sõjaline doktriin on agressiivne ja samal ajal selge, tema sõjaline jõud meie naabruses on tugev ning tõenäoliselt kasvab veelgi.

      Seega on võtmeküsimus: millised võivad olla Venemaa kavatsused Eesti suhtes kümne või kahekümne aasta, enamgi veel – sajandi lõikes? Seda pole paraku võimalik ette arvata. Iga ennustus enamaks kui viieks aastaks ette kuulub paratamatult hiromantia või astroloogia valdkonda ning kümnest aastast edasi algab juba puhas šarlataanlus.

      Ainus järeldus on tuleviku ettearvamatus. Kuna sõjaaja kaitsejõudude ettevalmistustsükkel kestab paraku 20–25 aastat, ei tohiks riigikaitset kavandades loota parimale, vaid valmistuda halvimaks.

      LÄTI SAATUSLIK VALIK (EESTI PÄEVALEHT 06.03.2008)

      Naabrusest ning sarnasest ajaloost ja kultuuritaustast hoolimata on Läti ja Eesti teinud mõnikord väga erinevaid valikuid, seda ka riigikaitse valdkonnas.

      Mil moel ja miks on Läti loobunud esmase iseseisva kaitsevõime ülesehitamisest ning kuidas see otsus mõjutab Eesti riigikaitset?

      2003. aastal võimul olnud Läti valitsus suhtus elukutselise armee ideesse suure entusiasmiga ning asus seda pikemalt kaalumata ellu viima. Otsuse tagajärgi, et Läti sõjaaja relvajõud võrdsustuvad rahuaja omaga ning ühtlasi loobutakse esmasest iseseisvast kaitsevõimest, vaevalt endale teadvustati.

      Eelmisel kümnendil ning käesoleva kümnendi alguses oli lätlastel suuri raskusi ajateenistuse ning reservarmee ülesehitamisega. Teenistusse ei suudetud kunagi kutsuda üle 12 % kutsealuste aastakäigust (umbes 1600 ajateenijat aastas) ning seetõttu ei tekkinud ka tugevat sidet relvajõudude ja ühiskonna vahel.

      Umbes pool Läti elanikkonnast toetas palgaarmeele üleminekut, see tähendab põhimõtet, et keegi teine peaks nende eest sõdima. Eestis toetas 2006. aasta sügise arvamusküsitluste põhjal täisvabatahtlikku kaitseväge vaid 19 % elanikkonnast.

      Läti sõjaline kaitse on operatiiv-taktikaliselt palju raskem kui Eestil. Läti territoorium on suurem, maastik avatum ning idast Riia suunas kulgevaid maanteid on raske blokeerida. Läti peab lisaks Venemaa Leningradi sõjaväeringkonna (mille nimi, muide, on endiselt muutmata) alalise valmisoleku üksustele (üle 40 000 inimese) arvestama ka Valgevene relvajõudude analoogsete üksustega. Samuti nagu Eestis pole ka Lätis USA või teiste liitlasvägede baase, kuid on tunduvalt rohkem Venemaa kodanikke ja kodakondsuseta isikuid.

      Eelnevast tulenevalt on Läti esmase iseseisva kaitsevõime kriitiline miinimum 60 000-meheline sõjaaja kaitsevägi, millega oleks võimalik sõjalise konflikti puhkemisel hoida enda käes vähemalt Riia ümbrust ning kollektiivkaitse seisukohast väga olulisi ühendusteid Leetu ja Eestisse.

ALAMEHITATUD PROFIARMEE

      Pärast elukutselisele armeele üleminekut võib Läti sõjaaja ja rahuaja relvajõudude vahele sisuliselt tõmmata võrdusmärgi. 1. juulil 2007 oli Läti relvajõududes 4894 ohvitseri, allohvitseri ja sõdurit.

      Läti jalaväebrigaadis on vaid kaks jalaväepataljoni ning selles puudub osa lahingutoetusüksusi. Võrdluseks: Eesti jalaväebrigaadis on neli jalaväepataljoni ning Venemaa relvajõudude Peterburi lähedal Kamenkas paiknevas 138. motolaskurbrigaadis koguni seitse lahinguüksust – viis motolaskur- ning kaks tankipataljoni.

      On selge, et sellise struktuuriga jalaväebrigaad pole mõeldud Läti kaitseks, vaid toimib kõigest raamüksusena rahvusvaheliste sõjaliste operatsioonide tarbeks ning sellise üksuse Läti kaitse operatsioon jääks väga lühiajaliseks.

      Läti üksused on nagu meie scoutspataljongi mehitatud ettenähtuga võrreldes umbes 50–60 % ulatuses. Lätlaste seatud eesmärki suurendada rahuaja relvajõudude isikkoosseisu ajapikku 8000 elukutselise kaitseväelaseni pole Eestiga analoogsete majanduslike, sotsiaalsete ja demograafiliste tegurite tõttu paraku võimalik saavutada (Eestis on kaadrikaitseväelaste arv viimase kahe aastaga vähenenud peaaegu 2900-lt umbes 2700 inimeseni). Seetõttu on Läti ilmselt sunnitud edaspidi relvajõudusid veelgi vähendama ning plaanitud struktuuri kokku tõmbama.

      Kuid sellel pole nagunii sisulist tähtsust – käärid Läti esmase iseseisva kaitsevõime vajaduste ning kavandatud ja tegeliku sõjaaja kaitseväe vahel on sedavõrd suured, et paar tuhat inimest siia-sinna ei muuda enam mitte midagi.

      Läti kaitseliidus (Zemessardze) on umbes 11 000 liiget, umbes 1000 võrra rohkem kui meil. Kui arvestada, et Eestis langeb nii sõjaliste kui ka mittesõjaliste ülesannete täitmisel põhiraskus umbes 3000-le kõige aktiivsemale kaitseliitlasele, siis võib hinnata, et ka Lätis on aktiivseid ja võitlusvõimelisi kaitseliitlasi mitte üle 5000. Läti kaitseliidu sõjalist väljaõpet pärsib aga ajateenistuse puudumine. Süsteemse sõjalise ettevalmistuse saamiseks kulub ka kõige minimaalsemate nõuetega piirdumise korral vähemalt 180 päeva. Kaitseliitlane peaks siis kuue aasta jooksul igal aastal osalema õppustel vähemalt 30 päeva. See puudutaks reakaitseliitlasi, pealikud peaksid suutma veelgi rohkem. See pole aga reaalne, väga hea, kui kaitseliitlane suudab aastas õppustel osaleda 12–14 päeva, ka viis kuni seitse päeva on praeguse elutempo juures arvestatav saavutus, ükskõik kas siis Lätis või