Väikesed vanamehed. Tiina Laanem

Milline võigas vormihälve! Ka David hakkab üha enam laiali valguma, põsed lähevad ümaramaks. Ilmselt leevendab jätkuvalt peavalusid magusa söömisega ja suhtub trennitegemisse samasuguse üleolekuga nagu ülikooli ajal. Marki uue naise kehal pole vigagi, ta on igati heas toonuses, kuid ometi ei tekita ta vaatlejas mingit puudutamise soovi. Tumedat verd Ly hoiakus ja lihastes on midagi varjatult agressiivset. Isegi pruuniks põlenud nahk on justkui liiga pingul.

      Sealt edasi vennal peatudes ohkab Aleks tahtmatult. Kui asjad samamoodi edasi lähevad, saavutab kõhnuv Mark lõpuks oma surmakaalu. See kuradi mediteerimine tuleb ära lõpetada! Paratamatult jõuavad Aleksi silmad ka venna ninani. Tahaks mööda vaadata, aga ei saa. Vastasistuja ninasõõrmetest turritavad välja pikad tumedad karvad. Jälestusväärne vaatepilt, mis tekitab vastikusvärinaid. Kuidas saaks vennale peenetundeliselt vihjata, et ninakarvu peab pidevalt lõikama? Kaua ta kavatseb ümbritsevate nägemismeelt solvata? Miks see naine talle seda ei ütle? Kas ta tõesti ei näe? Seda Aleks ei usu.

      Kord teismeliseeas sai vastikustunne vanemast vennast võitu, ta haaras öösel väikesed käärid ja lõikas pere pesamunal une pealt kõik ninakarvad hoolikalt ära. Iga väiksema kui udemekese. Aleks mäletab siiani, millise rahulolu see temas tekitas. Mark ise ei saanud midagi aru, nohises ja magas rahulikult edasi. Isegi hommikul ei märganud muutust.

      „Aleks, miks sa meie tehtud salateid ei söö?” pöördub Ly majaperemehe poole.

      „Sellepärast, et ma armastan liha,” vastab ootamatust kõnetamisest ehmunud Aleks.

      „Aga salatit ei armastagi?”

      „Mitte eriti.”

      „Kuidas nii?”

      „Lihtsalt. Pole mul seda õiget jänku-soolikat.”

      „Niiviisi sööd sa ju ainult surnud loomi,” jätkab Ly etteheitvalt.

      „Ma söön küpsetatud liha, mitte raipeid,” vastab mees aeglaselt mäludes.

      „Kas sa sööksid sama suure isuga, kui taldrikul oleks sinu enda koduloom? Õgiksime näiteks üheskoos kassi või koera?”

      „Miks peaks kassi või koera õgima? Ega me Koreas ela,” sõdib Aleks vastu. „Pealegi, mina ei küsi sinu käest, mis kuradi mõtte ajel sa rohutoiduliseks hakkasid.”

      „Aga selle pärast, et inimese seedeelundid ja soolestik pole loodud liha söömiseks,” omandab Ly hääl kirglikke toone. „Inimene ei ole kiskja ega raipesööja.”

      „Mina kuulsin vastupidist, et ahvi aju hakkas arenema lihasöömise tagajärjel,” vaidleb Aleks. „Kas sina tahaksid endiselt puu otsas istuda ja karvadest kirpe otsida?”

      „Miks sa end ahvidest kõrgemale sead?” küsib Ly. „Ükski liik pole teisest parem.”

      „Taimetoitlus on moodsa linnainimese uus usutunnistus. Mis siis, kui sa oleksid juhtumisi mõni sajand varem sündinud?” sekkub vaidlusesse David. „Näiteks siis, kui kõht võimutses keha üle ja mõistus oli vatsa alandlik teener? Pealegi, ega kiskja elu ka kerge pole. Mõtle ise, toit laseb kogu aeg nina eest jalga.”

      Taldriku eemale lükanud majaperemees vaatab häiritud pilgul enda ümber. Mis nüüd toimub? Juba hakkabki Aleksi eelarvamus uustulnuka osas kinnitust saama. Enam ei tohi iseenda kodus liha süüa? Miks peaks ta kellegi nõudmisel otsima põhjendusi nii iseenesest mõistetavale asjale nagu söömine? Toit on toit.

      „Taimetoitlased üritavad maad ja loodust võimalikult vähe koormata,” kaitseb Mark omapoolse sekkumisega naist. „Liha süües hävitame taimi kümme korda rohkem kui neid otse toiduks tarvitades. Igal pool käib arutu raiskamine.”

      „Just, täpselt! Pealegi pole inimesel õigust otsustada teiste olendite elu üle,” lisab Ly uut indu saades. „Loomade söömisega õgime endasse nende piinad ja surmahirmu. Muutume palju kurjemaks. Taimetoitlased on ümbritsevate vastu oluliselt leebemad, kurjus ei kogune meisse.”

      „Kas tõesti? Muide, Hitler ja Himmler olid samuti veendunud taimetoitlased. Kuidas sa nende kurjust seletad?” küsib David pilkega.

      „Äärmuste järgi ei saa üldistusi teha,” sähvab näost punaseks värvunud Ly.

      „Kuule, tüdruk, ega sul juhtumisi õnnetu lapsepõlv polnud? Äkki elasid hingelise vapustuse üle?” uurib Johann uudishimulikult.

      „Mispärast õnnetu lapsepõlv?”

      „Mulle on alati tundunud, et taimetoit annab võimaluse ennast ülejäänutest paremaks pidada,” lausub vanamees leebel toonil. „Sageli ajendab seda mingi isiklik traagika, mis sundis end pikka aega teistest viletsamana tundma.”

      „Lapsepõlv ei puutu asjasse! Liha söömine muudab olemise raskeks, surub maadligi. Mõtted liiguvad mitu korda aeglasemalt. Pealegi pole ma lauas ainuke taimetoitlane,” otsib Ly liitlasi. „Mark ja Eva ei armasta samuti liha.”

      Enda nime kuulnud naine noogutab mõtlikult, kuigi tegelikult mitte liha laituseks, vaid kohaloleku märgiks. Sõnasõja järg on tal ammu käest libisenud. Teda häirib juba pikemat aega üks asi. Nüüd tõstis see jälle küsimusena pead. Miks kipub suurem osa vestlustest alati millegi ja kellegi kirumiseks või vaidluseks muutuma? Rääkimine kui kooris materdamine. Piinlik on. Ja nukkerkurb. Miks ei võiks rääkimine olla sama sundimatu ja loomulik nagu söömine? Muidugi, ikka leidub luristajaid, matsutajaid, kulistajaid ja nätsutajaid.

      Sinna pole midagi teha. Aga nemad on einestajate seas vähemuses. Rääkimisega on lugu vastupidine. On see tõesti kaelamurdev kunst?

      „On ka teistsuguseid taimetoitlasi,” täheldab David vaidlust jätkates. „Kõigil pole karjuvat vajadust oma tõest riigikirikut teha. ”

      Rünnakute märklauaks muutunud Ly keha nõksatab kaitsepoosi, naine on nutu äärel.

      „Kallis laps, võta parem lusikatäis mett, see mõjub sulle rahustavalt,” lükkab Johann laual seisva meepurgi Ly poole.

      „Mett?!” kiunatab Ly valuliselt.

      „Muidugi mett, see rahustab!” kinnitab Johann rahusobitaja kombel.

      „Ma ei hakka iialgi oma tuju tõstma mesilaste higi, vere ja pisarate abil. Mõelge, mis nendega tehakse! Kõigepealt lämmatatakse suitsu abil oimetuks ja seejärel röövitakse nende töövili. Võigas vägivald! Kas te olete hetkekski mõelnud, et ühe grammi mee kogumiseks peab mesilane kümme tuhat õit läbi lendama. Kümme tuhat!”

      Isegi päevitus ei suuda enam varjata Ly pahameelepuna, tema juuksejuurte piirkonnas tekib särin. Juuksesibulad kärssavad. Sibula praadimise oivaline lõhn! Siiski otsustab Mark tulekahju vältimiseks vaidlusesse sekkuda, keerab jutu kiiruga naljaks, silitab rahustavalt Ly käevart ja viib lauasviibijate mõtted hoopis Olafile, kes peaks kohe-kohe sadamasse jõudma.

      Tülide puhkemist kardab Mark paaniliselt. Need panevad tal selja metsikult sügelema ja tekitavad hingamisraskusi. Pinget täis laused neelavad ümbritseva hapniku endasse, lõpuks ahmi kui kala kuival, midagi pole hingata. Juba lapsepõlves puges Mark kähku teise tuppa või põgenes õue, kui vanemad vähegi ebameeldivama teema jutuks võtsid. Nüüdki eelistab ta minema joosta, kui jutu sekka tekkivaid okkaid haistab.

      „Tänud maitsva söögi eest, ma sõidan nüüd Olafile jahtklubi juurde vastu,” sõnab Mark lauast tõustes. „Ta peaks kohe randuma. David, kas sa tuled kaasa?”

      Kutsutu noogutab nõusoleku märgiks, tänab õhtusöögi eest ja järgneb sõbrale. Autos valitseb mõnda aega vaikus. Kumbki mõtleb omi mõtteid, kuigi mõlemal seostuvad need äsjase vaidlusega.

      Millega küll tõmmu naine Marki sedavõrd võlus, et sõber juba kolmandat korda eluga nullist alustada otsustas, juurdleb David endamisi. Ilmselt tulise loomuga? Või luulelise meelega? Kui naine jätab täiuslikult õhulise mulje, muutub Mark relvituks. Igatsev tundelisus on talle õhu eest. Mis siis saab, kui pilt käriseb, kui naise osatäitmises ilmnevad möödalaskmised? Naised ootavad meestelt peaaegu alati romantikat, ehkki tegelikult pole pea ükski neist sügaval sisemuses ehe romantik. Vähemasti mitte sellisel kujul nagu mehed. Ka parimate lilletüdrukute